Uno Naissoo sündis 23. märtsil 1928.
aastal Viljandis ja suri 5.
jaanuaril 1980. aastal Tallinnas. Ta oli Eesti NSV rahvakunstnik,
ELKNÜ preemia laureaat ja paljude lauluvõistlusete võitja. Inimesena oli ta abivalmis ja tal jätkus kõigi jaoks aega ning
tähelepanu. Iial ei öelnud ta ära, kui vajati tema abi mõnes
muusikaga seotud küsimuses.
Muusikalise kõrghariduse omandas ta Tallinna Riiklikus
Konservatooriumis, mille lõpetas 1952. aastal professor Heino Elleri
õpilasena kompositsiooni erialal. 28 aastat töötas ta Tallinna
Muusikakoolis: teooriaosakonna juhatajana, õppejõuna ja
estraadiosakonna juhatajana. 1979. aastal asus ta tööle ka Tallinna
Uno Naissoo elulugu ja looming Uno Naissoo sündis 25.03.1928.a. Viljandis ja suri 5.01.1980.a. Ta oli Eesti NSV rahvakunstnik, ELKNÜ preemia laureaat, paljude lauluvõistluste võitja. Rahva südamesse on jäänud tema muusika, kolleegide silme ette aga mõnusa olemisega lühemat kasvu mees, kel jätkus tähelepanu ja südamesoojust kõigi tuttavate jaoks. Ja ikka kiirustas ta kuskile: koolist ansamblite, orkestrite juurde, raadiosse, televisiooni, Heliloojate Liidu noortesektsiooni... Ütles, et paneb töö käima.
Muusika harmoonia võib ju üles ehitada mõnele spetsiifilisele rahvuslikule helilaadile, jazzmuusika omandab siis peale avardunud kooskõlade ka eksootilise kõlavärvingu. Samas valtkonnas on silma paistnud rootslane Jan Johanson, poolakas Zbigniew Namyslowski, ungarlane György Szabados, soomlane Seppo Paakkunainen jpt. 4 Jan Johanson. Seppo Paakkunainen. Zbigniew Namyslowski. Uno Naissoo. György Szabados. 5 Uno Naissoo Uno Naissoo (25.03.1928 Viljandi 5.01.1980), Eesti NSV rahvakunstnik, ELKNÜ preemia laureaat, paljude lauluvõistluste võitja. Rahva südamesse on jäänud tema muusika, kolleegide silme ette aga mõnusa olemisega lühemat kasvu mees, kel jätkus tähelepanu ja südamesoojust kõigi tuttavate jaoks. Ikka oli tal varuks mõni sõbralik
Milleri džässorkestri muusikal, suur menu saatis Eesti Riikliku Filharmoonia džässorkestrit Vladimir Sapožnini juhatusel kogu tema 8-kuulisel ringreisil (märts–oktoober 1945) NSVLs. 10 džässi, homme reedad kodumaa!” 3 – uue korra kultuuri üks põhiteese muutis selle aga hoopis võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter Ojakääru “Džässmuusika” (1966) ja Uno Naissoo “Džässilik harmoonia ja orkestratsioon” (1969). Selleks ajaks oli aga lühiajaline sula ka lõppenud ja järgneva ligemale paarikümne aasta jooksul ei tulnud tõsisem džässiajaloo uurimine kõne allagi. Iga aastakümme on toonud juurde palju uut ja huvitavat, paraku on aja katkematus voolus paljugi päästmatult aastate koorma alla mattunud – mida kaugemas minevikus, seda sügava- male. Seda enam peame rõõmustama, et mõned vanema põlvkonna muusikud (Aadu Mutsu,
Kõik kommentaarid