Nende toime oleneb kasutusajast, doosist ja kasutusviisist. Keemilist umbrohutõrjet on võimalik asendada teatud ulatuses mitmesuguste mullaharimisvõtetega. Kuid ka täiusliku mullaharimisega ei õnnestu alati umbrohtumust talutavais piires hoida. Samuti on tänaseks Eestis massiliselt levinud umbrohu liigid, mille hävitamine vaid mullaharimisega on aeganõudev ning kallis (näiteks tuulekaer, põldohakas, orashein). Olenevalt kultuurist ja umbrohust väheneb umbrohtunud põllul saak keskmiselt 20-50%, sest umbrohi on tavaliselt konkurentsivõimelisem ning tarvitab kultuurtaimest kiiremini ja rohkem ka toiteelemente. Samuti kaasnevad umbrohtunud põlluga suuremad kulutused mullaharimisel, koristusel ja kuivatamisel. Majanduslikult on mõtekas kasutada raha umbrohutõrjeks, järkjärgult puhastada põllud ning korras põlde väetada. Herbitsiidide toime 1. üldhävitava toimega herbitsiidid hävitavad kogu kasvava taimestiku; 2
piima või õllega täidetud madalaservaliste nõude asetamine mulla pinnale Mõningal määral aitab tigude ja nälkjate vastu kaitstava ala ümbritsemine neile ebamugavast materjalist tõkkeribaga. Kahjurid määrivad sujuvamaks liikumiseks oma kulgemisrada limaga. Mida teravaservalisem ja kuivem on pind, seda vähem armastavad nad seda mööda liikuda. Aia võiks ümbritseda kuivast saepurust või liivast valliga. Kahjuks vajab selline vall pidevat uuendamist niiskunud ja umbrohtunud tõke ei takista sugugi kahjurite liikumist. Parima tõkke saate tuhast.
umbrohtu ja haigusi, tavaliselt tehakse seda umbes 3 korda. Mullata tuleks rohkem tugevate vihmade korral ja raskel mullal. Kui oodata on kuivaperioodi, siis on targem mitte mullata, sest siis on vee kadu veel suurem. Kui kartulipealsed on pealt kokku kasvanud, ei tohi enam mullata, sest varte kahjustamine rikub taimi, levitab haigusi ja vähendab saaki. Umbrohutõrje. Umbrohtu saab tõrjuda kõplamise, äestamise ja muldamisega. Umbrohust tuleks vabaneda, sest umbrohtunud põllul levivad haigused ja kahjurid ja kartulit on raske koristada. Kui umbrohtu on väga palju, võib kasutada ka keemilist umbrohutõrjet, siis aga tuleks nõu küsida asjatundjalt. Üks ohtlikumaid kartulikahjureid on traatuss, mille kahjustused tunneb ära kartulisse uuristatud peenikeste käikude järgi. Traatuss aga levib kõige rohkem orasrohusel põllul. Traatussi vastu keemilist tõrjet ei ole, tema hävitamiseks on põld on vaja saada umbrohuvabaks ja naksurlaste
Sellised on eeskätt harilik orashein, põld-piimohakas ja põldmünt. Ülejäänud mitmeaastaste umbrohtude korral on nende paljunemisorganid künnikihist sügavamal, seega koorimisriistadele kättesaamatud. Assimilatsiooniaparaadi hävitamiseks on küllaldane, kui kooritakse ka viimati nimetatud juhtudel vaid 5...6 cm sügavuselt. Et aga põllu mikroreljeef ei ole alati tasane, siis tuleb soovitada siiski 8...10 cm sügavust koorimist. Valitsevalt orasheinaga umbrohtunud põllul on koorimise eesmärgiks risoomide maksimaalne tükeldamine, et provotseerida nendel asuvaid pungi maksimaalsel arvul kasvamisele. Seda on võimalik teha vaid randaaliga, harides põldu vilja alt vabanemisel kaks korda teineteisega ristisuunas. Koorimine on efektiivne ainult koos sügavkünniga ühtses süsteemis. Künd järgnegu siis, kui orashein on jõudnud 2...3 lehe faasi, see tähendab, kui risoomi tükikesed on maksimaalselt süsivesikute varudest ammendatud, kuid ei ole saanud
lehed kahvatud ja krimpsus, tugeva kahjustuse korral hävinevad need juba enne täielikku väljaarenemist. Tõrje on sama, mis kedriklestal. Profülaktikaks võib maasikataimede vahel kasvatada ka küüslauku, kuid haigeid taimi see enam ei päästa. Maasika lehepõletikud Punalaiksuse, laikpõletiku või mõlema suhtes vastuvõtlikud sordid on `Senga Sengana', `Polka', `Festivalnaja' ja eriti `Korona'. Kui lehepõletike arenguks on tingimused soodsad - tihe umbrohtunud taimik, raske muld, pikemad sajuperioodid -, võib saagi kadu olla märgatav. Kuigi lehepõletikud lööbivad rohkem suve teisel poolel, kui saak on juba koristatud, mõjutab nakkus järgmise aasta saaki. Haigestunud lehed ei suuda siis toota piisavalt toitaineid, et viljapungad saaksid korralikult välja kujuneda. Hoolitsetud ning tuultele ja päikesele avatud kasvukohas need haigused reeglina kurjaks ei lähe ning tõrjet pole tavaliselt vaja teha
turbatööstused. Pätsid on suure noaga või käsisaega üsna hõlpsasti lõigatavad. Nendest saab moodustada suvalise kujuga äärist. Mugavam on kasutada niiskeid plokke, liialt kuivad tuleb asetada suuremasse anumasse ja lasta vesi peale. Nende veega täitumine võtab üksjagu aega. Paari aasta jooksul pätsid sammalduvad ja on paljude arvates väga dekoratiivsed. Vähemuse arvates jätavad nad samasuguse mulje, nagu umbrohtunud peenraääred. Pätside miinuspoolele tuleb kanda asjaolu, et nendest kipuvad ajapikku umbrohud läbi kasvama ja nende peale ei kannata astuda. Maakivid on teiseks populaarseks ääristusmaterjaliks. Loomulikult on kivide tõstmine ja sobitamine füüsiliselt raske töö. Kuid tulemus kestab põlvest põlve. Eestlaste lemmikmaterjal - paekivi - tuleb kõrvale jätta. Paas on leeliseliste omadustega, seega vastand happelisele turbale ja seetõttu turvastaimla ääriseks täiesti vastuvõetamatu
kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Pealtparandus tuleb kõne alla aladel, kus haljasmassist, kontrollitud käärimistingimustes. Silo valmistamise on kõige tähtsamet sileertiav mass kääriks niiskustingimused ei vaja põhjalikku reguleerimist ja rohukamarad sisaldavad küllaldaselt kultuurilike ja piimhappeliselt, mis surub maharoiskumist ja lagunemisprotsessid ning rohi konserveerib. Käärimisprotsessdie ei ole umbrohtunud luht-kastevarre või võilillega. Pealtparandamise tähtsamateks võteteks on võsa suunamiseks on kolm põhilist moodust: soodustatakse piimahappe käärimist, lisatakse konserveerivad ained või laastamine, kivide koristamine, tasakaalustatul väetamine ja heinaseemnete kamarasse külv. Väetamine rohi närvutatakse. Hein on kuivatatud rohusööt, et hein säiliks peab ta kuivaine sisaladus olema 83 %
ning toimivad toitainete siduja ja mulla orgaanilise aine rikastajana. Sel juhul seisneb umbrohtude ja koristusjäätmete roll agrosüsteemis mulla orgaanilise aine varude täiendamises süsteemi siseselt. Seega toimivad umbrohud koos koristusjäätmetega mulla bioloogilise aktiivsuse säilitajatena. Kui orgaanilise aine varud mullas pidevalt ei täiene, siis väheneb mikroobide mass ja mulla üldine aktiivsus. Kui aga tugevasti umbrohtunud põldudel kasvavad umbrohud kesk ja ülarindes (sageli odra ja nisu kasvatamisel), siis omastavad nad suure hulga toitaineid ning moodustunud orgaaniline aine ei jää põllule, vaid eemaldatakse koos põhuga. Seega orgaaniline aine võib küll hiljem ringiga põllule tagasijõuda, kuid arvestades kultuurtaimede paremat toitainete omastamist ja väiksemat transpiratsioonikoefitsienti, peaksime mulla orgaanilise aine moodustumise mõttes eelistama kultuurtaimi (ristik, lutsern,
kilemultsita). Mõlemal viljelusviisil on oma head küljed ja ka puudused. Kilemults vähendab hooldustööde mahtu, kiirendab saagi valmimist, suurendab esimesel saagiaastal saagikust. Ka tavaviljeluse korral on viljade määrdumise vältimiseks 5 vajalik multsmaterjal (põhk, puitlaast vms). Umbrohtunud viljapõllu põhk ei sobi maasikapõllule multiks. Kileviljelusel tehakse kulutused multsile enne istandiku rajamist, tavaviljelusel jaotuvad need saagiaastatele; kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed. Põuakartlikel muldadel aitab saagikust stabiilsena hoida niisutamisvõimalus, teisalt on see üsna suur kulutus. (www.maasikad.ee) 3. Terve seeme ja istutusmaterjal need on hea saagi saamise aluseks. Põllumees peab
Koorimisriistadena kasutatakse hõlm- ja ketaskoorleid, hanijalg- ja tüükultivaatoreid, randaale ja nugaäkkeid. Kõige efektiivsemaks nendest tuleb pidada nugaäkkeid, hõlmkoorlit ning hanijalg- ja tüükultivaatorit, mis on agregateeritud veel randaali sektsiooniga. Kuivas ja kõvas mullas tuleks kasutada tüükultivaatorit. Hanijalgkultivaatorit saab kasutada vaid kobedas ja niiskes mullas. Valitsevalt hariliku orasheinaga umbrohtunud põllul on efektiivne kasutada randaali ja ka nugaäket. Põld- piimohaka massilise esinemise korral on sobivaim koorel hanijalgkultivaator agregateerituna äketega. Põhuga tugevasti saastatud põldude koorimiseks tuleks kasutada tüükultivaatorit agregateerituna randaali sektsiooniga. TALITERAVILJADE KÜLV on teiseks oluliseks tööks sügisel. Tähtis on õige külviaeg. Vaatlused ja katsed on näidanud, et Põhja-Eestis on talirukki optimaalseks külviajaks külviaeg nihkuda 5..
- külv kattevilja alla a) nende kasv jätkub pärast kattevilja koristamist ja kasvanud ädal küntakse sügisel hilja või kevadel mulda; b) teisel kasvuaastal esimene saak koristatakse suvel loomasöödaks ja ädal küntakse talivilja eelselt või sügisel (suviviljade eelselt) mulda. 43. Kesad, kesade liigid. Külvikorraväli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist. Jaotus: Kultuurideta- eelkultuuri ei kasvatata. Mustkesa juhul kui põld on umbrohtunud. Aga see on neg mõjuga, sest huumus väheneb 2-3 t. Alati peab järgnema taliteravili. Kultuuridega- kasvatatakse taliteraviljade külvi aastal mõnd varajaselt koristatavat eelkultuuri nt põldhein, mesikas. 44. Mustkesa harimine. Kesa haritakse ja väetatakse mullaviljakuse suurendamiseks ja umbrohtumuse vähendamiseks. Kesaharimine algab eelmisel sügisel mustkesa puhul. Kesa haritakse mitu korda, iga kord sügavamalt. Umbrohutõrjeks kooritakse põldu enne kesakündi. 45
Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees (Grant et al, 1984). Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid. Suvel leiavad kitsed endale sööta ka võsastunud ja madalasaagilistelt rohumaadelt, sest nad söövad meelsasti ka looduslikke rohundeid. Kitsed on võimelised seisma tagajalgadel ning sööma ka puude ja põõsaste lehti. Sellepärast on kits ülihea võsa- ja umbrohtunud põldude puhastaja. Suvisel vabapidamisel võivad kitsed teha ka palju kahju, sest nad söövad noori puukasve ning vilja- ja lehtpuude koort. Tänu suurele uudishimule ja kõrgemale tolerantsusele kibedamaitseliste ja kõrgema tanniini sisaldusega söötadele, võib kits süüa mittemaitsvaid umbrohtusid, metsikuid võrseid. See võib viia mõnikord isegi mürgiste taimede söömisele ja mürgistuste tekkimiseni. Kitsed eelistavad ebatasaseid, künklike
Mõõdukate põuaperioodidega aastail kasvavad ilusama kujuga, sihvakamad porgandid, sest niiskuseotsinguil tungib peajuur sügavamale kui tavaliselt. Liigniiskuse puhul juurvili moondub, karotiini tekib vähem, seetõttu on värvus heledam, eriti juurvilja alumises osas. Püsivalt kõrge põhjaveeseisu korral võivad juurviljade tipud mädanema minna. Valguse suhtes on porgand nõudlik. Varjatud kasvukohal, liiga tiheda taimede seisu või umbrohtunud põllu korral venivad taimed välja ega anna korralikku saaki. Toitainete suhtes nõudlik kultuur, kuid suuri mineraalväetiste koguseid ei tohi talle anda, sest porganditaimed, eriti kasvualguses, on tundlikud väetise kõrge kontsentratsiooni suhtes. (2) Nõuded mulla ja toitainete suhtes Porgandi kasvatamiseks sobivad kõige paremini vett läbilaskva aluspõhjaga kerged liivsavi- või saviliivmullad, samuti soomullad. Muld peab olema sügavalt haritud ja kivideta. Kividerohkes
Tavaliselt on need eritised teistele taimedele mürgised (koirohi). · Alandavad mulla temperatuuri. Ülemises mullakihis (kuni 10 cm) on temperatuur 2...4 kraadi madalam kui puhtal põllul. Iga taim tarvitab vee aurustumiseks palju sooja. Peale selle varjab lehestik mullapinda ja seetõttu soojendavad päikesekiired mulda nõrgemini. · Raskendavad mullaharimistöid. Juurtest tugevasti läbipõimunud mulla künnil on veojõukulu 30% suurem ja mullaharimise kvaliteet halveneb. Umbrohtunud põld nõuab rohkem tööjõudu ja suuremaid kulutusi. · Vähendavad saaki. Massilise esinemise korral võib saak täiesti ikalduda. Vähendavad saagi väärtust. · Raskendavad koristustöid · Loovad soodsad tingimused kahjurite ja haiguste levikuks Paljunemine Umbrohud paljunevad generatiivelt (seemnetega) ja vegetatiivselt. Lühiealised paljunevad peamiselt seemnetega, pikaaealised nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Umbrohu seemnete arv võib olla taime kohta väga suur
Kasvukoht - vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis-Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigidmetsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et metsas kasvavad rohttaimed eelistavad kasvada puude varjus, kuid niidutaimed vajavad rohket päikesevalgust. Vastastikused suhted - Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel elutingimusi kõige otstarbekamalt jagada. Taimede vahel toimub pidev olelusvõitlus, mille käigus hukkub palju taimi. Reeglina säiluvadki need liigid, kes kohastuvad kõige paremini üksteise ja keskkonnaga.
Millised katsed seda tõestavad? Umbrohtude ja teravilja konkurents. Konkurentsi mõju looduslikele kooslustele: mõju liikide sagedusele, mõju liikide jaotumusele piki kk.gradiente, summaarne mõju taimekoosluste koosseisule ja struktuurile. Samad näited, mis eelmises küsimuses, sest koos konkurentsiga kaasnebki taimekoosluste liigilise koosseisu ja struktuuri muutus. Umbrohtude ja teravilja konkurents: nisu saagikus umbrohtunud põllul sõltuvalt külvitihedusest ja mustrist. Mida tihedamini vilja külvati nii ridades kui ka võrestiku mustriga, seda suurem oli saadud vilja biomass. Mida väiksema tihedusega vilja külvati (olenemata külvimustrist), seda suurem oli umbrohu biomass. 9. Mutualismi mõiste ja tüübid Mutualism- sümbiootiline suhe, mis on ühtmoodi kasulik mõlemale interaktsioonis osalevale liigile. 1.1. Troofiline mutualism- suhe, kus partnerid osalevad võrdselt toitainete ja
taastumisperiood pikemaks kui üle aasta külvaks kartulit! Kesad Kesade harimine hõlmab kõiki enne taliviljade külvi tehtavaid mullaharimistöid, mille ülesandeks on umbrohtude tõrje, taliviljade toitumis- ja niiskusreziimi optimeerimine ning mulla külvikõlblikuks harimine. Levinud on kaks kesatüüpi: - kultuurideta (mustkesa ja jaanikesa ühelehmapidaja kesa; kasutatakse juhul kui põld on umbrohtunud ja sinna järgneb talivili) - kultuuridega kesa (põldhein, varajane oder, rüps, raps, talirukis, hernes, varajane kartul, segatis, mesikas, lutsern, kõrreliste seemnepõld kultuuridega kesa peab vabastama enne talivilja külvi. Talirukkil 20.08-05.09 ja talinisul 25.08-10.09) Kesakultuuride valik on viimastel aastatel läinud pikemaks seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga. Näiteks künd ja külv võivad olla praktiliselt ühel päeval, pole vaja oodata künnikihi
lämmastiku ei anta. Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha. Juhul kui ristikute osatähtsus langeb veelgi, siis tuleb anda vähemalt 70kg N/ha. Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta. Ristikuterohke karjamaa. Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha. Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha. Niidule on rohkem väetist vaja, sest sinna ei satu midagi tagasi. Väga suured normid võivad kahjustada loomi. Väetamise kogus sõltub niitmiste arvust. PK väetiste kasutamine
Hooldamine Lina hooldustöödest kasvuperioodil on olulisemaks umbrohutõrje ja rasketel muldadel vajadusel ka mullakooriku purustamine Mullakooriku purustamiseks kasutatakse vastavaid rulle või kergeid äkkeid Põldu äestatakse diagonaalselt seemneridadele Põhiline hooldustöö on siiski umbrohutõrje, milleks kasutatakse preparaate MCPA ja Lontrel Pritsitakse "kuusekese" faasis, kui taimed on 5...10 cm pikkused Umbrohtunud põllul võib saagi kadu olla kuni 25% Hooldustööde paremaks läbiviimiseks on soovitav kasutada tehnoradasid Kasvufaasid 1. Tõusmete ilmumine 2. ,,Kuusekese faas" 3. Õlipungade moodustumine 4. õitsemine 5. valmimine 34. Rapsi ja rüpsi eristamine, nende 0, 00, 000 sordid, kasvatamine, kasvuaegne hooldamine, koristamine ja kvaliteet Rapsi ja rüpsi agrotehnika Rapsi ja rüpsi sordid
põldudel väiksemate või suuremate kolletena tugevasti nakatatud taimi. Suurem saagikadu võib tekkida halva agrotehnika, liigniiskuse ja põldude tugeva umbrohtumise korral. Pahkingerja kahjustusi on mõnikord segi aetud viljasääse, kõrrevaablase, rootsi kärbse või võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine.
poolt väljaantava kasutamiseks lubatud taimekaitsevahendite nimekirjaga. Väga mürgise taimekaitsevahendi kasutaja peab olema kantud taimekaitsevahendite registrisse enne väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamise alustamist. 8.3 Umbrohutõrje Eestis on levinud üle 300 umbrohuliigi. Umbrohud varjavad kultuurtaimi ja võtavad neilt kasvuruumi, kasutavad rohkesti vett ning tarvitavad toitaineid, samuti levitavad taimekahjureid ja -haigusi. Umbrohtunud põllul on raskendatud mullaharimis- ja koristustööd, vähenevad kultuurtaimede saagid ja halveneb selle kvaliteet. Edukaks umbrohutõrjeks on vaja teada nii umbrohu nime kui ka tunda tema bioloogiat. Keemiliste umbrohutõrje preparaatide valikul tuleb lähtuda nendest umbrohuliikidest, mis on põllul valdavad ja mis kõige enam kahju tekitavad. Samuti alluvad sarnase paljunemise ja eluviisiga umbrohud ühesugusele agrotehnilisele tõrjele.
annaabi.ee 
