Valgustusajastu. (1)

SISSEJUHATUS
Valgusajastu mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kant ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuid valgustus kui mõtteviis oli kujunenud välja juba tunduvalt varem. aoliste nimetustega taheti väjendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut. Valgustusideoloogiaeelkäijad ja esimesed valgustajad elasid 17. sajandil, selle hiilgeaeg langes 18. sajandisse, mida on nimetatud ka valgustussajandiks, kuid vastav mõtteviis ulatus ka 19. sajandi algusesse.
    Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof René Descartes . Seega oli valgustus kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas.
VALGUSTUSAEG JA REFORMID
18. sajandi lõpuks oli valgustusaeg loonud kriitilise õhkkonna, mis viitas vajadusele olemasolevad institutsioonid ümber korraldada. Päevakorda kerkisid reformid seoses niisuguste probleemidega nagu religioosne sallivus, liberaalne majandus, ühtlustatud seadused ja ratsionaalne halduskord , humaanne karistussüsteem ja tsensuuri lõpetamine. Kui varasemate valitsejate meelest oli pärilusõigusest ja jumala tahtest küllalt, et võimulolekut õigustada, siis võimukandjate uus põlvkond otsis endale õigustust oma alamate heaolu parandamises.
Mõttetera, et monarh on “riigi esimene teener” võtsid omaks paljud valitsejad nagu Friedrich Suur Preisimaal, Katariina II Venemaal, Carlos III Hispaanias ja Joseph II Austrias . Ehkki nimetatud kroonitud pead ajasid vägagi erinevat poliitikat, kuulutasid nad kõik end valgusmõtete pooldajaks. Tegelikkuses oli nii mõnigi valitseja valmis tunnistama valgustusaja ratsionaalseid ja kesksemaid mõtteid, aga seda liberaalsemate poliitiliste õiguste ning kodanike riigi valitsemises ulatuslikuma osalemise arvel. Valgustusideede laialdane levik igatahes tagas, et esindusdemokraatia ja põhiseadusliku riigikorra nõue said 18. sajandi viimase veerandi revolutsiooniliste pürgimuste iseloomulikuks jooneks .
Saksa valgustuse eripära Prantsusmaaga võrreldes ilmnes eelkõike asjaolus, et saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudele prantslastele. Saksa valgustusideoloogia lähtus suuresti pietismist – luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust. Pietismi rajaja oli Philipp Jakob Spener (1635-1705), silmapaistev liider August Hermann Francke (1663-1727). Viimane toonitas eriti koolide rajamise vajadust. Pietistid ei taotlenud ühiskonnakorra muutmist, vaid selle täiustamist usu abil.
LÕPPSÕNA
Valgustus oli kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. Tänapäeva maailmale on see ajastu palju kaasa andnud. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonnaski tuleb ette palju küsimusi seoses teaduse, universumi, usu ning riigi valitsemise kohta. Arenesid välja filosoofide ja teadlaste uued ideed ning et neid realiseerida, tõestati neid mitmesuguste katsetega. Valgusajastu teadlaste eeskujul võiksime meie, tänapäeva inimesed, mõelda välja uusi teooriaid ja mõtteid seoses nt milline on tegelikult elu universumis, heites kõrvale varasema mõjutusterohke teadmise õpikuist – mitte et teadmised ei oleks vajalikud, need panevad ometigi põhja meie arengule ja mõistusele.