Valgustus – murrang inimkonna vaimuelus (0)

Valgustus – murrang inimkonna vaimuelus
Kui enne oli inimeste peamiseks prioriteediks kõik, mis oli seotud kirikuga , siis 18. saj algab Euroopas suur vaimne liikumine, mida iseloomustab ratsionalism ning empirism, mis muutuvad rahva seas aina levinumaks. Valgustusajastu nimi pärineb  esseest "Mis on valgustus?", kus Immanuel Kant ütleb, et valgustus on inimkonna vabanemine autoriteetide eestkoste alt. Kuigi nagu tänapäevalgi on inimeste vaated poliitikale ja filosoofiale erinevad, oli valgustajatel üldiselt ühine mõtteviis – astuti vqälja eraomandi kaitseks feodaalse vägivalla ning katoliku kiriku vastu, kasutati loodus- ja täppisteaduste saavutusi ning kõigi hinnangute peamine kriteerium oli inimmõistus.
Valgustuse tekke aluseks olid kindlasti maadeavastused, tehnika ning teaduse areng, hariduse levik, humanism ning rahulolematus feodaalkorraga. Mida rohkem oli rahval võimalik haridust omandada, seda rohkem hakati analüüsima ning kahtlema kiriku tegevuses. Mida haritumaks inimene sai, seda rohkem uskus ta mõistusesse, seda kriitilisemalt ta asju analüüsis ning seda olulisem oli talle vabadus. Lõpuks hüljati ka autoriteedid ning traditsioonid.
Oluliseks isikuks oli Inglismaa ajaloolane, matemaatik ning filosoof , Thomas Hobbs , kes väitis, et kuningavõim ei lähtu Jumalast. Tema meelest oli õige koondada kõik võimud ühe monarhi kätte, et ei valitseks kaos ehk “kõikide sõda kõigi vastu”, mille lõpetamiseks lõid inimesed ühiskondliku lepingu, millega seejärel oma vabadus valitsejale ohverdatigi. Seda teooriat arendas edasi John Locke , kelle meelest tekkis ühiskonnas vaenulikkus alles siis, kui põlluharimisele üle minnes inimeste vaheline varanduslik ebavõrdsus kasvas. Tema leidis, et on oluline, et parlament ei viiks ise seadusi ellu, ega ka kuningas ei looks neid. Oluline oli võimudevaheline tasakaal ning rahva suveräänsus. Ta rõhutas sealhulgas ka usuvabadust ning üldiselt inimõigusi.
Filosoof Montesquieu , kes oli kuulsaim Prantsuse valgustaja , toetas inglaste võimude lahususe põhimõtet. Seadusandliku nind täidesaatva võimu tasakaalustajaks nägi ta sõltumatut kohtuvõimu. Ka Võltaire pidas ideaalseks valitsemisviisiks monarhiat . Ta lootis, et valgusest mõjutatud valitsejad suudavad ühiskonna paremaks muuta. Voltaire võitles ka katoliku kirikuga, seistes eelarvamusliku mõtlemise vastu. Tema meelest oli ka oluline, et inimene lähtuks loodusseadustest. Oma teoses “Filosoofilised kirjad”, naeruvääristas ta mitmesuguseid elupahesid, eriliseks naerualuseks oli ka katoliku kirik . Ta sattus oma kirjatööde pärast korduvalt vanglasse ning lõpuks saadeti ta Prantsusmaalt hoopis välja. Lõpuks määras valitsus tema teose avalikule põletamisele. Ta oli öelnud “Kui harimatu rahvahulk hakkab tegutsema, hukkub kõik”. Mõnda aega viibis Voltaire Preisimaa valgustusmeelse kuninga Friedrich II õukonnas.
Saksamaa kameralistid otsisid aga vastust küsimusele, kuidas tagada ühiskonna üldine heaolu. Lähtuti arusaamast, et inimene saab elada õnnelikuna vaid juhul, kui ühiskond teda toetab. Selle arusaama leviku tagajärjena võttis riik enda kanda kohustuse hoolitseda oma alamate eest sünnist surmani. Kõikides eluvaldkondades korraldati eeskirjad. Prantsuse Füsiokraadi arvasid aga, et riigi sekkumine majandusellu pole lubatud, sest see kahjustab majandust. Nad toetasid vabakaubandust ning riiklike monopolide ja privileegie kaotamist.
Eeltoodud õpetused võeti kasutusele mitmes Euroopa riigis. Valitseja pidas end nüüd ühiskonna liikmeks. Oluline oli tegutseda kõigi ja kõigega pigem süvenedes. Nimekamad valgustatud absolutism esindajad peale Preisimaa kuninga Friedrich II olid Joseph II (Saksa- Rooma riigis) ning Katariina II (Venemaal). Kõik nad olid usuvabaduse tunnistajateks ning keelustasid kohtumenetlusest piinamise . “Igaüks peab omal viisil õndsaks saama”, ütles Friedrich II. Joseph II kaotas riigis inkvisitsiooni ning mitmes osas ka pärisorjuse, Friedrich II tegi seda sama kuninga valdustes ning ka Katariina II kaalus pärisorjuse kaotamist, lisaks sellele peatas ta ka vanausulise tagakiusamise.
18. sajandi teisel poolel ilmus paljude filosoofide (entspklopedistide) koostööna Prantsusmaal “Entsüklopeedia ehk Teaduse, kunstide ja käsitööde seletav raamat”. Entsüklopeedia võttis kokku kõik mõtte ja teadussaavutused ning sellel oli oluline roll valgustusideede levitajana. Ehkki selle autorid olid erivevate maailmavaadetega, ühendas neid vastuseis fanatismile ning türanniale. Kuna autorid rääkisid oma köidetes liigselt lihtrahva viletsusest, maksustamise ebaõiglusest ning kritiseerisid sealhulgas ka kirikut, siis määrati esimesed kaks köidet ühiskondliku korra ja poliitika terava kriitika tõttu hävitamisele. Pärast keelustamist jätkati trükkimist salaja. Hiljem ilmus veel 28 köidet, selhulgas ka seitse lisaköidet.
Valgustus on tõepoolest murrang inimkonna vaimuelus. Enne valgustajaid ei osanud inimesed isegi mitte arvata, et kirik võiks neile valetada, sest kõik oli ju ometi püha ja kahtlemine tähendas uskumise nõrkust. Kui kiriku vale aga päevavalgust nägi, sai ka tänu valgustajate nutikusele ning nende avatud mõtlemisele ka lihtrahvas oma silmad lõpuks avada ning hakata nõudma õiglust ning võrdsust, mis on ka tänapäevani inimestele väga olulised.