Veekriis ja veekogude reostumine (1)

Veekriis ja veekogude reostumine
Kuigi ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, on vähem kui 1% sellest kõlblik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal on ilmne, et vee tarbimine kasvab kiiremini kui rahvastik . Samal ajal on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Suurimad veekulutajad on maailmas põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine , Eestis on järjekord pisut teine: lõviosa (84%) veest tarbib tööstus, teisel kohal on põllumajandus (9%) ja ligikaudu 7% veest kulutatakse olmes. Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus : nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, kuna arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses antisanitaarsed olud ning veereostus. Viimane on veepuuduse või üleliia kõrval probleemi teiseks pooleks.Veekogude peamisteks saasteallikateks on erinevad heitveed, näiteks tööstus-, põllumajandus-, kommunaal - ja atmosfääri heitveed. Enamik heitvetest juhitakse tänapäeval looduslikesse veekogudesse . Vähemal määral juhitakse heitvett pinnasesse.
Veekogude elukeskkonna säilitamise huvides tuleb rangelt kontrollida ja vajadusel vähendada heitvetega veekogudesse kanduvat saasteainete hulka. Atmosfääri heitvesi tähendab sademete tegevusega veekogudesse sattuvat reostust.Eriti märgatav on see linnades, kus on palju asfalteeritud pindasid. Seetõttu tuleb linnatänavad hoida pidevalt puhtad, et tugevate vihmasadudega kaasnev veevool tänavatel olevat reostust (näiteks autodelt pärit õlilaigud) veekogudesse ei kannaks. Peale selle peab sademete korral arvestama ka atmosfäärist kaasa haaratud aineid (gaasid, tolm jms).Kommunaal- ehk olmeheitvete allikaks on inimese igapäevane elutegevus. Siia alla kuuluvad näiteks köökide pesuveed, tualettruumide veed jne. Olmeheitvett iseloomustab suur orgaaniliste ainete sisaldus, mis looduses laguneb ja lahustub suhteliselt kergesti. Põllumajanduse heitvesi toob veekogudele kaasa kahju juhul, kui põldudel või hoidlates on mineraalväetisi valesti kasutatud või hooletult hoitud.
Tööstusliku heitvee iseloom ja hulk sõltub suuresti tööstuse iseloomust, toorainest , tehnoloogiast jne. Vett kasutatakse tööstuses väga erineval otstarbel ,näiteks soojuskandjana, lahustina, pesemisvahendina, ka transpordivahendina.
Veekogudele ohtlikumateks tööstusaladeks on naftatööstus, põlevkivitööstus, paberitööstus jne. Näiteks väike naftareostus võib saatuslikuks osutuda tuhandetele lindudele - kokkupuutel naftasaadustega kaotab nende sulestik veekindluse, mistõttu on nad määratud hukkumisele. Naftareostuse tagajärjel võivad hukkuda kalade mari ja maimud, tekkida väärarendeid, maksa- ja sugunäärmekahjustusi, hävib ka suur osa planktonist. Nafta hankimine on eriti ohtlik arktilistes vetes (kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki) Külmades vetes võib merre sattunud naftat pidada praktiliselt igaveseks saasteks, sest sellistes tingimustes nafta ei lendu ega lagune. Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel. Eestis on viimastel aastatel saanud kaasaegsed puhastusseadmed rida väikelinnu.
Lisaks nimetatud põhilistele saasteallikatele võib veekogusid tänapäeval ohustada ka tuumaelektrijaamade avariidest pärit radioaktiivne saastus. Samuti loetakse saastuseks ka nn soojussaastust, mida põhjustab tööstusest pärit jahutusvee juhtimine veekogudesse. Selline veetemperatuuri muutmine viib veekogu floora ja fauna liigiliste muutusteni. Uute keskkonnasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtt on tänapäeva teaduse ja tehnika põhiülesandeks. Kaasaegsed tehnoloogiad peavad tagama keskkonna minimaalse reostuse.
Puhta vee kulu saab vähendada mitmeti.
Näiteks vähendada tööstuses kasutatavat otse puhtast loodusest ammutatavat vett, aga ka tõsta elanikkonna teadlikust, et vesi on kallis loodusvara ning seda tuleb kasutada võimalikult kokkuhoidlikult. Vee korduvkasutamist saab rakendada suurtes tööstusettevõtetes, kus vett kasutatakse näiteks jahutuseks. Juba korra kasutatud soojenenud vesi juhitakse spetsiaalsetesse basseinidesse, kust ta pärast jahtumist uuesti ringlusse läheb.
Suur osa veekogudesse juhitavast heitveest puhastatakse eelnevalt inimese poolt rajatud puhastusjaamades. Puhastusmeetodite valikul tuleb arvestada, milliseid aineid heitveed sisaldavad ning vastavalt sellele valida puhastusmeetod.
Praktilisel heitvee puhastamisel kasutatakse tavaliselt erinevate meetodite kombinatsioone sõltuvalt sellest, kui palju ja millistest ainetest tuleb heitvett puhastada.
Tänapäeval on maailmas raske leida veekogu, mis oleks inimtegevusest puutumata jäänud.
Maakera üha suurenev rahvaarv muudab puhta vee üha kallimaks ja väärtuslikumaks. Inimkond peab vett kasutama mõõdukalt ja mõistusega, kuna see on otseselt tema enda huvides.