Ühiskonna-ja riigikorraldus Vana-Ida riikides. (0)

Ühiskonna-ja riigikorraldus Vana-Ida riikides.
Jumalate esindajana maa peal oli vaarao kogu Egiptuse vaidlustamatu isand . Kõik pidi toimuma tema määramisel. Võimu teostamisks vajas ta arvukalt ametnikkonda. Selle mõjukam osa - kõrgem ametnikkond - koosnes suursugustest aukandjatest, kes olid Vana riigi kõrgajal peamiselt valiteja sugulased. Kõrgete aukandjate seast määras vaarao ka maakondade ehk noomida asevalitsejad - nomarhid. Nende ülesnanne oli viia kohapeal ellu vaarao korraldusi, koguda makse, korraldada ehitustöid ja vajadusel koguda sõjaväge. Vana riigi lõpul ei suutnudki vaaraod enam asevalitsejaid ohjeldada ja riik lagunes sisuliselt sõltumatuteks piirkondadeks.
Vaarao oli riigi kõrgeim preester ning inimeste ja jumalate ainus täievoliline vahendaja . Oma volituste konkreetseteks elluviimiseks määras ta ametisse preestrid . Nende päralt oli vahetu korraldav võim templites - Egiptuse peamistes pühapaikades. Nägu kõrgemad riigiametnikud, nii valiti juhtivad preestridki ülikkonna seast. Usuteenrite osa ei piirdunud üksnes religioossete kombetalitustega, sageli olid kõrgemad preestrid valitseja nõuandjateks kla riigijuhtimist puudutavates küsimustes. Üha tugevnevate Teeba preestrite keskvõimuvastane tegevus viiski lõpuks Uue riigu lagunemisele.
Kõrgema ametnikkonna hulka kuulusid ka kõrgemad väepealikud. Viimaste tähtsus kasvas eelkõige Uue riigi ajal, kui vaaraod pidasid sageli vallutussõdu.
Kõige rohkem oli keskmise ja alama astme ametnikke - kirjutajaid. Nemad kontrollisid töötajate tegevust : märkisid üksikasjalikult üles kõigi kohustused, jälgisid töö kulgu ja fikseerisid ülesannete täitmise. Võib liialdamata öelda, et Egiptuses tehti enamik töid kirjutajate järelvalve all.
Enamik egiptlasi olid talupojad. Et kogu maa kuulus vaaraole ja talpojad harisid seega vaarao ehk riigi maad, siis olid neil riigi ees ka kindlad kohustused. Kui vili võrsuma hkkas, hindasid kirjutajad tulevase saagi tõenäolist suurust ja kehtestasid sele järgi maksumäära, millele vastav viljakogus tuli igal talupojal pärast koristust riigi salvedesse anda. Kohustuste täitmatajätjat ootas karm karistus - piitsutamine või orjastamine. Talupoegade koormiste hulka kuulusid ka niisutussüsteemide rajamine ja korrashoid , samuti töö muudelgi riiklikult korraldatud ehitustel. Nii püramiidid kui ka templid olid rajatud suuremalt jaolt talupoegade kätega.
Käsitöölised töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures ning allusid samuti riigivõimu karmile kontrollile. Et raha Egiptuses ei tuntu, siis maksti töötegijaile tasu toiduainete ja tarbeesemetena.
Egiptuse sõjaväe moodustasid suures osas talupojad. Vana riigi ajal ei olnud püsivat sõjaväge, vajaduse korral kogusid asevalitsejad väe oma piirkonna talupoegadest ning ohu möödudes või pärast sõjaretke läks see taas laiali. Egiptuse sõjavägi koosnes põhiliselt kilpide ja odadega relvastatud jalaväelastest, eliitväe moodustasid kahe sõdalaseda mehitatud hobukaarikud. Uue riigi ajal oli Egiptuselt kogu Lähis-Ida kõige paremini korraldatud sõjavägi.
Orjad oli peamiselt kohustuste täitmatajätmise eest orjusesse langenud endised käsitöölised ja talupojad ja võõramaist päritolu sõjavangid.
Egiptuse ühiskond oli seega rangelt hierarhiline . Selle tipus seisnes absoluutse võimuga jumalkuningas kui kogu riigi, ühiskonnaja isegi looduse seaduspärase toimimise tagatis . Ühtlasi oli ülikkond Egiptuse ühiskonnas ainus niisugune jõud, mis suutis aeg-ajalt vaarao võimutäiust ohustada .
Ehkki Mesopotaamia riikides oli ühiskonna- ja valitsemiskorraldus märksa muutlikum kui Egiptuses, võib siingi eristada teatavaid ajast aega ja riigist riiki püsinud ühisjooni. Kuningas oli oma riigis sõjaväe ülemjuhataja ja kõrgeim seadusandja ning kohtumõistja. Tema võim oli põhimõtteliselt piiramatu : tugevale valitsejale pidid kuulekalt alluma ka kõige kõrgemad aukandjad. Samas lasus kuningal vastutus alamate heaolu eest ja tal tuli arvestada mõjuka ülikonna soove ning võimu kaotada.
Kuningavõim ise seisnes Mesopotaamia rahvaste meelest meelest jumalate kaitse all. Riigi ülempreestrina tuli valitsejal täita olulisi religioosseid ülesandeid. Mesopotaamias peeti kuningat küll jumalate esindajaks oma rahva ees, ent mitte jumalaks, nagu see oli kombeks Egiptuses.
Kõik Mesopotaamia suurriigid olid tekkinud vallutuste teel. Alistatud kuningad jäid seejuures nii mõndagi kord oma senistes valdustes võimule asevalitseja staatuses . Niisugune korraldus ei saanud paratamatult olla püsiv : lootes endist sõltumatust taastada, tõusid asevalitsejad sageli kuninga vastu üles. Asevalitsejate kohus oli hoida oma võimualune ala sõna kuulmises, koguda makse ja ilmuda kuninga kutsel koos väega suurematele sõjaretkedele. Mesopotaamia suurriigid ei saavutanud Egiptusele iseloomulikku ranget tsentraliseeritust ega detailset seesmist korraldust.
Tavaliselt kutsuti Mesopotaamia riikides sõjavägi kokku konkreetsel vajadusel - asevalitsejad ja ülikud-suurmaa omanikud ruttasid oma vägedega teenistusse kuninga käsul.
Hetiidi impeerium koosnes paljudest väiksematest sõltlasriikidest, mis kõik allusid hetiidi kuninga ülemvõimule. Kuninga kõrval oli mõjuvõimas sõjaline ülikkond, kes etendas riigi valitsemises olulist rolli. Kuninad pidid alati arvestama ülikute seisukohti ning relvastatud vastuhaku võimalust. Hetiidi lihtkogukondlaste ühiskondliku seisundi kohta on vähe teada, kuid näib enam-vähem kindel, et nad olid isiklikult vabad. Tõenäoliselt teenisid nad sõjaväes ning võimalik, et said riigi alusaegadel ka riigiasjade otsutamises mingil määral kaasa rääkida.
Pärslased olid impeeriumi tekkimise ajal oma ühiskonna ja kultuuri arengu poolest madalamal tasemal kui alistatud rahvad . Ülduselt suhtusid Pärsia valitsejad oma giigelriigi rahvaste kommetesse ja uskumustesse suure lugupidamisega. Kuningate korraldusel kohandati kiilkiri pärsia keelele, samal ajal kasutati riigivalistemises üha rohkem ka kohalikke keeli. Pärsiarahvalt nõuti vaid, et tunnustataks Pärsia kuninga ülemvõimu ja makstaks korrapäraselt makse.
Vaid riigi muudest aladest geograafiliselt eraldatud Egiptus ei tahtnud Pärsia ülemvõimuga leppida ja tegi korduvaid ning ajuti edukaidki katseid impeeriumist lahku lüüa.
Foiniikia linnriikide sisekorraldusest on teada väga vähe. Mitmes mõttes sarnases see ilmselt Sumeri linnade omaga. Nagu sumeritel, nii valitses enamasti Foiniikiaski linnriiki ja juhtis selle sõjaväge kuningas. Ka Foiniikias oli vabadel kodanikel arvatavasti võimalus rahvakoosolekutel või vastavas nõukogus osalemise kaudu mõjutada riigi poliitikat. Kuid Sumerile vastupidiselt pole Foiniikiast andmeid ei suurte templivalduste ega selle kohta, et riigijuhtimiselt oleks tähtsat rolli etendanud preesterkond. Võib arvata, et siin oli suur mõju kaubandusega tegevail ülikuil.
Hammurapi seadustekogu kõrval on Moosese seadus kõige tuntum muistne Lähis-Ida õigusnormide kogum. Seejuures on need kaks koodeksit oma olemuselt üsna lähedased. Küllaltki sarnastes looduslikus oluds elavate semiidi rahvaste puhul pole see üllatav, peagi näib tõenäoline, et iisraellased võtsid mesopotaamlaste õigusnormidest üht-teist ka üle. Nii kehtis Moosese seaduses Hammurapi koodeksist tuntud "silm silma, hammas hamba vastu" - põhimõte. Perekonnaõiguses on samuti näha Mesopotaamiast tuttavat mehe eelisseisundit. Mees võis võtta mitu naist ja nautis üsnagi suurt seksuaalset vabadust, naiselt aga nõuti monogaamiat ja ranget abielutruudust. Samas oli Moosese seadus Hammurapi omadest mõneti leebem seisusevahede tegemisel. Eristati üksnes vabu inimesi ja orje ning viimastelgi oli, juhul kui nad pärinesid oma rahva hulgast, õigus kuueaastase teenistuse järel vabaks saada. Moosese seadus näib kajastavat Hammurapi-aegset Mesopotaamiast suhteliselt arhailisemat, nõrgemat kihistunud ja vähem tsiviliseeritud ühiskonda.
Aja jooksul suurenes aga ka iisraeli ühiskonna kihistatus. Vaesemad inimesed olid tihti sunnitud rikastelt kitsikuses võetud laenu katteks loovutama võlausaldajale oma maatüki või leppima enda orjaksmüümisega Arusaadavalt tundus see paljudele ülekohtune ja põhjustas rahulolematust . Teine oluline nihe iisraeli ühiskonnas puudutas usulisi tõekspidamisi. Isegi kuningad soosisid seda ning lasksid püstitada Jeruusalemma Jahve templisse teiste jumalate altareid. Niisiis oli taganetud Moosese seadustest ning kõiki õnnetusi ja nurjumisi võis tõlgendada kui Jahve õiglast karistust lepingu rikkumise eest.