Väljaspool hooaega - retsensioon (1)

SAAREMAA ÜHISGÜMNAASIUM

VÄLJASPOOL HOOAEGA

Retsensioon
Liina Lepik
10 B klass
Sirje Kreisman
Kuressaare 2008
Käisin vaatamas Elinor Jonesi näidendit „Väljaspool hooaega ”. Etendus toimus Valjala Rahvamajas 7. oktoobril 2008. aastal. Lavastajaks oli Anne Paluver. Kunstnik oli Riina Vanhanen ja liikumisjuht oli Jüri Nael . Osades mängisid Ülle Kaljuste , Katrin Karisma , Ines Aru, Helgi Sallo ja Terje Pennie.
Ülle Kaljuste mängis elukogenud näitlejat Ginnie Stevensit, kes ei hoidnud kunagi emotsioone tagasi ega öelnud ei ühelegi pöörasusele, ta oli täiesti kompleksivaba inimene. Ta oli just kaotanud oma elu armastuse. Mehe, kelle armuke ta oli olnud üle 20-ne aasta. Ta sattus Bess Gallagheri pansionaati tänu sellele, et pidi minema oma armastatu matustele, kuhu ta tegelikult polnud oodatud.
Katrin Karisma mängis Bess Gallagheri, kes oli alati rõõmus, heatujuline ja heatahtlik pansionipidaja. Tema pansionis kogu tegevus toimuski.
Ines Aru mängis Florence Wylerit, kes oli külm, enesekindel ja torisev pensionil pedagoog. Tema eesmärk oli veeta mõnus kahenädalane puhkus panisonaadis, aga saatus mängis talle trikke ja tõi ta teele ette uusi inimesi.
Helgi Sallo mängis Sally Ann Sabatellot, kes oli natuke naiivne, vaikne ja tagasihoidlik endine tantsijanna. Tema päevaplaanis oli trenn iga tegevuse järel. Ta demonstreeris erinevaid tantsustiile ja -liigutusi, mis siis, et need tal enam eriti ei õnnestunud.
Terje Pennie mängis Cora Browne´i, kes oli teistele mõtlev ja heasüdamlik, kuid pisut tüütu juveeliärinaine. Ta leidis enamustes asjades positiivseid külgi, ei tülitsenud kellegagi ja oli alati valmis abikätt ulatama.
Tegemist oli komöödiaga kahes vaatuses , tegevus toimus tänapäeval. Etenduses toimuvad igapäevase rutiini raamidest väljalangevad sündmused, kuid neid sündmusi on vaja, et „seisma jäänud vett” uuesti liikuma panna. Etenduse käigus muutuvad inimeste eesmärgid ja sündmused toimuvad vastupidi nende soovidele. Näidendi alguses tundus, et kõik need 5 inimest, kes on tulnud puhkama Bess Gallagheri pansionisse enne suvitushooaja ametlikku algus, on nii erinevad kui üldse võimalik, sest neil kõigil oli erinev taust, erinevad põhimõtted ja erinev eesmärk, aga sündmuste keerises saavad neist head sõbrad, kes naudivad üksteise seltskonda ja hindavad üksteise nõuandeid.
Kõige humoorikam tegelane oli Florence Wyler, tema iroonia ja sarkasm naerutas publikut. Tal oli alati oma arvamus, kuigi see oli päris tihti kriitiline ja ta üritas pidevalt teisi endaga nõustuma saada. Samas oli huvitav tegelane Ginnie Stevens. Tema oli see, kes tõi kaaslastes välja varjatud küljed ja unustatud iseloomuomadused. Tema juuresolek pani teisi mõistma erinevaid asju, mis ammuilma unustatud olid. Näiteks, et armastada tuleb kirega ja ka seda, et tulemusest on palju olulisem see teekond , mis inimese tulemuseni viib.
Näidend oli väga hea ja õpetlik. Näidates, et probleemidele lahenduste leidmine on peamiselt kinni meis enestes ning kõige parem on elu võtta huumoriga. Ülesehitus oli loogiline. Üks sündmus viis teiseni ja arusaamatuid kohti näidendis ei esinenud . Lavakujundus oli hea, aga oleks olnud põnevam siis, kui see oleks vahepeal muutunud. Samas ei olnud seda muutust vaja, sest tegevus toimus põhiliselt ühe koha peal. Kostüümid olid huvitavad ja ilusad. Etenduse jooksul vahetasid kõik näitlejad kostüüme ja see tegi asja huvitavamaks.
Näitlejatööd olid suurepärased, tegemist oli ju väga heade näitlejatega Vana Baskini teatrist . Teksti ära unustamist ei olnud, isegi kui oli, mängisid nad selle väga hästi välja, nii et sellest polnud aru saada. Näitlejad rääkisid selge ja kõlava häälega, nii et kogu saali ulatuses oli hästi kuulda kogu teksti.
Mulle meeldib teatris käia, sest see on palju reaalsem kui filmide vaatamine. Eriti meeldivad mulle komöödiad, nagu seda oli ka näidend „Väljaspool hooaega”. Kuigi mõni hetk oli igav, meeldis see mulle. Etenduse alguses ei sallinud üksteist Ginnie, Florence ja Sally Ann, kuid sündmuste keerises see muutus. Nad tülitsesid, kuid see viis nad sõpruseni, ja väga põnev on vaadata, kuidas saavad inimestest sõbrad, sest ka päris elus võib luhta läinud esmatutvusest sõprus sündida.
Sally Ann oli trennifanaatik ja keskendunud tantsimisele, aga ta hakkas ka muud nägema tänu uutele tuttavatele. Florence, kes mõistis väga hukka Ginnie´t, et see oli abielumehe armuke, hakkas teda tasapisi mõistma ja tunnistas lõpuks ka enda salaarmastuse üles. Kõigis tegelastes toimusid muutused ja seda oli huvitav jälgida.
Seda näidendit vaadates sain tõelise teatrielamuse. Soovitan seda kõigile.