TEEMA *ühiskondlik *süngetooniline *ajalugu tõusumeeleolu maailmapilt *usk paremasse *revolutsioonijärgn tulevikku ja e ummikutunne valmidus selle eest võidelda MÄRKSÕNAD *selge ja järjekindel *sümbolistlik luule *häälestuselt ja ülesehitus *kirjutatud tertsiinis väljenduslaadilt Vastanduste kaudu vaheldusrikas avaldub luuletuse *nähtuste kordumine mõte *modernistlik *viimane, *iroonia kaherealine stroof *sümbolistlik on ühtlasi püant *armastuslüürika LUULETUSED ,,Noorte laul" ,,Tuulemaa" ,,Maailma vari"
analüüs taju: arusaamine Uurimisobjekt: kõne häälikuline aines Foneetika ja fonoloogia vastandus Uurimisobjektid erinevad: Foneetika: kirjeldab reaalsete, mõõdetavate tunnuste kaudu konkreetseid objekte, traditsiooniline väikseim keeleüksus häälik. Tähendus sellel puudub, välja arvatud juhul kui see langeb tähendusliku üksusega kokku: öö, esiee. Seega ei ole häälik keeleline märk. Fonoloogia: vastanduste kaudu kirjeldab keele struktuuri, abstraktsed, diskreetsed objektid foneemid. Foneem on väikseim tähendusliku vastanduse abil eristatav üksus, millel harilikult tähendus puudub, nt vigasiga, merimari, kammkann jne. (asenduse kaudu saadakse minimaalne paar, asendatavad üksused on foneemid) Fonoloogia keeletasand, mille üksused on funktsionaalsel tasandil eristatavad. Erinevuse puhul lisareegel: kindla artikulatoorse ümbrusest
,,Tähtsusetu naine", ,,Kui tähtis on olla tõsine" ja ,,Ideaalne abikaasa". · Tema looming ei olnud kuigi mahukas, aga kõigel, mis ta kirjutas olgu muinasjutud, näidendid või seesama "Dorian Gray portree" , oli eriline sisemine sära. Wilde'i sära allikas oli tema loomulik vaimuteravus. See põhines tema ea kohta tähelepanuväärselt targal eluvaatlusel, aga veel enamgi oskusel neid järeldusi paradokside, täpselt tabavate vastanduste kaudu väljendada. · Wilde'i peateoseks sai romaan ,,Dorian Gray portree". · Veel on ilmunud: · Jutustused ,,Lord Arthur Savile'i roim" , ,,Canterville'i lossi vaim", ,,Näidismiljonär". Vanglas on kirjutatud jutud "Readingi vangla ballaad" ja dramaatiline monoloog "De Profundis" . · Romaan ,,Dorian Gray portree" · Muinasjutud ,,Õnnelik prints", ,,Granaatõuntest maja" , ,,Ööbik ja roos" , ,,Ustav sõber" , ,,Isekas Hiiglane"
Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld. Luutetus loob riimiga vastandusi ja seoseid. Suitsu ühesilbiline nn meesriim mõjub võitluslikult, löövalt ja mehiselt.
Tema looming ei saanudki olla kuigi mahukas, aga kõigel, mis ta kirjutas olgu kunstmuinasjutud, salonginäidendid või seesama "Dorian Gray portree" , oli eriline sisemine sära. Seda ei saavuta see, kes kirjutab moevoolus, kasumi pärast. Wilde'i sära allikas oli tema loomulik vaimuteravus. See põhines tema ea kohta tähelepanuväärselt targal eluvaatlusel, aga veel enamgi oskusel neid järeldusi paradokside, täpselt tabavate vastanduste kaudu väljendada. "Dorian Gray portree" tervikunagi on selline paradoks. Tammsaare oma saate-essees osutab Wilde'i võimele jagada oma teadvus romaani kolme peategelasse nii, et lugeja ei saa päris täpselt teada, kelle "taga" on Wilde ise. See ongi "moraaliülese" kunsti peamisi tingimusi mis endastmõista ei tähenda, et moraal kui kõlbelisus Wilde'is puuduks. Vastupidi, igaüks, kes "Dorian Gray" läbi loeb, saab aru, et teos
põhjal ma siiski eeldan, et kirjutamisaeg võis postmodernistliku ühiskonnaga kokku langeda küll. Rääkides aga postmodernse maailma kujutamisest teoses ehk fiktsionaalsest postmodernistlikust maailmast, Filimonov on olustiku ja keskkonna kirjeldamise osas üldiselt napisõnaline, kogu tähelepanu on siiski sündmustel ja tegelastel enestel. Tihti ei anta isegi aimu tegevuspaigast, mina eeldasin muidugi lugedes, et tegevuskohaks on siiski Tallinn. Autor kirjeldab vaid üldsõnaliselt või vastanduste kaudu, näiteks minu linn, tema linn, kusagil linnas. Samuti ei saa siin kohal paremaid üldistusi teha. Kohati jääb mulje, et tegu on justkui postmodernse maailmaga, sest tegelaste elus (domineerib vaikimisi postmodernismile omane või lugesin mina selles valguses) valitseb tehnika, ootusärevus e-kirjade saamisest või saatmisest, samuti viiteid popkultuurile ja muusikale, nii et põgusalt oleks justkui postmoderne maailm siiski olemas. Kuigi on novelle, mille tegevusaeg jääb
küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Püha on elu tule tuha-ase. Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: Elu tuli punane püham on ise. noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld. Luutetus loob riimiga vastandusi ja seoseid. Kasutab väga palju erinevat riimi, nii ühe-, kahe- kui ka kolmesilbilist riimi. Suitsu ühesilbiline nn meesriim mõjub võitluslikult, löövalt ja mehiselt. G
Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile maale sõitnud, või pärineb teade küll kõnelejalt, kuid pole mõeldud mitte kuulajale, vaid kellelegi kolmandale, nt Sõitku Jüri homme maale. Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul väidetakse midagi, nt Jüri sõitis eile maale, teisel juhul kästakse, nt Sõida meile külla! Vaadeldud vastanduste täielikke või osalisi kombinatsioone vormistavad eesti keeles kõneviisikategooria viis liiget: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv. Kindel kõneviis Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat kõneviisi küll siis, kui tegevust peetakse reaalseks, teatelaad on otsene ja
Teinekord liigitatakse argumentum ad hominem'i alla ka veenmist, kus kellegi seisukohti toetatakse seeläbi, et kiidetakse tema isikut. 2) Argumentum ad populum: mingi seisukoha toetuseks osutatakse sellele, et kõik ju pooldavad seda. Apelleeritakse rahvalikkusele, inimese vajadusele kuuluda gruppi ("Kõik ju hääletavad Euroopa Liiduga liitumise poolt! Hääleta sinagi!" 3) lihtsustamine: keeruliste probleemide esitamine lihtsate skeemide, eriti vastanduste abil. ("Kõiges on süüdi juudid!", "Meil on valida: kas SRÜ või Euroopa Liit!") 4) hoiakute loomine sõnavaliku abil: paljud sõnad (sõnade kombinatsioonid) tekitavad emotsioone (kas positiivseid või negatiivseid) ning seda kasutatakse seisukohtade kaitsmiseks või kritiseerimiseks. (Nt "euroskeptiku" asemel öelda "eijard" [Ain Kaalep], "homofoobi" asemel "fasist" [Rein Lang], "tööandja" asemel "kapitalist" [Karl Marx] jne.)
• Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab üht pealesurutud tähendusvõimalust. Ei keskenduta tekstide tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab. • Derrida: Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistliku kriitika alguspunktiks. Derrida poststrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu (pimedus välistab valguse). Derrida arvated tuli uuendada mõistet „erinevus“. • M. Foucalt: Ta mõtete tuumas on võimu analüüs. Võim kui suhtevõrgustik, mis muutub vastavalt ajastule. Diskursuse all peetakse silmas tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust. Diskursioon on reeglitega kehtestatud praktika, millest vastava diskursuse mõjualas viibiv inimene ei pruugi midagi teada
Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistlliku kriitika alguspunktiks, defineerida kui lääne kultuurile omaste opositsioonide kriitikat. Jaques Derrida oli üks olulisemaid uuema aja prantsuse filosoofe (srn.2004). Tema postrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu - pimedus välistab valguse, maskuliinsuses ei ole midagi feminiinset jne. Derrida järgi ei ole selline opositsioon kooseksisteeriv, vaid üks pool valitseb teist (loogiliselt, aksioloogiliselt või muul moel) ning asetub temast kõrgemale. Üks hoiak alistab teise hoiaku, annab sellele negatiivse tähenduse. Näiteks kultuur, milles domineerib kristlus, peab teist usku inimesi tähtsusetuteks. Islam, mille avaliku elu keskmes on mees, marginaliseerib naise õigused.
Näide kondistest inimsööjapiisonitest ja vastandus vaenuliku looduse (okaspõõsas) ja inimliku antilooduse (rase mees) antitees ja nende ühendamine - lugu ainsast tütarlapsest meeste ühiskonnas, kes anti vastutahtsi okaspõõsale naiseks. Abielu kui vahendav mehhanism looduse ja kultuuri vahel, mis loob teise, vahendatud looduse, mida inimene saab valitseda. Tulemusena said kondihunnik-piisonitest lihakad loomad. Abieluvahetuste mudelit kasutatakse kultuuri ja looduse vastanduste puhul rahvaste juures, kus totemistlikud klassifikatsioonid ja funktsionaalne spetsialiseerumine (kastid) toovad vähe tulu. "Naiste süsteem" asub olendite ja esemete süsteemide vahel. Elusolendite süsteem on ainus kolmest, mis eksisteerib objektiivselt väljaspool inimest ja funktsioonide süsteem ainus, mis eksisteerib täielikult inimeste seas. Nad on küll terviklikud, ühel tasandil, aga ei sobi teisele tasandile - toidust ei saa tootemit, endofunktsionaalsust ei saa vältida
(religiooni mõju vähene tähtsustamine) üldistatud ja abstraktne esitus, autonoomne, dekontekstualiseeritud tekst (vrd Herodotose suuresti suulisel pärimusel põhinevad lood) 40. Iseloomusta sofistide õpetust, nimetage esimese põlvkonna tuntumaid sofiste. Iga asja kohta saab esitada 2 vastandlikku argumenti. Levinud oli tõenäosuse (eikos) argument, vrd lugu Aristotelesel: suur ja väike mees. Argumentide aluseks olevate kontseptuaalsete vastanduste propageerimine: tava (nomos) vs loodus (physis) jne. Pragmaatikud ja relativistid, agnostikud, piiritu usk inimese mõistuse jõusse. Tuntumad sofistid: Protagoras Abderast, Hippias Elisest, Prodikos Keoselt, Gorgias Leontinoist. 41. Iseloomusta Hippokratese meditsiinikoolkonna teoreetilisi ja praktilisi põhimõtteid. haiguste jumalikest põhjustest loobumine; meditsiin kui praktiline kunst ja oskusteave;
Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile maalesõitnud. Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul väidetakse midagi, nt Jüri sõitis eile maale, teisel juhul kästakse, nt Sõida meile külla! Vaadeldud vastanduste täielikke või osalisi kombinatsioone vormistavad eesti keeles kõneviisikategooria viis liiget: kindel kõneviis ehk indikatiiv, tingiv kõneviisehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk imperatiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv jamöönev kõneviis ehk jussiiv. 33. Kindel kõneviis Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat
midagi kogu vastava sündmuse kohta ja seejärel tuuakse detailsem info. 5. analoogia, milles kõrvutatakse kahte sündmust, inimest, seisukohta jms nende sarnasuse asemel. 6. vastandus, mille puhul tuuakse kõrvuti üksteisele vastanduvad, vaidlevad, konfliktis olevad seisukohad või faktid. Millist varianti valida, oleneb uudisväärtuste hierarhiast alasündmuse sees. Kui kõige olulisem on konflikt, siis tuleks ehitada tekst vastanduste abil, pannes kõrvuti ja tuues välja erinevad seisukohad vms. Kui kõige olulisemaks peetakse seda, millised on sündmuse tagajärjed, siis tuleb valida põhjus-tagajärg mudel jne. Oluline on, et reporter ei lepiks sellega, et paigutab materjali lihtsalt allikate kaupa üksteise järele. See ei too välja keskseid, olulisi suhteid. Üleminekud Et tekst oleks kergesti loetav, peab ära märkima teksti osade piirid ja osutama, millised on seosed nende vahel
Dekonstruktsioon. Derrida dekonstruktsiooni alusteooria (binaarsete opositsioonide ja logotsentrismi kriitika, erinewus). Dekonstruktsiooni võib pidada poststrukturalistlliku kriitika alguspunktiks, defineerida kui lääne kultuurile omaste opositsioonide kriitikat. Jaques Derrida oli üks olulisemaid uuema aja prantsuse filosoofe (srn.2004). Tema postrukturalistlik seisukoht väljendub binaarsete opositsioonide kriitikas. Inimmõistusel on kalduvus defineerida objekte vastanduste kaudu - pimedus välistab valguse, maskuliinsuses ei ole midagi feminiinset jne. Derrida järgi ei ole selline opositsioon kooseksisteeriv, vaid üks pool valitseb teist (loogiliselt, aksioloogiliselt või muul moel) ning asetub temast kõrgemale. Üks hoiak alistab teise hoiaku, annab sellele negatiivse tähenduse. Näiteks kultuur, milles domineerib kristlus, peab teist usku inimesi tähtsusetuteks. Islam, mille avaliku elu keskmes on mees, marginaliseerib naise õigused. Ja nii edasi.
Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9. Fonoloogilised opositsioonid - keeleteadusliku uurimise tarbeks ei piisa keelekasutaja intuitiivsest häälikusüsteemi struktuuri teadmisest. Tarvis on täpset analüüsiprotseduuri: tuleb leida häälikuüksused, uurida nende omadusi ning esinemisvõimalusi ja otsustada, missuguse vastanduste võrgustiku nad süsteemi tasandil moodustavad. Lihtsaim viis fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks on otsida minimaalpaari e sellist sõnapaari, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. 10. Morfeemide liigid ja funktsioonid- Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks
f. avasta suurimad hinnanguvahed ja nende põhjused g. mõtle läbi, mil moel hinnangute erinevusi arvestada, vähendada... 4. Rakenda konflikti killustamise võtet a. vähenda kummagi meeskonna läbirääkijate arvu b. vähenda vaidlusküsimuste arvu c. sõnasta põhimõttelised vastandused konkreetseks d. väldi ebasoovitavaid pretsedente, nt lepete eiramist e. tükelda suur õun viiludeks f. kasuta meie-sõnumeid g. eelista suurte vastanduste korral umbisikulist tegumoodi 43 8.6. Kuidas leida ühist platvormi? b. leia ühendavaid eesmärke c. mõtle läbi, kas sinul ja vastaspoolele leidub ühiseid vaenlasi Nt sõjaoht, vaesus, ebastabiilsus, teised isikud, firmad... d. väldi ähvardavat tooni e. avatle teine pool sinu väidetele oma sõnastusi pakkuma f. osuta sammude seaduslikkusele g. seleta lahti mõlemapoolse kasu väljavaade
Nn polümaadid (kr polys `palju' + manthanein `õppima, teada saama') Süstematiseeritud teadmised: astronoomia, meditsiin, matemaatika, etümoloogia, grammatika, eetika, retoorika ,,Tarkuseõpetajad": keskmes poliitiline retoorika, avalik kõneoskus Iga asja kohta saab esitada 2 vastandlikku argumenti Levinud oli tõenäosuse (eikos) argument, vrd lugu Aristotele sel: suur ja väike mees Argumentide aluseks olevate kontseptuaalsete vastanduste propageerimine: tava (nomos) vs loodus (physis) jne Pragmaatikud ja relativistid, agnostikud, piiritu usk inimese mõistuse jõusse 41. Iseloomusta Hippokratese meditsiinikoolkonna teoreetilisi ja praktilisi põhimõtteid. Hippokratese meditsiinikoolkond Sai alguse Hippokrateselt, kel oli hulk õpilasi, kes kirjutasid meditsiinialaseid tekste. Teda nimetatakse arstiteaduse isaks.
vastastikku suhestatud semantilises väljas. See asjaolu suurendab järsult iga elemendi oluliste tunnuste arvu. Kuid igasugune liigendamine pole ainult teatud diferentseerimisprintsiip. Nende binaarsete liigenduste vastastikune määratlemine loob diferentseerimiskimbud. Osutudes identseiks tegelastega, muutuvad need kimbud karaktereiks. Tegelase karakter see on tegelase teistele tegelastele (teistele gruppidele) kõigi tekstis antud binaarsete vastanduste kogum, st diferentseerivate tunnuste valik. Niisiis, karakter on alati paradigma. Invariantsel kujul on karakter lülitatud süzeelisse põhiopositsiooni. 17 Tegelane ja karakter. Kunstiline kuju formeerub mitte ainult kui teatud kindla kultuuriskeemi realisatsioon, vaid ka kui temast erikorrastuste teel loodavate oluliste hälvete süsteem. Kasvades sedamööda, kuidas avaldub põhiline seaduspära,
mikroskoopilisel tasandil toimuva tähenduse implosiooni ("sissepoole" plahvatus) makro- skoopiline avardumine. Medium is message Kõik tähendussisud on neelatud ühte ainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia implosioon reaalsuses. Ei ole, mida vahendada. Pooluste neeldumine, selgete piiride ja vastanduste purunemine. Üks udukogu. Vastuhakk -- vaikimine, keeldumine sõnast. Või siis süsteemi enda mehhanismide hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks strateegiat -- subjekti ja objekti. Baudrillard. Laip spiraalis 1976 Ülikool on lagunemas: ta on ebafunktsionaalne turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või see, mis teda asendab) ei usu enam ülikooli. Ta
organisatsioon Naiskunstnikud Revolutsioonis 1969. 1971.aastal teine org. Naised Kunstis, mille eesvedamisel toimus paari aasta pärast suur naiskunstnike näitus Naised valivad naisi. Hakkas järjest juurde tekkima naiskunstnike rühmitusi, hakkas ilmuma Naiskultuuri ajakiri jpt. ajakirjad. Kesksed teemad 1970.aastate feministlikus kunstimõttes Kuna naiste looming liikitati negatiivsesse vähem hinnatud poolusesse, siis oli esmaseks vahendiks naisi pjedestaalil tõsta vastanduste või nende ees olevate hinnanguliste märkide kaotamine. Hiiglasuuri lapitekke ja pitsidest töid näidati kõigile avalikult. Teine teema oli seotud naistele omase tundelikkusega ning selle põhjal naise imagei väljakujundamisega naiste poolt. Prantsuse feminismi suurem esindaja Julia Kristeva. 1970.aastatel hakati naist vaatama kui objekti kunstis. Naised vaatavad iseennast läbi meeste silmade, naised ilmuvad sellistena, nagu mehed soovivad neid ilmuvat. Linda Nochlid mõiste
Kultuur ei tohi mängulisust kaotada, siis kaotab ta oma jõu ja loominguvõime. Analüüsides mänguelementi lääne kultuuri ajaloos jõuab Huizinga järeldusele, 17 et hilisemad ajastud on oma mängulisusest palju kaotanud ja jõudnud tänaseks pueriilsesse e. lapsikusse seisundisse, jõuetusse absurdi. · Mäng ja müüt olid need, millest arhailised kultuurid ammutasid oma elujõu · Kultuuri mänguline olemus avastatakse läbi vastanduste: agoonia-sünd, pinge-langus, rõõm-häving; dionüüslik ekstaas on loomejõu allikas Huizinga leiab, et kultuuriajaloolase peamine eesmärk on portreteerida kultuuri mustreid, teisisõnu, kirjeldada mingile ajastule tüüpilisi mõtteid ja tundmusi ja nende väljendusi vastava ajastu kirjandus- ja kunstiteostes. Ajaloolane ,,avastab" need mustrid uurides ,,teemasid", ,,sümboleid", ,,mõtteavaldusi" ja ,,vorme". Vormid on Huizinga jaoks kultuurilised reeglid (vrdl Cassireriga).
annaabi.ee 
