Valdur Mikita (0)

Valdur Mikita (1970) on eesti kirjanik ja semiootik, kes on tegelenud oma nüüd lõpule viidud triloogias („Metsik lingvistika “, „Lingvistiline mets“, „Lindvistika“) lingvistika ja metsandusega, aga eelkõige iseendaga . Subjektiivselt. Ta on pannud iseendale ka diagnoosi – sündida introverdina tähendab otsekui rasket elukestvat puuet (Lindvistika, lk.53).
Mikita on leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab – iseenda maailmatunnetuse. Kõlab enesekeskselt, kuid see „ isekus “ ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida – metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja.
Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine, et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjan-dusele ja vahel isegi populaarteaduslikule. Miskipärast ei taheta Mikita triloogia viimast kaht osa liigitada Ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks.
Mikita kaks peamist sõnumit on – et Eesti on eriline ja et meie rahvusliku mentaliteedi alusmüüris on vaheldumisi kasutatud animismi ja kristlust. Loodususundit muidugi rohkem, sest siin on kõigile selge, millesse uskuda – kivid, allikad ja metsatukad olid igaühel käepärast.
Raamatust leiame ühtpidi meid vaimustavaid, kuid samas ka meie harjumuspäraste mõttekäikude üle irvitavaid utoopiad, mille üheks olemuslikuks kokkuvõtteks on prognoos tuhandeks aastaks: „Superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi Maa, kuid kahjuks on selleks ajaks kogu inimkond degradeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt“.
Mitmiktaju rikastab. Tõepoolest võib nõnda avatud meeltega inimest ainult kadestada. Autori kui sünesteedi peas ja kehas toimub justkui neuroloogiline „klaaspärlimäng“ – tekib seoseid , milleni „tavalised inimesed“ kergesti ei ulatu. Ruumi kodustamine ja taimedega kõnelemine on hea kätte võtmisega jõukohased ka praegusaja eestlasele, eriti neile, kes viitsivad selleks aega võtta.
Autoriga on tegelikult raske vaielda, sest Eesti ongi eriline. Kas me just maailmas nii ainulaadsed oleme, et meile ridamisi kõikvõimalikke tajudega, keele ja maastikkudega seotud maailmarekordeid kuulub, aga meie metsasus, hõre asustus ja vaid ühe põlvkonna jooksul toimunud kultuuriline mälukatkestus on suhteliselt erakordsed.
Valdur Mikita kahandab meie nüüdisaja rahvusliku idealismi defitsiiti. Mikita käsitlus on avar, terviklik, kokkuvõte kõigest, mida nimetame põliseks. Ta täidab ära tühimiku, likvideerib distantsi, mis on hakanud tekkima kortermajas oma nooruse veetnu ja tema vanavanemate vahel, kes viimati teadsid veel mahlakaid ütlemisi ja mõnd rahvalikku lorilaulugi. Tegelikult oleme otsinud, kuid pole leidnud selgitust oma identiteedile, kõikudes riigirahva ja orjarahva, loodusrahva ja linnarahva, soome-ugriliku ja lääneliku kultuuritunnetuse vahel. Mikita seob need tunnetused ja erinevate meelte osa selles kenasti tervikuks kokku ja annab seega võimaluse end hästi tunda ka neile, kel tundus, et kaunis esiisade aeg on päästmatult kaugele minevikku vajunud. Veel enam – Mikita projekteerib meie juured kaarega tulevikku – nagu iiri sümbolismis, kus juured hargnevad oksteks ja vastupidi, luues niiviisi elumahlade ringliikluse. Vaade, et oleme paljudes asjades maailmameistrid ja et maailma loomulik kulg peaks tähendama, et oskused ja teadmised ning tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla.
Nii „Lingvistilist metsa“ kui ka „Lindvistikat“ lugenule teeb ilmselt nalja , kui ta sattub mõne eestlase peale, kes ninatargalt teatab, et vanad ajad on möödas, nüüd oleme me linnarahvas. Eriti kui tead, et enamus niiviisi väitnuist veedab kvaliteetaega metsas seeni või marju korjates, keedab õhtuti rohtudest teed ja pageb igal nädalavahetusel kiiruga suvilasse või päritud maamaja eraldatusse.
Autoril on kujundlik mõtlemine ja mis teeb teda ilmselt eriliseks, ka võime peas tekkinud kujundeid meeles pidada. Või siis vähemalt võime selliseid kujundeid hiljem sarnastele mõttetuletuskäikudele sattudes taas luua. Muidugi on kirjameestel selleks erinevad meetodid. Kui on harjumus mõttekäike kuhugi talletada, on neid sealt jälle hiljem hea võtta. Nii nagu sõber Lauri Vahtre juba ammu ütles, et noorena tuleb pähe karanud mõtted märkmikku kirja panna, et vanast peast , kui uusi mõtteid enam ei tule, oleks neid sealt siis hea võtta ja raamatutes kasutada.
Püha on midagi, mida meist paljud mäletavad – pööningud, kartulikoopad –, kuid kus paljud pole enam ammu käinud. Mikita mõtestas selle, mida me ähmaselt kes rohkem kes vähem oleme tundnud. Ta on kirjutanud tervikliku maailmakäsitluse. Tõsi küll – triloogia viimase kahe teose tagumised otsad on kildudest, pudemetest kokku pandud. Ilmselt on kõik vähegi pähe tulnud mõtted kokku kantud. Aga selleks ajaks, kui raamatu viimane, eklektilisem ja nõrgemalt seostatav ots käes on, ei pane lugeja enam tähele pahandada , sest ta on päästmatult iseenda ja Mikita ühiste mõtete lummuses. Ta on hakanud uskuma.
Eesti igas suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib pulmadel, juubelitel ja matustel ühte ja sama juttu ja tema sõnavõtud on alati oodatud, kirjutab Mikita. Tundub, et Valdur Mikita ise ongi selline mees.
«Lindvistika» on väga meeldiv raamat. Autor esitab ridamisi väiteid , mida kontrollida ei saa, aga mis kõlavad hästi. Näiteks meestest ja naistest rääkides, õieti küll sellest, miks naised kohanevad oludega paremini kui mehed, sedastab Mikita, et see tuleb eesti meeste ja naiste suurest erinevusest: naised on eurooplased, mehed soomeugrilased.
Mikita ütleb ka seda, et eestlasel ei maksa häbeneda oma konservatiivsust: me oleme maailma tulnud selleks, et jääda, mitte selleks, et muutuda. Mikita lugemine on tore veel selles mõttes, et kui sa loed lehtede arvamuslugusid, siis saad sa läbiseedimata poolharitlasena kogu aeg vastu päid ja jalgu, sind koheldakse nagu kutsikat, kes on tuppa loigu teinud ja kelle nina nüüd eurooplased – k.a mõrtsukad – selle loigu sisse suruvad.
Mikita seltsis aega veetes saad aru, et sa ei olegi maailma kõige nõmedama rahva kõige nõmedam liige.
Muidugi ei maksa päevateemasid ja poliitikat Mikita raamatusse sisse lugema hakata, pigem tasub ennast selle raamatu abil päevast välja lugeda. Näitab oma külamehelikul moel Mikita seda, et Eesti ei vaja suurt narratiivi, tal on omad lood ja laulud, mis on narratiivist suuremad. Kasvõi jälle selline kontrollimatu, kuid iseenesest väga tõepäraselt kõlav väide: maailmas on tohutult palju rohkem inimesi, kes on käinud Pariisis, kui neid, kes on käinud metsas seenel. Mikita vaib üldse ei soosi kusagil käimist või enese tutvustamist, kodus maal ja metsas istumine on tema stiihia , seega puhas tagurlus. Moosikeetmisest, meetarudest ja seente ja marjade korjamisest sünnivad tulisemad leheküljed selles raamatus.
„Kukeseene kuulamise kunst “ ( 2017 ) – Läänemeresoome elutunne on otsekui kauge ja salapärane saar tänapäeva maailmas, omamoodi vastupanuliikumine kõigele sellele, mille poole nügib inimest kaasaegne elu. On üks suur küsimus, millele otsime vastust: kas sellel saarel on varjul minevik või hoopis tulevik? Kas eestlased on veel hingelt läänemere- soomlased ?
Läänemeresoome elutunnet kehastab oivaliselt kukeseen . Kukeseen on üks neid salapäraseid seeni, mida ei ole siiani õnnestunud kultiveerida. Ta kasvab üksnes vabas looduses. See isepäine seen on keeldunud metsast välja tulemast , kuigi enam kui sada aastat on püütud talle selgeks teha, et elu põllul on palju parem kui elu metsas. Mõnda natuuri lihtsalt ei õnnestu tsiviliseerida, putkesta palju tahad .