Ülistus õppivale eluviisile. (0)

Vaadates ajas tagasi mõnisada aastat, näeme, et tolleajane elu-olu kujutab endast hoopis midagi muud kui tänapäevane. Lapsed kasvasid üles taludes ning tihtipeale puudus neil kontakt välisilmas sündivaga. Kõigil olid oma ülesanded – kes pidi vanemaid põldude harimisel aitama , kelle ülesandeks oli loomade karjatamine, kes oli sunnitud oma väiksemate õdede- vendade eest hoolitsema. Kõiksugused teadmised ja oskused omandati pereliikmetelt õppides, raamatud ja õpikud olid sel ajal luksus ning harva oli peres ning ka kogu külas inimesi, kes kirjakeelt mõistsid. Sajanditetagune kord ei nõudnud laialdasi teadmisi, talurahval puudus isegi võmalus tarkuseid omandada. Tänapäeval on see aga väljapääsmatu.
Oma igapäevaelus puutuvad enamik minu eakaaslastest kokku kooliga . See on koht, kus oleme sunnitud käima, et edasises elus midagigi saavutada – nii see on, kuid kuidas noored seda väärtustada oskavad? Üsna tihti kuulen kaasõpilaste suust nurinat ja rahulolematust selle kohustuse üle. Paljud ootavad juba aega, et saaks tööle asuda ning ise omale raha teenida, elada iseseisvat elu. Ma ei mõista nende ilusat plaani hukka, kuid ma ei taipa, kuidas kavatsevad nad seda kõike saavutada. Varem või hiljem, võib-olla alles aastakümnete pärast, võivad need inimesed tunda, et midagi on nende elust puudu ning on jäänud saavutamata. Napib teadmistest ning ehk pole ka silmaring kuigi lai. Haritud inimestega on alati huvitavam vestelda kui nendega, kelle esitatud faktid kuigi vettpidavad pole. Öeldakse küll, et targaks saab vaid elukooli läbides, kuid arvan, et üks osa sellest on ka õppeasutustest saadavate teadmiste omandamine. Nagu on öelnud Karl Kraus : „ Haridus on see, mida enamik saab, paljud annavad edasi ja vähesed omavad.” Minu eesmärgiks on kuuluda nende viimaste sekka.
Olles gümnaasiumi noorimate õpilaste seas, mõtlevad üsna vähesed sellele, millega nad tulevikus tegeleda tahavad – enamik vangutavad küsimuse peale kahtlevalt pead, on ju tähtsa otsuse langetamiseni veel pea kaks ja pool aastat aega. Peaaegu mitte keegi ei taha end veel vaevata tuleviku planeerimisega. Seda on näha ka tulemustest, mis tihtipeale kuigi hiilgavad pole. Ka mina ei pea õigeks, et inimene juba noores eas kõik oma otsused langetab, siis on pigem aeg, kus vaated ning arusaamad kujunema hakkavad ning kanda kinnitavad. Ometi peaks igaühel olema mingisugunegi ettekujutus sellest, milline tema tulevane elu välja nägema hakkab. Mitte midagi ei saa jätta saatuse hoolde, õnn sõltub vaid omaenese tegudest ja püüdlustest. Sellepärast peangi oluliseks püstitada omale eesmärke, mille poole küündida ning aina paremaid tulemusi saavutada.
Tuleviku peale mõeldes olen kaalunud mitmeid erinevaid võimalusi, uurinud isegi kõikvõimalikke erialasid, mida õppima minna. Praeguseks arvan, et soovin tarkusi omandada õigusteaduses – on ju see just selline ala, kus arenemisvõimalused on piiramatud . Minu jaoks on oluline olla laia silmaringiga, nii huvituvad minust ka teised, kohati ehk targemad ning haritumad inimesed, kellelt olen alati valmis juurde saama teadmiseid ja elutarkuseid. Mind ei ahvatle niivõrd eesmärk, et saaksin kusagile hästitasustatud ametikohale tööle asuda, kuigi ka seegi omab teatud tähtsust, vaid tahaksin pidevalt edasi areneda. Mulle ei meeldi ühe koha peal seista, olla veendunud ja kindel oma seinistes vaadetes, ilma et tutvuksin teiste ning ehk ka tõepärasematega. Teisalt pean oluliseks võimalust üksi töötada, omaette arutleda ning teooriad välja töötada. Sellepärast tahangi, et minu tulevane eriala ei sisaldaks oma ülesannetes ainult kinnitatud fakte, vaid ka teatud salapära ja mõistatusi, mille lahendamiseks on vaja erialaseid teadmisi ning kogemust; konflikte ja keerulisi olukordi , millest väljumiseks tuleb palju tööd ise ära teha.
Õiguskaitse on paratamatult selline ala, kus tuleb ühiskonnaeluga kursis olla, peab olema soovi parandada selle negatiivseid külgi ning võidelda õigluse eest, olles samas oma tegevuses alati kooskõlas konstitutsiooniga. See on omamoodi raske ning vaevanõudev, kuid samas nii huvitav ja paeluv, et seab eesmärgiks aina kõrgemad sihid. Töötades näiteks kohtuniku või prokurörina, üritaksin hoida oma nime au sees ning seda pigem oma töö kui kõrge positsiooni toel. Hindan inimesi arukuse ja püüdluste, mitte nende ametikoha järgi, mis ehk polegi nii ausalt saavutatud, ning soovin, et nii tehtaks ka minu puhul. Ma pole eales olnud selline inimene ning pole ka nüüd see, kes elaks oma unistustes. Edu ja õnne on võimalik saavutada vaid omaenese pingutuste toel, harva on oluline roll juhusel.
Mul pole küll selget tulevikuvisiooni, kuid mingi ettekujutus on kindlasti olemas. Et oma valitud ala õppima minna, tuleb juba varakult ettevalmistusi tegema hakata – näiteks hoolsamalt õppida neid aineid, mida ülikooli astumisel vaja läheb. Just sellepärast peabki varakult omale sihid seadma. Mulle meeldib mõte, et pärast keskhariduse saamist lähen ülikooli, kus mul on võimalus veel aastaid teadmisi omandada. Saavutan ka seal häid tulemusi, võin olla uhke iseenda üle ning saavutada enesekindlus ja julgus , mida iseseisvas elus kõige rohkem vaja läheb. Ma ei väidagi, et see kõik kerge saab olema, sest koormus on tohutu, kuid just see aitab sisemist tugevust saavutada.
Õppimine on omamoodi kunst , tahe ja järjepidevus saavutada midagi enamat . Kõrge ühiskondliku positsiooniga võib saavutada küll kuulsuse ja tuntuse , kuid see ei sea kedagi veel au sisse. Tarkuseid pole vaja omandada vaid selleks, et saada karjäärialaselt edukaks, teenida raha ja olla võimeline omale väärtuslikke asju soetama . Teadmised on kogu elu alus – need suunavad kogemuste kaudu õigele teele, meenutavad tõekspidamisi, mis nii mõnelgi juhul olulist rolli omavad ning panevad aina rohkemat teada saama tahtma. Õppimine on pigem kingitus kui õnnetus – tahet selleks pole igaühele antud.