Vabadus ja vastutus (5)

Vabadus ja Vastutus
Me elame müstilises maailmas, sageli teadmata, miks üks või teine asi juhtub, sest see kõik on lihtsalt nii seletamatu, nii ebareeglipärane.
Ilmas on palju kirjutamata seadusi, mis tuleb meil kõigil iseendi jaoks paika panna, need on reeglid, mis kehtivad personaalselt ainult meile endile. Reeglid, mis panevad meid vastutama selle eest, mis meil on, selle eest, mida me teeme ning kuidas räägime ning reeglid, mis õpetavad meid hindama vabadust-seda kõige pühamat elus. Vabadus on elu alus. Kui me oskame seda väärtustada võime kõik meile antud aastad elada õnnelikult ning nautida täisväärtuslikku elu.
Vabadus on meie endi valik, sest selle vale käsitlus karistab meid vabaduse võtmisega. Inimesed, kes ei ole õppinud oma vabadust hindama ning selle eest vastutust kandma, leiavad sageli oma koha kinnipidamisasutustes. Vabaduse kaotus tähendab vastutuse puudumist. Kui kõik inimesed teaksid vabaduse ja elu väärtust, mõtleksid nad rohke ka tagajärgedele. Selle teadmisega õpiksid nad arvatavasti kõike ratsionaalsemalt kasutama. Kui keegi meist midagi varastab, kellelegi liiga teeb või rikub muid reegleid, on ilmselgelt tegemist inimesega, kellel puudub igasugune arusaam olemasoleva tähendusest ning selle hindamisest. Me kõik teame, et eksimine on inimlik ja igaüks meist väärib uut võimalust, et täiustuda, et edaspidi oma elu paremaks muuta, aga oma vabadusega mängimist mina andestada ei suudaks. Vabadus on üks tähtsamaid osasid meie elust. Hinnakem seda ning õppigem vastutama, sest elu on seda kõike ja palju rohkemgi väärt kui me arvatagi oskame.
Sageli on mul tunne, et tänapäeva uuematel põlvkondadel pole aimugi sellest, kui raske oli meie esivanematel, kui inimesed pidid oma vabaduse eest verd ja pisaraid valama . Ega ilmaasjata vanemad inimesed seda ei rõhuta, et elu nüüdisajal on kümneid kordi lihtsam kui nende nooruspõlves. Tänapäeval on mitmed kindlalt paika pandud seadused ja reeglid, mis peaksid võimaldama rahval palju kergemalt ja vabamalt elada. Sõja või sellega seonduvat läbi elanud inimene oskab vabadust ning vastutust palju kõrgemalt hinnata kui meie, kes me oleme elanud vaid mõned kümned aastad moodsas maailmas, nautides luksuse viimaseid leiutisi ning teades hirmudest suurt mittemidagi.
Järsku meenus mulle film „Detsembrikuumus“, film mis annab suurepärase ülevaate meie esivanemate raskest elust.
On 1924. aasta 29. november. Äsja on lõppenud „149 suurprotsess" ning kommunistlik terrorioht on näiliselt möödas. Eesti Vabariik on süvenenud oma igapäevaellu. Noor abielupaar Tanel ja Anna Rõuk üritavad toime tulla Eesti sõjaväelase ning sidekeskuse töötaja kasina sissetulekuga. Naine on rahulolematu-- paarigi terveid sukki pole enam jalga panna. Ja õhtul on ohvitseride ball, mille peamiseks kõneaineks kujunevad taaskord edasi lükatud palgapäev ning kuuldused kavandatavast riigipöördest. Samal ajal kui Eesti kõrgem ohvitserkond lõbutseb, rivistatakse piiri taga mehi, erinevates paikades üle Tallinna varjavad end mässulised ning lihtrahva hulgas töötavad agitaatorid. Ja Kominterni juht Zinovjev on saabunud Leningradi , et ürituse niiditõmbajatele alustamiseks signaal anda. Eesti Vabariigi juhtkond ei ole ähvardavast mässust siiski täielikus teadmatuses - Tallinna garnisoni ülema kindral Undi kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega. Ainus, kes tahab tegutseda, on legendaarne kindral Põdder, kuid riigivanem Akel ei võta tema hoiatusi kuuldagi ning kindral Unt sõnaselgelt keelab tal olukorda sekkuda. Purjuspäi puistab Põder südant Tanel Rõugule, kes teda ballilt koju konvoeerib, soovitades tal armeest lahkuda ning hoopis enne sõda omandatud arhitektiametis kätt proovida. Tanel, kindrali nõuandest julgustatuna, annabki järele Anna veenmisele ning otsustab koos naisega Eestist üldse lahkuda. Paari ärasõiduhommikul, 1. detsembril, kogunevad Balti jaama õppustele sõitvad ohvitserid. Kuid vaevdalt on Tanel jõudnud enne rongile minekut endiste ametivendadega hüvasti jätta, kui algab mäss. Tanel langeb lõksu ning oma mehele järgnenud Anna kohe tema järel. Anna satub pantvangi kommunistide liidri kätte, kellega teda seob ühine minevik , ning Tanel peab võitlema nii vabariigi kui oma naise päästmise nimel.
Üksteise järel satuvad rünnaku alla nii Riigikogu hoone Toompeal, Tondil asuv sõjakool, riigivanema maja, Kaitseministeerium kui muud strateegilise tähtsusega objektid. Rünnakust pole kedagi ette hoiatatud; see tabab une pealt. Vaevu suudetakse vastupanu osutada, kuid peagi hakkavad kaoses pead tõstma omaalgatuslikud vastupanugrupid. Kõrtsist pidutsemast tulnud Põdderist saab üks peamisi vastupanu organiseerijaid. Sündmuste käigus hukkub nii sõdureid, mässajaid kui ka süütuid tsiviilisikuid, kuid nii mõnigi neist aitab Tanelit tema eesmärgile lähemale. Lõpuks, kui mäss on juba pea kogu linnas maha surutud, selgub , et Eesti Vabariigi saatus sõltub hoopis ühestainsast telegrammist, milles kommunistid plaanivad saata abipalve Venemaale-- piiri taha, kus on ootel mitutuhat sõdurit. Otsustavaks saab see, kas mässajad suudavad üle võtta telegraafihoone. Napilt, kuigi erinevaid teid pidi, jõuavad sündmuspaigale Tanel Rõuk ja kindral Põdder, kel õnnestub saatusliku sõnumi saatmist viimasel hetkel takistada. Mässu viimaseks vaatuseks ilmub välja ka kindral Unt, kelle motiivid jäävad mõnevõrra segaseks- kui kaua kavatses ta panuseid tõsta, et vaenlane end talle ise kätte mängiks? Rõugud kiirustavad aga tagasi Balti jaama, et korjata üles kogu oma ühte kohvrisse surutud varandus ning otsustada, kuhu oma eluga siiski suunduda.
Nagu näha polnud elu tolajal sugugi lihtne, kuid siiski on see film väga asjalik just nooremate vaatevinklist, sest see annab üsnagi põgusa ülevaate kui kõrget hinda nad oma vabaduse eest maksma pidid.
Mõtiskledes jõudsin järeldusele, et olla vaba, tähendab olla vastutav ! Vastutav oma tegude ning sõnade eest, mida lausume. Vanasti oli nii, et mida suurem on inimese vastutus, seda suurem on ka vabadus, kuid praeguseaja inimeste käitumine ning mõtteviis panevad mind sügavalt kahtlema, kas see reegel ka nüüdisajal kehtib. Mulle tundub, et tänapäeval on asjad just risti-vastupidi. Arvan, et sageli ei oska me oma vabadust hinnata. Seega, mida suurem on vabadus seda vähem tunneme me end elu ees vastutavana. Sageli õpime me asju väärtustama alles siis, kui me neist lõplikult ilma oleme. Elades me õpime ja täiustame end igapäevaga, loodetavasti õpime me hindama oma vabadust ning vastutama oma sõnade, tegude ning mõtete eest.