Usuvabadus Eestis (1)

USUVABADUS EESTIS
Eesti Vabariigi Põhiseaduse, mis on vastu võetud kahekümne kaheksandal juunil tuhande üheksasaja üheksakümne teisel aastal, paragrahv nelikümmend ütleb, et :
igaühel on usuvabadus;
kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba;
riigikirikut ei ole;
igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.
Vaadates usuvabaduse ajalugu Eestis tundub, et umbes aastani tuhat kakssada kehtis siin usuvabadus, tuhat kakssada kakskümmend seitse kuni tuhat üheksasada kaheksateist oli riigiusuks ristiusk , tuhat üheksasada kakskümmend kuni tuhat üheksasada nelikümmend taastati usuvabadus, tuhat üheksasada nelikümmend kuni tuhat üheksasada üheksakümmend üks kiusati uskusid taga, tuhande üheksasaja üheksakümne teise aasta põhiseadusega kehtestati jällegi usuvabadus, mis lõpeb kahe tuhande teisel aastal vastu võetud kirikute ja koguduste seadusega.
Eesti põhiseaduses on sätestatud usuvabadus, see tähendab et ühtegi usku ei eelistata teistele. Igaüks võib valida sellise maailmapildi, mis talle meeldib – ateismi , kristluse või mille iganes. Ma võin uskuda keda ja mida ma tahan, ilma et keegi võiks mulle peale suruda, mida ma pean uskuma või mitte uskuma. Keegi ei pea uskuma Jeesusesse, kui ta seda ei taha. Aga kui ta tahab, ei saa keegi seda keelata.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on Eesti riik ilmalik, riik ja kirik on üksteisest lahutatud. See tähendab, et usulisi veendumusi ja kombeid ei tohi siin kellelegi peale suruda – ei vähemusele ega enamusele. Eestis seda aga vaikimisi tehakse.
Hetkel on Eesti kaitsejõududes tegevteenistuses kaheksateist kaplanit, kellest kaksteist on luterlast, kaks apostlik-õigeusklast, üks baptist, üks metodist ja kaks nelipühilast. Kaplanid on erinevatest kirikutest, kuid teenivad kaplanitena kõiki oma üksuse kaitseväelasi, vaatamata nende usulisele kuuluvusele või mittekuuluvusele. Meie sõdurpoisid peavad nädalalõpul ja paraadidel paljastama pea ja lugema kaasa kristliku kaplani palvetele. Kaitseväes aga ei tohiks kedagi sundida usulistes teenistustes osalema ega kaplaniga kõnelema, erandiks on üksuste ülemate korraldusel toimuvad paraadid või mälestusteenistused.
Vangist vabanenute rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks sõlmitakse iga aastane leping seda teenust osutavate eraõiguslike asutustega. Riik pöördub antud küsimuses kiriku kui usuteenust pakkuva organisatsiooni poole selle asemel et kasutada psühholoogide, psühhiaatrite ja sotsioloogide abi, just nagu oleks kristlik maailmavaade ainus ja õigeim tee inimeste “õigele teele “ suunamisel. Eestis on kristlus mõõga ja verega saavutanud positsiooni, millest kuidagi lahti ei taha öelda.
Tekib mulje, et Eestis on oma riigikirik . Luterlikud vaimulikud õnnistavad lippe ja asutusi, vabariigi aastapäeval peab palvlust luterlane, poliitikud näitavad end meeleldi luterlikel riitustel. Kui Eesti Vabariigi kodanikust õigeusklik ateist , pagan või juut peab alla neelama põhiseadusevastased luterlikud rituaalid riiklike sümbolite kallal, siis tähendab see rangelt võttes nende õiguste rikkumist.
Ka massimeedias on näha, et avalik – õiguslik ringhääling on hakanud mõne usu häälekandjaks. Eesti rahvale on kristlaste põhiliseks väljundiks Eesti Raadio ja Eesti Televisioon, kus kristlikel pühadel ja vabariigi tähtpäevadel toimuvad jumalateenistuste ülekanded. Kõik Eesti Raadios olevad hommikupalvused ja Kirikuelu saade valmivad koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. Kui nüüd teised usundid Eestis saaks avalikus televisioonis ja raadios sama palju sõna sekka öelda, siis ei jääks ülejäänud saadetele eriti üldse ruumi. Otseülekanded ja avalikkuse usuline mõjutamine peaks toimuma ikkagi iga usundi oma häälekandjates. Ajakirjanduses valitseb üldiselt luterliku usundi kajastamine. Näiteks Saare maakonnalehel Meie Maa on iganädalane “Kiriku ja Kodu” lehekülg, kus teistel uskudel ei ole palju sõnaõigust. Avalik – õigusliku ringhäälingu programmi esimene põhimõte on aga erapooletuse järgimise kohustuslikkus . Sel viisil tagatakse kõigile ühiskonna liikmetele võimalus kujundada oma isiklikku arvamust, mis tugineb mitmekesisel informatsioonil sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise elukeskkonna kohta.
Eestis on kümme riigipüha ja puhkepäeva, millest kuus on luterliku kiriku tähtpäeva: Suur Reede, Ülestõusmispühade esimene ja teine püha, Nelipühade esimene püha, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Kusjuures ametlikke pühasid, mis on otseselt seotud riigi tekkimisega on vaid kaks, ülejäänud kaks on Euroopa kultuuriruumi tähtpäevad. Riiklikest tähtpäevadest on luterlik kolmekuningapäev. Seega on diskrimineeritud need õigeusu kogudused, kes oma tähpäevi arvestavad vana kalendri järgi. On olukordi , kus usupoolest riigikirikuväline perekond ei saa omadel pühadel koolist või töölt vaba päeva, et kombeid võrdse aktiivsusega tähistada kui luterliku kiriku rahvas. Näiteks USA-s on jõutud selles asjas kaugemale – igal inimesel on õigus vastavalt oma usutunnistusele valida kuus vaba päeva, kust palka maha ei arvestata. Enamikel riigi sünniga seotud pühadel – Eesti Vabariigi aastapäeval, Võidupühal ja nii edasi. On alati tseremooniad tihedalt kombetalitusi täis pikitud. Kõrge riigiametnik peaks andma oma juuresolekuga heakskiidu kõigile seda maad positiivselt mõjutavatele kõiksuskaemustele. Kui sellist võrdsust ei suudeta täita, siis võiks usulised tseremooniad riiklikelt üritustelt üldse kõrvale jätta.
Eesti Vabariigis võivad registreeritud kirikute ja koguduste vaimulikud tegutseda perekonnaseisuametnikena ja osutada muid sotsiaalteenuseid. Ei tea kas ikka mitte usklik inimene läheb kirikumehele kaebama seksuaalsest ahistamisest või muust halvast teost ja miks peaks kristlik jumalasõna rohkem mõjuma kui psühholoogiline või psühhiaatriline nõustamine. Oleks huvitav teada kui palju mitte usklikke inimesi on läbinud sellise nõustamise ja millised on olnud tulemused.
Pikki aastaid on toimunud koostöö kirikute ja haridusministeeriumi vahel, mille tulemusena on välja töötatud usuõpetuse programm. Ka selles suhtes jagunevad seisukohad kahte lehte: ühed on usuõpetuse poolt, teised vastu. Teadmised piiblist ja kirikuloost peaksid kindlasti kuuluma põhihariduse miinimumi juurde, kuid põhiharidus peaks andma mingi ülevaate ka teistest religioonidest. Rahva hulgas liikuv õppekava on aga hoopis teise orientatsiooniga, mille eesmärgiks on ühendada usuõpetus kõlblusõpetusega, eetikaga, lähtudes eeldusest, et eetika aluseks ongi kristlus, et religioon ja usk, ennekõike ristiusk teeb inimese moraalsemaks. Siit on tekkinud ka järeldus, mida võib kohata nii vaimulikus kui ilmalikus kirjasõnas – ilma usuta Jumalasse, ilma ristiusuta läheb inimene hukka. See järeldus on väga kahtlane. Ei ajalugu ega tänapäev ei anna sellele järeldusele mingit kinnitust. Euroopa ja Idamaade ajalugu on ususõdade ajalugu ja sündmused Lähis- ja Kesk-Idas näitavad, kuidas religioon on endiselt põhjenduseks ja õigustuseks verevalamistele, repressioonidele ja vandalismile. Eetika näib olevat pigem omaette suurus, mis saab olla olemas ka religioonita, kuigi on traditsiooniliselt kuulunud sellega kokku. Võib olla eetiline ilma religioonita, religioossus iseendast ei muuda inimest eetiliseks, usklikud sõdivad sama metsikult kui uskmatud. Usuõpetuse projekt näib eeldavat, et eesti rahvas on suuresti luterlik ja nii tuleb usuasjade seletamises lähtuda lähedasest ja kodusest, kuigi praegusele eesti noorsoole on mitmesugused New Age kujutelmad palju lähedasemad kui piiblitõed. See teeb kirikuinimesi murelikuks ja võib olla üheks varjatud mõtteks tuua usuõpetus kooli. See aga ei sobi kuidagi kokku meie riikluse ja hariduse põhimõtetega: kool on teadmiste, mitte aga usu jagamise koht. Usu kuulutamise ja levitamisega peab tegelema kirik , aga mitte riik ja tema haridussüsteem. On ju olemas pühakodade juures pühapäevakoolid ja erinevad õppelaagrid nendele, kes tunnevad religiooni vastu huvi maast madalast. Muidugi see ei tähenda, et koolis ei tuleks usu ja religiooni aluseid õpetada – ikka tuleks, aga mitte usuõpetuse vormis.
Riik peab juba eos kristlikku maailmavaadet, eetikat ja moraali kõige õigemaks maailmas. Riigi eelarvest on ettenähtud päris suured miljonid kroonid kirikutele ja kogudustele. Samas põlisrahva pühamute ja hiiete korrastamiseks ning hooldamiseks pole ettenähtud sentigi. Riigieelarvelise toetuse puhul on silmas peetud seda:

• Oluline on tõhustada ja arendada kirikute poolt tehtavat rehabilitatsioonialast tööd ( just nagu meie riigis poleks piisavalt sotsiaaltöötajaid )
  
• Arendada tuleb kirikute poolt tehtavat haridus - ja kasvatusalast tööd laste ja noortega
  
• Vaja on kaasa aidata religioossete massikommunikatsioonivahendite tegevuse arendamisele, mille tulemusena on võimalik kujundada positiivses suunas eetikat puudutavaid küsimusi
  

Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liidud on vabastatud tulumaksust ja käibemaksust. Erinevalt mittetulundusühingutest ei pea kirikud ja kogudused ära märkima ka oma annetajaid. Annetajaliikmeid võib olla kümneid tuhandeid ja riik ei teagi neist mitte midagi.
Misjonitegevus on asi, mida paljud usundid katsuvad vältida. Usk on iga rahva ja üksikisiku isiklik asi. Vastupidisel arvamusel on aga Eesti Evangeelse Allianssi kogudus, kelle arengukontseptsioon ütleb, et tuleb edendada ja julgustada Eestimaa evangeliseerimist kõigi võimalike vahenditega, mis on kohased kaasaja Eestile. Kujundada teoloogia ning teoloogiline haridus Eestis. Stimuleerida kõigiti ühist palvemeelt Eestimaa evangeliseerimise nimel. Populariseerida ja legaliseerida piibellikke väärtushinnanguid eesti kultuuris, sotsiaalpoliitikas ja mujal.
Näiteks Jaapani konstitutsioonis on usuvabadus määratletud järgmiselt:

• kõigile garanteeritakse usuvabadus
  
• mitte ükski religioosne organisatsioon ei pea saama riigilt mingeid privileege ja ei saa poliitilist võimu kasutada
  
• kedagi ei saa sundida osalema mingites religioossetes aktides, pidulikes tseremooniates ja rituaalides
  
• riik ja ta organid peavad hoiduma religioosse õppe läbiviimisest ja religioossest tegevusest.
  

Tänapäevaks eri suundadesse liikunud ja eraldi seisvad pärimuskandjad olid kunagi üks terviklik nähtus esivanemate ilmapildis. See, miks mingit laulu ühel ajal lauldi, teist teisel ajal, miks tantsu sammud just mõnel peol just sellised ja teised mujal jälle teistsugused olid – sellest ei saa aru, kui ei tunne esivanemate ellusuhtumist . Meie rahvas on omal maal põlisrahvas – rahvas, kes on elanud ühes paigas tuhandeid aastaid, omades oma unikaalset ilmavaadet ja kultuuri. Tänapäeval kipuvad traditsioonid oma tähtsust kaotama, kultuurid segunevad ning valikuvõimalus ühest küljest suureneb pidevalt, teisest küljest vaadates aga ajab see inimesed segadusse. Eesti kultuur ei ole ainult kristlik kultuur eesti kultuur on kõigi siinsete usundite ( katoliiklased, luterlased, baptistid , nelipühilased ja sadakond muud usuliikumist ja sekti ) kultuur. Eesti kultuur on usuvabaduse kultuur ning iga mõistlik ühiskonnategelane peaks seda usuvabadust kaitsma ja arendama, et kaitsta ja arendada Eesti kultuuri vabadust.
Eestis on nii, et ühelt poolt justkui ei ole ühegi usuliikumise tagakiusamist märgata, aga tegelikkuses on meil usuvabadusega nii nagu iga muu vabadusega . Kui Eesti Vabariik püüdleb usuvabadusele, siis tuleks luua tõeliselt võrdsed võimalused kõigile usunditele. Eesti riik peaks toetama oma kultuuri: kultuurimajade korrashoidu, koolide rahvalaulu ja –tantsurühmasid ja nii edasi. Kui tuleb riigipoolne toetus, siis tuleb rahvas maal taas talgutele ja kiigeõhtutele, säilivad rahvatantsud ja –laulud koos käsitöötubade ja muistenditega. Siis ei ole vaja enam minna muuseumisse, kui tahetakse lapsele algupärast eesti nime, hällilaulu või sokimustrit leida.
Eestlase suhe religiooni kipub olema selline – kui silma ei hakka, elamist ei sega, las olla. Aga see ei ole vaba rahva ja inimese suhe. Igal usundil on oma koht maailmas, seda lihtsalt ei saa keegi eitada. Usk pakub tunde erksust ja vaimsust. Usuline kogemus arendab vastuvõttu, mida muuga võrrelda ei saa.
KASUTATUD KIRJANDUS

Ajakiri Kultuur ja Elu 3/2002

Hansen ,H. Usust, elust ja usuelust Eestis. Tallinn, Eesti Kirikute Nõukogu 2000

internetilehekülg: www.powerhouse.ee

Ajaleht Eesti Ekspress 07.08.2002

internetilehekülg: www.usemb.ee