Uno Naissoo (2)

Uno Naissoo
elulugu ja looming
Uno Naissoo sündis 25.03.1928.a. Viljandis ja suri 5.01.1980.a. Ta oli Eesti NSV rahvakunstnik, ELKNÜ preemia laureaat, paljude lauluvõistluste võitja. Rahva südamesse on jäänud tema muusika , kolleegide silme ette aga mõnusa olemisega lühemat kasvu mees, kel jätkus tähelepanu ja südamesoojust kõigi tuttavate jaoks. Ja ikka kiirustas ta kuskile: koolist ansamblite, orkestrite juurde, raadiosse, televisiooni, Heliloojate Liidu noortesektsiooni... Ütles, et paneb töö käima. Kõikjale oodati Uno Naissood, tema asjalikke nõuandeid, tema muusikat ja õpetust, ta kaasalöömist ja sädet, mis sütitas teisigi.
Muusikalise kõrghariduse omandas Uno Naissoo Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1952. aastal professor H. Elleri õpilasena kompositsiooni erialal. 28 aastat töötas ta Tallinna Muusikakoolis: teooriaosakonna juhatajana, õppejõuna ja estraadiosakonna juhatajana. 1979. aastal asus ta tööle ka Tallinna Riiklikku Konservatooriumi. Oma elu jooksul suutis ta teha mitme mehe töö. Iial ei öelnud ta ära, kui vajati tema abi mõnes muusikaga seotud küsimuses. Tal oli südamel meie levimuusika tulevik kõigis aspektides. Oma tegevusega näitas ta eeskuju ja valgustas uusi radu .
Tema loomingus ei ole ilmetuid teoseid, ega ka eluromaanis sisutuid lehekülgi. Oma kallihinnalisest ajavarust pühendas ta lõviosa pedagoogilisele tööle. Seda tööd tegi ta innuga 28 aastat. Tema hoole all võrsus 24 gruppi noori muusikuid. Uno Naissoo tegevus Tallinna Muusikakoolis ei piirdunud ainult muusikateoreetiliste ainete õpetamisega. Temalt said sütitust õpilaste dzässansamblid, heliloomingu konkursid, teoreetilised arutelud. Oma praktilised kogemused ja teoreetilised teadmised summeeris Uno Naissoo käsiraamatutes " Harmoonia alused", "Džässilik harmoonia ja orkestratsioon " ja mitmetes teistes töödes. Tema asjatundlikke nõuandeid said algajad autorid Heliloojate Liidu noortesektsiooni töökoosolekutel.
Unole ei meeldinud ükskõiksus ega käegalöömine. Sageli haaras ta ise sule selgitamaks ajakirjanduse veergudel muusikahariduse vajalikkust , analüüsides hea sõbrana kolleegide ja noorte muusikute tugevaid ning nõrku külgi.
Ta oli veendunud, et iga õige helillooja peab olema tihedas kontaktis oma muusika esitajaga. Ta peab tundma peale tippesinejate ka tavaliste taidlusansamblite tööd ning võimalusi . Ise juhatas ta Vabariikliku Haigla naisansamblit ja ETKVL ansamblit "Onyx". Laule kirjutas ta ansamblile "Collage" ja paljudele teistele. Pillimehena mängis Uno tosinat instrumenti paljudes kollektiivides, nagu "Rütmikud", " Swing Club", viljeldes nii džässi kui tantsumuusikat. Aastaid jätkus tal tahtmist laulda ka Tallinna kammerkooris, mille loomise idee algatajaks ta oli. Jääb nimetada tohutu organisaatoritöö - dzässiürituste ning lauluvõistluste organiseerimine . Ta võttis osa paljude žüriide ja kunstinõukogude tööst ning oli valitud endisse Tallinna Linna Keskrajooni Töörahva Saadikute Nõukogusse.
Uno helilooming ulatub lihtsatest rahvapillipaladest peenekoelise kammermuusikani – 7 džässisüiti, üle 150 laulu, teist sama palju instrumentaalpalu, rokkooper “squirrel”, rohkesti filmimuusikat , laste-, kammer -, koori- ning puhkpillimuusika. Ta kirjutas nii taidlusansamblile kui suurele orkestrile.
Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi arengus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori intonatsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunnetab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega.
Väljendusvahendid helilooja džässikompositsioonides muutuvad koos ajaga , ulatudes kammerdžässist folkdžässini, avangardistlikust džässist džässrokini. Haljaina on püsinud kümned Uno meloodiad, nagu “Neil päevil polnud algust”, “Sinu silmad”, “Rahvatoonis” , mida on interpreteerinud paljud eesti, vennasvabariikide ja välismaa džässmuusikud.
Oma esimese levilaulu “ Arglik brigadir”, mis, tõsi küll, oli algvariandis instrumentaalpala, kirjutas Uno Naissoo 1949. aastal. Esitamisvääriliseks arvati see kümmekond aastat hiljem.
Helilooja esimesed laulud olid džässilikud. Isegi temaatilistes lauludes, nagu “Kodumaa”, “Kui kord selge taeva all” jt, kasutas ta džässiharmoonia vahendeid, mis olid tolle aja kohta julged ja uudsed. Oli periood, mil ta vaimustus Yves Montand’I kunstist ja kirjutas terve rea portreelaule, nagu “Taksojuhi pettumus”, “ Kojamees ” jt. Ka see oli värske sõna meie estraadil. Hinge lähevad ta estraadiromansid “Sügisromanss”, “Kui tahad olla hea”, kordumatud on bossanovaviisid “ Palus pohli punetab”, “Kui käes on jaanipäev”. Eestimaa-hõnguline hillbilly kõlab lauludes “Hobused” ja “Meremuinasjutt”. Bluusi ja soul ’i elemente on lauludes “Päeva lõpp” ja “Kes kuuleb ja näeb”. Protestilaulu žanrit esindavad laulud “Tüdruk”, “ Invaliid ”. Lüüriliste laulude seas on palju õrnemaid hingekeeli puudutavaid meloodiaid, nagu “Mu kodu”, “Mööda koduvälju”, aga siin on ka sümfoonilise arendusjoonega laul “Iial ei muutu võõraiks me”, mis kuulub kahtlemata helilooja laululoomingu tippude hulka. Uus, arendatud vorm koos sügava sõnumiga tõi edu lauludele “Kured”, “Hüvasti, Galja”, “Armasta mind”. Nõnda on Uno Naissoo rikastanud kümneid laululiike, seejuures ise pidevalt arenedes ja uut otsides .
Uno ei kuulunud nende heliloojate hulka, kes kord avastatud muusikalist leidu kasutavad aastast aastasse . Iga laulu jaoks leidis ta uue muusikalise lahenduse, uue puändi. Sellepärast on tema laulud värsked ning kordumatud. Neis köidab kõigi komponentide fantaasiarikas ühendus, orgaaniline tervik. Ilusat meloodiat toetavad harmoonilised leiud , orkestrivärvid. Laulutekste valis Uno hoolikalt. Helilooja lahutamatuks loomingupartneriks sai poeet H. Karmo , aga ta kirjutas laule ka H. Runneli , L.Tungali, V.Sokolovi ja teiste luuletajate värssidel