kummastavalt. Subjektiivne aja- ja ruumitaju on üks modernistlike kirjanike keskseid huviobjekte. Modernlistlikud tegelased võivad mõjuda samuti nihestatult ja segadusse ajavalt. Modernistid huvitusid üha vähem sündmustest nende traditsioonilises tähenduses. Modernistlikus jutustavas proosas pöörati tähelepanu vaatepunkti ning jutustajapositsiooni kominatsioonide mitmekesistamisele. Eelkõige eksperimenteerisid kirjanikud piiratud vaatepunktiga. Modernistliku kirjandusteose maailm Modernistliku kirjanduse eksperimendid jutustamis tehnikaga muutusid lugeja suhet jutustava tekstiga. Modernistliku jutustajasse ei saa suhtuda samasuguse usalduse ja hooletusega nagu realistliku jutustajasse. 20. Sajandi algusest peale eemaldus ilukirjandus üha enam eesmärgist kõneleda sellest, kuidas asjad maailmas päriselt on. Modernistlik arusaam keelest Uusi kunstilisi vorme otsiti nii kõlas kui ka kirjapildis. Luuleteksti puhul oldi üha vähem
Andmed Autor: Paulus Potter Teose pealkiri: "Hobused aasal" ; loomamaal Valmimise aasta: 1949 Tehnika, materjal: õlimaal lõuendil Mõõtmed: 24x30 cm Asukoht praegu: Rijksmuseum, Amsterdam Kirjeldus Maalil on kujutatud kahte hobust aasal, valvamas eemal olevaid lehmi. Üks hobune on valge, teine peaaegu must. Nad asuvad maalil esiplaanil, kujutatud väga reaalsetena. Hobused on mõlemad ühes asendis, kuid valge hobune on eestvaates, must tagant. Maal on madala vaatepunktiga, st. tundub, nagu oleks maalija istunud maas ja maalinud oma vaatepilti. Maal on tehtud üpris tumedates toonides.Esiplaanil tumedamad värvid ( must hobune, tumedates toonides puu ja pimedus puude taga). Samas eemlat paistev aas lehmadega on heledamates värvides. Teose üldine koloriit on tume. Analüüs See maal on loomamaal ning on romantismi stiilis. Teose sisuks on kõrgendikul seisvate hobuste valvamine eemal aasal olevat lehmakarja. On tuuline ja hakkab juba hämarduma
Mõned tõlgendused budismist kinnitavad, et väline reaalsus ning meeled on mööduvad nähtused või illusioonid. Meeled ei saa eksisteerida ilma välismaailmata ja vastupidi. Mahayana budism õpetab, et objektiivset reaalsust saab kogeda eraldi individuaalsetest meeltest. Prasangika budismis usutakse, et isegi kui füüsilised objektid võivad eksisteerida siis kõik saavad seda koguda ainult enda meelte kaudu, kõik erineva vaatepunktiga. Seega ühtegi täielikult objektiivset reaalsust ei saa eksisteerida. Tiibeti surnute raamat Bardo Thodol väidab, et reaalsus on kujutluse vili. Keha ja vaimu probleem lääne kultuuris esineb kõige paremini kristluses, kus on Püha Kolmainsus : Jumal-Isa (usk), Jumal-Poeg (lootus), Jumal-Püha-vaim (armastus). Ent Kolmainsus pole üksnes Jumala salapära ja võimsuse sümbol. Püha Kolmainsus kuulub ka inimese olemuse juurde: inimene on Vaim, kes omab Hinge ja Hinge kaudu oma Keha. Seda
EEPIKA Jutustus suhteliselt vaba eepikazanr, kujutab sündmusi, mis valgustavad peategelase elu tervet ajajärku. Mitu kõrvaltegelast grupeerunud peategelase umber. Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele,
tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. Loo pinge areneb sellisel viisil edastatud romaanis sageli just teadmatuse ümber, fakti ümber, et ühte lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, mille sisse lugeja ei saa pilku heita. Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi (tegelase sisekõne) ja teadvuse voolu tehnikaid. Sisemonoloog lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused
18. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? Proosateos koosneb kahest tahust: loost ja tekstist. Loo moodustavad kirjandusteose maailmas asetleidnud sündmused. Tekst on see, mida lugeja loeb. Jutustamine ( tavaliselt on minategelane või keegi keskne tegelane, kes jutustab teose tegevustikust ). Mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtuvalt. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Piiratud vaatepunktiga jutustus edastab sündmustikku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. 19. Mis on fokuseerimine ja kuidas see avaldub narratiivses tekstis? 20. Millised on põhilised võimalused tegelaste analüüsiks? 21. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama tähistab peamiselt zanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama )
kultuuriruumis 13. Kirjandusteose vaatepunkt a) Sarnaneb maaliga kujutatud kindlast vaatepunktist b) Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. i. Teose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku 1. mina-jutustuse puhul kõneleb mina-jutustaja toimunust oma vaatepunktist lähtudes a. piiratud vaatepunktiga jutustus: edastab sündmustiku ühe tegelase vaatepunktist, jättes avamata teiste tegelaste siseelu. i. Loo pinge areneb teadmatuse ümber lugejale avatud inimteadvust ümbritsevad teised, millesse lugeja ei saa pilku heita. ii
1.Ajalugu ja etno 20.saj; 2.Euroopa perspektiivist ehk rahvuslik etnoloogia. Eesti etno ajalooline perspetkiiv. Määratleti tüübid tüpoloogia. Määratleda tüpoloogiate areng. Rõhuasetus esemete levik kultuuris. Minevik on olevikus kui elav osa veel. 20.saj II pool: Minevik olevikus kaotab mingil hetkel valiidsuse. Fokuseeritakse 19.saj rahvakultuurile. Murrang -massitoodete tulek. Etnoloogia kui ajaloo abiteadus alates 1940ndatest. Ajalooline etnograafia. Etno täiendab uue vaatepunktiga ajalugu. Ajalooline materialism fookus esemekultuurile. Antropoligiseerumine ajaloo ja etno vaatepunktid hakkavad lähenema, pildil nähakse ka nt teise kujutamise strateegiad teatud ajaloolises kontekstis. Euroopa etnos on olnud ajaloolise eseme uurimine pikaajaline traditsioon. Münsteri koolkond varaloenduste uurimise keskus Euroopas. Innovatsiooniuuringud küsimus on hierarhias, kust innovatsioonid tulevad. Trad rahvakultuuris
Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus, sest jätab avamata teiste tegelaste siseelu. Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi ja teadvuse voolu tehnikaid. SISEMONOLOOG on tegelase sisekõne. See lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele vastus, tegelase kõnevool areneb oma sisemisest loogikast lähtudes. TEADVUSE VOOL on lähedane sisemonoloogile, ent teadvuse vool kujutab tegelase mõtteid hüplikena.
Vaate koostamisek on ajalooliselt välja kujunenud 3 võimalust: nn. kitsas vaade, nn. lai vaade, vista. Kitsas ja lai vaatesektor on seotud vaatekoridoriga, so inimese vaatenurgast sõltuva mõttelise ruumiosaga, mis jääb vaataja ning fookuse vahele. Vaatekoridori ulatus lähtub inimese vaatenurgast ning sellest tulenevast vaatelaiusest. Vista, kujutab endast kitsast, sügavat vaatekoridori, kusjuures fookus asub reeglina vaatekohast lähtuvalt perspektiivi koondumispunktis so vaatepunktiga ühel sirgel. Vista koostamisel on oluline vaid fookus. Peamiste kompostitsioonitsentrite paigutamisel tuleb võimaldada nende vaatlemist mitmest erinevast kohast. Vaadete kujundamisel tekivad rohkem või vähem avatud alad, mida pole otstarbekas kasutada vaid ühe fookuse eksponeerimiseks. Üjest vaatekohast erinevatel suundadel võib olla avatud mitu erinevat vaadet. Panoraami e ülevaadet võib võrrelda maastikumaaliga - mõlemad luuakse andmaks edasi maastiku ilu
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh
jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis)
iseloomustavatest kategooriatest: 1)konkreetsus (konkr. subjektiga laused) vs. abstraktsus (abstr. arutlevad laused) selle kategooria abil eristab ka kirj. suundi realistlik romaan romantiline kirjeldus (Platonovi stiil ühendab “ühendamatut”: abstr. aluseid konkr. predikaatidega) 2) Retooriliste figuuride olemasolu: seosed, mida kirjeldab Jakobson: grammatiliste figuuride seosed, mis tekivad süntagmaatilisel teljel – kordus, antitees, parallelism. 3) vaatepunktiga seonduv: subjektiivsus objektiivsus modaalsus 4) monovalentsus vs. polüvalentsus (seosed teiste tekstidega, võõrad hääled, “sõna on juba asustatud”.) Loeme teksti lineaarselt. Kuidas see muutub kujuteldavaks maailmaks. Väljamõeldisel rajanevas tekstis üleminek fraasidelt terviklikule kujutlusmaailmale. Süntagmaatika – uus mõiste ‘narratiivne süntaks’. Teose süžeeline ülesehitus, loogilis-kausaalsed seosed, mis moodustavad tekstiterviku. Toetub natuke Proppi
Kui nüüd aga autor kujutab antikangelast mitte üksnes puhtvormiliselt minapositsioonilt, vaid ka tegelast otsekui tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid, mis argises suhtlemises või välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis. Sellisel juhul osutub nähtusele valmis hinnangukriteeriumide kohandamine juba küsitavaks. Niisugust kurikuulsat kõlbelist relatiivsust kohtamegi Vetemaa lühiromaanides. Moraali suhtelisuse, fenomen tuleb tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti
maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet. Sisemonoloogi kujutatakse tavaliselt teadvuse vooluna-> tunnete ja mõtete üleskirjutused. ! TEMA-JUTUSTUS- kolmandas isikus röögitud lugu. Võib edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse saab ümber kirjutada tema- jutustuseks, ilma et vaateunkt muutuks. Sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piiratud ühe tegelasega.
Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika zanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog Nn
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, žanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika žanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Vana-Kreeka t. > dialoog ja koor Tegelased erinevad autorist, nende kõne peegeldab isiksuste erinevusi, autori kohalolu ajutav lavamärkustena, osalt ka mõne tegelase kõne läbi
maailmavalu, ta tunneb ennast maailmas ebakindlalt. Modernistlik kunstiteos ei püüa maailma jäljendada, nt modernistlik maal ei mõju mitte nagu tükike järeletehtud tegelikkust, vaid kui kunstniku enda poolt kokku pandud tervik. Modernistlik romaan peegeldab oma ajastu üldist tõe kriisi. Omane on ka elitaarsus, autorit ei huvita, kas lugeja suudab teda mõista. Tunnusjooned: Perspektivism: ruumi kujutamine tasandil; kauguspilt; Tähenduse asukoht võrdub indiviidi vaatepunktiga; kasutatakse jutustajaid, kes on osa romaani tegevusest, kogevad jutustatavat isiklikust, spetsiifilisest ja piiratud vaatepunktist (näit. Faulkneri Hälin ja raev: Benji (idoot), Quentin suitsiidne), Jason (piiratud, jõhker- asjalik); V. Woolf Mrs. Dalloway (Clarissa ja Septimus Smith); J. Joyce Ulysses: Leopold Bloom ja Stephen Daedalus)) vastandatuna näit. Realistliku romaani kõiketeadvale ja
iseloomustus või miljöö muistendi, valmi või allegoorilise loo, rahvalaulu, kirjeldus) või jutustava naljandi, mõistatusi, kõnekäändude põhjal naljaloo, (muinasjutu või muistendi) seiklusjutu, piltluuletuse, kirja ühelt tegelaselt teksti; teisele, tegelasele tegevusjuhendi, tekstis toimunud kirjutab kirjandusteose põhjal sündmuste eelloo, loo muudetud vaatepunktiga, arutluselementidega kirjandi, puänteeritud loo, erinevate teoste peategelaste väljendades oma seisukohti võrdluse, vaadatud filmi põhjal ühelauselise või alusteksti näidete ja oma pikema kokkuvõtte või soovituse või muud sellist. arvamuse abil ning jälgides teksti sisu arusaadavust, stiili Omaloomingulised tööd (nt teemamapid) tänapäeva sobivust, korrektset vormistust ja kultuurinähtuste ja kultuurilooliste isikute kohta. õigekirja.
Jutustaja on kõiketeadev, ta võib kirjeldada kõikide tegelaste tegusid ja mõtteid. Enamasti näeb jutustaja asju lähedalt, tegelaste vaatepunktist, mis loob illusiooni, et sündmused on vahendatud läbi lapsesilmade. Tagaplaanil on siiski olemas kõiketeadev jutustaja, keda võib samastada autoriga. Erandina tuleb nimetada jutustust ,,Kapiukse kollid jälle platsis", kus sündmusi näidatakse läbi täiskasvanud peategelase silmade. Tegemist võib siiski olla ka lapse vaatepunktiga, kes kujutab ette täiskasvanu-maailma. Sellisel juhul võib lapseliku jutustamisviisi kasutamine õigustatud olla. Lapspeategelase puhul mõjub lapselik- naiivse jutustamisviisi kasutamine usutavalt, täiskasvanud peategelase puhul võib tekkida kirjandusliku usutavuse probleem. Enamasti on Vilepi teostel varjatud jutustaja, kes jääb pigem tahaplaanile. Selline jutustamistehnika aitab samuti kaasa illusiooni tekkimisele, et jutustajaks on laps.
annaabi.ee 
