Ülevaade valgustusajastust (0)

2
ÜLEVAADE VALGUSTUSAJASTUST
17.-18. sajandit tähistatakse vaimses mõttes valgustusena. I.Kant annab meile valgustuse klassikalise definitsiooni 1783 a.: “Aufkärung ist der Ausgang des Menschen aus seiner selbst versuldeten Unmündigkeit.Unmündigkeit ist das Unvergögen, sich seines Verstandes ohne Leitung eines anderen zu bedienen.” - “ Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest.”
“Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus , kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta.” – “On nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.”
1740 ütleb üks autoriteetne leksikon: “ Filosoof on inimene, kes oma vabaduse-usus asetab end kõrgemale tavakodaniku kohustustest ja kristlikust elust.” – “Filosoof tähendab inimest, kes ei keela endale midagi ega austa ka mingeid piiranguid.”
Valgustust iseloomustab niisiis usk mõistuse kasutamisse ja mõtleva indiviidi võimesse iseennast juhtida. eejuures on iseloomulik distantseerumine traditsioonist ja autoriteedist. Ülistatakse vabadust ja kõigile küsimustele mõistuspärase lahenduse leidmist.
1600 a.paiku läheb inglise (criticism) ja prantsuse (critique) keeles ladina keelest võetuna käibele mõiste kriitika. See kujuneb 17. – 18. sajandi keskseks mõistet. Alul tähendab ta lihtsalt asjatundlikku antiiksete tekstide hindamist. Tööd tekstidega. Alul oldi kriitiline ja kristlik üheaegselt. Seejärel pöördutakse kiriku vastu, edasi riigi vastu ja lõpuks ka vabaduse ja valgustuse enda vastu.
Valgustus liigub kahes suunas:
1) Ratsionalism ( Prantsusmaal ja Saksamaal): Selle pooldajad väidavad, et tõelisuse ehitust on võimalik haarata puhastest mõtlemise printsiipidest lähtudes. Tänu maailma loogilisele korrale on võimalik seda deduktiivselt haarata. Eeskujuks on matemaatika , kus kõik tuletatakse vähestest, kindlatest aksioomidest. Tõelisus koosneb kahest (Descartes), ühest (Spinoza) või paljudest (Leibniz) substantsidest ja on Jumala poolt täiuslikuna loodud.
2) Empirism (eelkõige Inglismaal, hiljem ka Prantsusmaal, seal eelkõige materialismina). Fr. Baconist üle Hobbes ’i, Locke , Berkeley kuni Hume ’ni nähakse siin tunnetuse alusena meelelist kogemust. Tõelised on vaid üksikud objektid ja fenomenid. Õige mõistuspärane lähenemine meelelistele kogemustele võib neid korrastada ja neist induktiivseid järeldusi teha. Tänu sellisele lähenemisele arenevad loodusteadused ja hakatakse õigusfilosoofias toonitama üksiku osatähtsust.
Paljud valgustusaja filosoofid paistavad silma ka teistes valdkondades nagu matemaatika, füüsika, poliitika või diplomaatia .
Klassikaliselt nimetatakse valgustusega seoses Prantsuse valgustajaid:
Denis Diderot (1713- 1784 )
Voltaire (1694-1778)
Füüsik- matemaatik Jean le Rond d’Alembert ( 1717 -1783)
Riigiteadlane parun de Montesquieu (1689- 1755 ).
Keskseks kirjanduslikuks saavutuseks kujunes ENTSÜKLOPEEDIA . Diderot jõuti 17. kõiteni.
Autoreid süüdistati kuningavõimu kõigutamises:
“Oma suureks meelehärmiks peame täiesti avameelselt nentima , et on olemas programm, et on moodustatud ühing materialismi toetamiseks, religiooni hävitamiseks, sõnakuulmatuse levitamiseks ja kommete rikkumiseks .”
Skeptiline suhtumine pärimusse ja traditsiooni kujundab kriitilise hoiaku religiooni suhtes:. Nii püütakse mõistuse abil “ebausku” tõelisest religioonist eristada. ja arendada omamoodi ratsionaalset vagadust. Valgustuse eriliseks märksõnaks on tolerantsus erinevate konfessioonide vahel. Tüüpiliseks ilminguks on deism: Jumal on maailma perfektsena loonud, seejärel aga ei sekku enam selle käiku.
Matemaatika ja vaatluse metoodika kasutamine viivad läbimurdele loodusteadustes. Kõige tähelepanuväärsemaks näiteks on siin NEWTON . Tema Mehaanika ( 1687 ) on ulatuslik kvantitatiivne looduse seletus, mis funktsioneerib rangelt kausaalselt ja ilma asjatute hüpoteesideta.
Sellesse aega langeb suur hulk teaduslikke avastusi. Edu loodusnähtuste seletamisel toob kaasa usu progressi .
Ühiskondlikult iseloomustab seda ajastut kodanluse esilekerkimine. mis soodustab majanduslikku arengut. Seda protsessi saadab liberalism : See on majandusteooria , mis nõuab vaba kaubandust ja konkuretsi . Selle deviisiks on: “Laissez faire , laissez passer .” (Lasst machen , lasst gehen .)
Sellele lisandub üksikisiku õiguste põhjendamine riigi ja kaaskodanike suhtes.
Väga olulisteks tulemusteks õigusfilosoofias on loodusõiguse ja inimõiguste uued formuleeringud, näiteks “Virginia Bill of Rights (USA 1776): “Kõik inimesed on looduse poolest vabad ... ja neil on ... kaasasündinud õigused, nimelt õigus elule ja vabadusele, millega kaasneb võimalus omandit omandada ja alalhoida samuti õnne ja kindlustunde poole püüelda ja seda saavutada.”
USA-s kujuneb kirikusõbralik õhkkond.
Neil Postman (*1933) New Yorgi ülikooli kultuuri ja kommunikatsiooni professor leiab oma teoses “Õbustame end surnuks ”, et valgustusideaalidele rajatud riik on hiljem asendanud valgustuse ideaalid meelelahutusega.
Euroopas tekkis uus haritlaskond , mis oli usuasjus vabameelne ja poliitiliselt radikaalne.
Nad mõtlesid välja ka oma ersatsreligiooni – Vabamüürluse.
Traditsioonilised veendumused, millele toetus kirik ja riik, murenesid ning sündis revolutsiooniline radikalism.
Riiklikule organisatsioonile oli valgustusaja mõtlemisel oluline mõju. Filosoofia formuleerib siin olulised järeldused:

• lepinguteooria : Valitsemist tuleb vaadelda rahva ja valitsuse vahelise lepinguna.
  
• rahvasuveräänsus: Riiklik võim on rahva käes.
  
• võimude lahusus: Selleks, et võimu kuritarvitusi välistada, peab võim olema jagatud mitmesugusteks (vastastikku) kontrollitavateks organiteks. Klassikalised väljendused selles osas leiame me J.Locke’ilt ja Montesquieu’lt.
  
• Kõigi demokraatliku osalemise nõue võimust.
  

Nende printsiipide elluviimine õnnestub väga mitmel teel. 1)Inglismaal lööb läbi konstitutsiooniline monarhia. 2) Kontinendil on tulemuseks “valgustatud absolutism” põhimõttel: “Ei midagi rahva kaudu, kõik rahvale.” 3) Prantsusmaal proovitakse 1789 aasta revolutsioonis uusi ideid riigi valitsemises ja kodanike õigustes.
Mõistuse valitsuse kriitikuteks kujunevad:
J.-J. Rousseau (1712-1778) ja I. Kant ( 1724 -1804)