Vaimuelu Rootsi ja Vene ajal: sarnasused ja erinevused (0)

Vaimuelu Rootsi ja Vene ajal: sarnasused ja erinevused

Nii Rootsi(17. sajand) kui ka Vene(18. sajand) aeg alustasid peale raskeid ja kurnavaid sõdu. Asju, mida vaimuelus ülesehitada oli palju. Mõlemad ajastud tegid seda üsna omamoodi, kumb tõhusamalt kumb vähem tõhusamalt. Suurt rolli Eesti kultuuri loos mängivad nad mõlemad.
Peale rasket ja laastavat Liivi sõda pöördusid kurnatud eestlased tagasi oma juurte juurde. Rahvas hakkas taas uskuma rahvausundeid ning vanu kombeid. Hakati taas matma vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest, kirikuabieludest ning vähenes ka armulaual käijaid. Taas kerkisid esile nõiad. Samuti puudus pastoreid, kes oleks oma veendumustele kindlaks jäänud ning, kellel oleks piisav haridus ning kõlbsus. Et turgutada rahvast ning inimesed taas usu juurde pöörduksid, hakkas rootsi võim luteri kirikut üles ehitama, see võeti esmaprioriteediks. See neil ka õnnestus, peagi oli valitsevaks usuks talurahava seal luterlus ning ka pastorid muutusid kõlbelistemaks ja haritumaks. Et usku paremini talurahvani tuua, hakati jutluseid pidama eesti keeles. Kui usk oli juba piisavalt kehtestunud hakkas rootsi võim agaralt välja juurima eestlaste muinasusku- hävitades hiisi ning ohverdus paiku. Algas ka eriti agar nõiajaht ja nõiaprotsesside aeg, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Esialgu pandi maalaste lugema õpetamisel lootus köstritele, kuid neid oli vähe ja haridus puudulik. Seejärel hakkas Bengt Gottfried Forselius välja õpetama koolmeistreid. Tartu lähedale asutati seminar eesti koomeistrite ja köstrite väljaõpetamiseks. Seal õpetati lugemist, kirikulaule, usuõpetust, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Foreselius suutis näidata koos kahe eesti poisiga kuningas Karl XI, et eesti maarahvas on võimeline väga hästi õppima. See kõik aga pahandas mõisnikke, kes ei olnud sugugi huvitatud maarahva haridusest. Peagi hakati mõisnikelt nõudma koolide ehitamist igasse kihelkonda ja koolmeistritele palga maksmist. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
1630. aastal loodi Johan Skytte eestvõttel Tartus Akadeemiline gümnaasium, mille õppekorraldus oli lähedane kõrgkoolide omale. 1631. aastal palus Skytte kuningal muuta Tartu gümnaasium ülikooliks. Selle palve Gustav II Adolf järgmine aasta ka täitis. Ülikool avati 1632. aaastal 15. oktoobril.
Eesti liitmine Venemaaga ei muutnud siinset kultuuriorientatsiooni. Kuna Venemaa oli kultuuriliselt maha jäänud ning ei suutnud baltikumile mõju avaldada tihenesid kultuurisidemed Saksamaaga. Baltisaksa aadlikud said oma hariduse Saksamaa kõrgetes ülikoolides ning kuna Baltikumis oli puudus pastoritest, juristidest, arstidest ja koduõpetajatest, said paljud Saksamaalt pärit haritlased Baltikumis tööd. Kuigi Läänemereprovintsid olid Vene impeeriumi arenenumaid piirkondi, ei olnud Baltikumi kultuuriline tase siiski väga kõrge, kuna Põhjasõda mõjus väga laastavalt nii majandusele, kui vaimuelule.
Ka pärast Põhjasõda jäi vaimuelu luteri kiriku hooleks ja alustada tuli rasketes tingimustes. Paljud kogudused olid jäänud õpetajateta. Lõppenud oli teoloogilise hariduse andmine kodumaal(Tartu ülikooli katkemine), raskendatud oli uute õpetajate ametisse nimetamine, kirikuhooned olid laastatud, kiriku mõju oli kahanenud, piiskoppe ametisse ei pandud ning rüütelkonnad segasid vahele kirikuasjadesse. Suur murre toimus 1739. aastal, millal ilmus esmakordselt piibli eestikeelne tõlge AntonThor Helle poolt.
Vahetult pärast Põhjasõda levis siinsete õpetajate hulgas pietism , mis on Saksamaal alguse saanud usuvool . Pietistid taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist . Pastorkonna hulgas omandas pietism valitseva seisundi .Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikul paremini toime tulla. Nad lähendasid rahva luteri usuga ning püüdsid usudogmad rahvale arusaadavaks muuta. Elavnes usulise kirjanduse väljaandmine. Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaskoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Eestisse jõudis see rändkäsitööliste kaudu 1730ndate alguses ja võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust, alandlikkust, kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Nad moodustasid omaette kogudusi, valides endile ise jutlustaja, koguneti lageda taeva alla või ehitati endile palvemajad. Asuti võitlema vanade kommete vastu, näiteks hävitati ohvrikohti. Suurt rõhku pandi kõlblusele, loobuti kõrtsist, kuritegevus vähenes. Vennaskogudusse suhtuti pooldavalt, sest see tõi rahva religioonile lähemale. Kui vennaskoduduste liikumine kiriku ja aadli kontrolli alt väljus, keelustas keisrinna Elisabet 1743 . a. selle liikumise.
Peale pietismi tõusis tugevalt esile ratsionalism . See on usuvool, mille tõi kaasa valgustusideede levik XVIII sajandi teisel poolel. Ratsionalistid suhtusid pietistidesse üleolevalt. Eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine. Erinevalt pietistidest, kritiseerisid ratsionalistid ühiskonna sotsiaalset korraldust. Kaks suuremat ratsionalismi esindajat olid Johann Georg Eisen v. Schwarzenberg ja August Wilhelm Hupel.
Peale Põhja sõda olid koolide tingimused ning edasiarendamised kehavd. Koole oli vähe, ning õpetajaks oli enamasti kiriku köster. Kool asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses vaid talvekuudel.1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamise igasse kihelkonda ja suuremassemõisasse. Kuna mõisnike arvates talupoegadel haridust vaja ei olnud, siis see nõue täielikku rakendamist ei leidnud. Eestimaa kubermangus oli koolide rajamine veelgi aeglasem . Lugemisvara aga vaatamata kooliolude kesisusele levis siiski koduõpetamine ja seetõttu oli vaja emakeelset trükisõna. Talurahva lugemismaterjal koosnes piiblist ning palve- ja lauluraamatutest. XVIII sajandi II poolel hakkas laiemalt levima ka eestikeelne ilmalik kirjandus. 1731 . a. ilmus esimene teadaolev maarahva kalender, mis sisaldas rohkesti erinevaid näpunäiteid (põllupidamine, arstimine, ilmateade).
Rootsi ja Vene vaimuelu erinesid üksteisest üsnagi palju. Rootsi aeg, mida armastatakse kutsuda ``heaks Rootsi ajaks``, tõi kaasa palju positiivseid kuid samas karmikäelisi muudatusi. Sellel ajal on kõige tähtsam roll Eestimaa hariduse põhjale panemisel. Vene ajal toimus vaimuelus langus, kuid oli jooni, mida võeti Rootsi ajast üle. Sel ajal oli palju uusi liikumisi ning kirjakeele arenemine ja laienemine oli tohutu.