Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga " tüvevahelduse ja astmevahelduse liigid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
astmevaheldus, välte, astmevahelduse, vältevaheldus, alaliigid, omastav, osastav, astmevaheldusmall, vokaalivaheldus, kujuvaheldus, laadivaheldus, oleviku, tegevusnimi, kassVormiõpetus Õp. lk 85136 Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustusviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta
Tüvevaheldused eesti keeles I Sõna tüvevariandid Atüvi Btüvi sõnastikuvorm 1 A-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal kindla kõneviisi oleviku ainsuse I pööre 2 B-tüvi Käändsõnal ainsuse omastav Pöördsõnal dategevusnimi 3 Sõnastikuvorm Käändsõnal ainsuse nimetav Pöördsõnal mategevusnimi 4 Tüvevaheldused eesti keeles II Astmevaheldus Vokaalivaheldus Kujuvaheldus 5 Astmevaheldus Laadivaheldus Vältevaheldus 6 Laadivaheldus Käändsõnad jala: jalga hamba: hammast süsi: söe: sütt Pöördsõnad anda: annan õmmelda: õmblen
Keelemärk sümbol, koosneb kahest osast, tähistajast ja tähistatavast. Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Silbituum täishäälik, täishääliku ühend. Max. Kaks. 3. Välde Eesti keeles esineb kolm väldet. 1. välde esineb ainult lühikestes silpides, ja välde määratkse sõna rõhulises silbis. Kui sõna esimene silp on lühike siis see sõna ongi esimes vältes. 2. ja 3. välte sõna kirjapilt on täpselt ühesugune, seega 2. ja 3. välde esineb pikades sõnades, aga kolmanda välte sõnu saab hääldada intensiivsemalt. 4. Fonotaktika reeglid Fonotaktika näitab, millised häälikujärjendid on keeles lubatud ja millised mitte. Eesti keeles sõnad algavad ühe kaashäälikuga, vanad soomeugri sõnad. 1. Need sõnad mis algavad tänapäeval kaashääliku ühendiga, on laenusõnad. 2
· Analüütiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb kahest sõnast. · Sünteetiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb ühest sõnast. · Isoleerivad keeled on need, mis kasutavad ainult analüütilist väljendusviisi. · Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüve üks variant on tugevas, teine nõrgas astmes. · Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrgas astmes see aga puudub või asendub mingi teise konsonandiga. · Vokaalivaheldus on tüvevaheldus, mille abil moodustatakse mitmuse osastava ning omadussõnade ülivõrde vorme. · Kujuvaheldus on see, kui sõnades on tüvel kaks kuju: konsonant- ja vokaalkuju.
aeg -si, -s, -i ela-s, ela-si-d -kse ela-ta-kse kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe olevik Lõpp väljendab käändeid, pöördeid käändelõpud alates osastavast pöördelõpud -N -ME -D -TE -B -VAD Tunnustel, lõppudel puudub tähendus, seetõttu ei saa nad tüveta eksisteerida. A ja B tüvi A- tüvi käändsõnadel on ainsuse omastav kääne (kelle, mille ?) kiilaspäise rahurikkuja B- tüvi käändsõnadel os. k. (keda, mida ?) kiilaspäist rahurikkujat A- tüvi pöördsõnades oleviku ainsuse 1 pööre ( mida teen ?) fantaseerin B- tüvi pöördsõnades da tegevusnimi ( mida teha ?) fantaseerida 1. lobjakas lobjaka, lobjaka't 2. mõrsja mõrsja, mõrsja't 3. plaksuma plaksu'n, plaksu'da 4
5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen (2) Vältevaheldus tugeva astme tüvi alati III vältes, nõrk aste aga II vältes. Nt:
Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene pööre Erandid: astmevaheldust ei ole ühesilbiliste tüvedega sõnade puhul. AV esineb vaid pea- või kaasrõhulises silbis, tavaliselt esimese ja teise silbi piiril
Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul
ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil). Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline
ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3
Eesti keel Käänamismallid A-tüvi on alati omastav kääne (mille? missuguse?) ja annab silpide arvu. B-tüvi on alati sõna osastav kääne (mida? missugust?). Astmevaheldus (AV) on sõna A- ja B-tüve muutus. Laadivaheldus (LV) on astmevahelduse alaliik, mille puhul k, p, t, g, b, d, s tekib või kaob (jalg). Vältevahelduse (VV) puhul muutub sõna rõhk II ja III välte vahel, kirjapildis ei muutu midagi (lill). Kujuvaheldus (KV) on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõppeb mõnes vormis vokaaliga ja mõnes vormis konsonandiga (lamba/lammast). Eesti keele sõnad on 1-, 2- või 3-silbilised ja nende arvu tuleb lugeda A-tüvest. Mall Tüüpsõna Ains. os. Mitm. om. Mit. os. I Õpik (3 silpi, astmevahelduseta) (60%) Hammas (astmevaheldus, kujuvaheldus, s-lõpp) II Liige (astmevaheldus, kujuvahelduseta, III välde)
19. Aglutinatsioon sõnavormide moodustusviis, mille puhul tüvele lisatakse liiteid (kapsas/kapsast) 20. Tüvevaheldus sõnavormide moodustamisviis, mille puhul muudetakse sõnatüve (jalg/jala/jalga) 21. Käändsõnade A-tüvi on omastava käände tüvi ja B-tüvi osastava käände tüvi. Tegusõnade A-tüvi on kindla kõneviisi oleviku esimese pöörde tüvi ja B-tüvi da-tegevusnimi. Sõnastiku vorm nimetav; ma-tegevusnimi 22. Astmevaheldusmall tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasused NB! Kui A-tüvi on nõrgas astmes, siis on nõrgeneva tüvega sõna. Kui A-tüvi on tugevas astmes, siis on tugevneva tüvega sõna. 23. Vokaalivaheldus sõna tüve vokaali reeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga Vokaalivaheldusega moodustatakse käändsõnade mitmuse osastava käände vorme ja omadussõnade võrdlusastmeid. Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi:
b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve)
NT:käsi->käe,vesi ->vee · A- võib kaduda.NT:vaher->vahtra,tahta ->tahan · G- võib kaduda või asenduda. NT:kurg->kure,põlata ->põlgan · K- võib kaduda või asenduda. NT:sääsk->sääse Vältevaheldus · Eesti keeles on I, II ja III välde. · Vältevahelduses muutub sõnade sisehäälikute pikkus. · Käändsõnadel tuleb võrrelda ainsuse nimetavat(kes?mis?) ja ainsuse omastavat(kelle? mille?). Kui ainsuse nimetav on tugevas astmes ja omastav nõrgas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja omastav tugevas astmes, siis on tugevnev tüvi. NT:keep->keebi (nõrgenev), kitsas-> kitsa (tugenev) · Tegusõnade puhul tuleb võrrelda da tegevus nime ja ainsuse 1. pööret. Kui da tegevus nimi on tugevas astmes ja ainsuse 1.p on nõrgaas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui da tegevus nimi on nõrgas astmes ja ainsuse 1.p on tugevas astmes, siis on tugenev tüvi.
NT:käsi->käe,vesi ->vee · A- võib kaduda.NT:vaher->vahtra,tahta ->tahan · G- võib kaduda või asenduda. NT:kurg->kure,põlata ->põlgan · K- võib kaduda või asenduda. NT:sääsk->sääse Vältevaheldus · Eesti keeles on I, II ja III välde. · Vältevahelduses muutub sõnade sisehäälikute pikkus. · Käändsõnadel tuleb võrrelda ainsuse nimetavat(kes?mis?) ja ainsuse omastavat(kelle? mille?). Kui ainsuse nimetav on tugevas astmes ja omastav nõrgas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja omastav tugevas astmes, siis on tugevnev tüvi. NT:keep->keebi (nõrgenev), kitsas-> kitsa (tugenev) · Tegusõnade puhul tuleb võrrelda da tegevus nime ja ainsuse 1. pööret. Kui da tegevus nimi on tugevas astmes ja ainsuse 1.p on nõrgaas astmes, siis on nõrgenev tüvi. Kui da tegevus nimi on nõrgas astmes ja ainsuse 1.p on tugevas astmes, siis on tugenev tüvi.
Geminaathäälikuid k, p, t, ss sisaldav tüvevariant on tugevas astmes, üksikhäälikuid g, b, d, s sisaldav tüvevariant nõrgas astmes. vaiba : vaipa marsin : marssida Eesti keele morfofonoloogiast Kujuvahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb vaadata üht tüvevarianti, B-tüve. Kui see lõpeb konsonandiga, on tegemist kujuvaheldusliku sõnaga. Käändsõnadel osastava tüvi, nt inimest Pöördsõnadel da-tegevusnime tüvi, nt vaadelda Eesti keele morfofonoloogiast nimetav omastav [LAADIVAHELDUSE TEKE] *silta *siltan *silta *silan *silda *sillan sild silla *jalka *jalkan *jalka *jalgan *jalga *jalan jalg jala Eesti keele morfofonoloogiast Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi Nt Veske-Collinderi asepikendusteooria: VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele
sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve
lill jne. Sõna on kolmandas vältes, kui sõna sisehääliku hulgas on ülipikk kk, pp, tt või ülipikk ff või ss. Sageli võib teise ja kolmanda välteliste sõnade pilt võib kattuda seega tuleb hääldada, et vahet teha teisel ja kolmandal vältel. Näide: k[app]I (III), seda l[ill]e (III), selle l[ill]e (II). Kolmas välde ja selle ülesanne: Kolmandas vältes hääldatakse erilise sõna rõhuga ja kolmandas vältes võib esineda üksnes rõhulises pikas silbis. Kolmanda välte ülesanne keeles on edasi anda grammatilisis tähendusi, sest pikki silpe on võimalik hääldada kahte moodi kas tavalise rõhuga seega sõna on teises vältes või erilise rõhuga seega sõna (Näide: selle kooli) on kolmandas vältes (Näide: seda kooli). FONOTAKTIKA . . . on keeleteadusharu, mis määrab ära need häälikujärjendid, mis keeles on lubatud ja mis mitte. Ühes silbis peab olema kahtlemata täis- kui ka kaashäälikuid,
..................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus...
kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde
Kolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pärineb hoopiskide-mitmusest: `silm : `silme, `rind : `rinde, `jalg : `jalge. Niisuguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis- väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks. Arv de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie. de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vokaalmitmust või formatiivi sid, nt `aasta: `aasta/d, `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s jne, aga`aasta/i/d. de-mitmuse tunnus liitub alati tüvele ja tal on kolm varianti: d, de ja te, nt ema/d, ema/de, `aasta/te. Variandi valik oleneb osalt konkreetsest vormist, osalt sõnatüübist. Morfeemivariant d esineb alati ja ainult nimetavas käändes, nt ema/d, `aasta/d. Kõigis teistes de-mitmuse käänetes esinevad de ja te,
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem- ka Tom/mi ning An/ni/ka lei/a/vad, et mi/da roh/kem, se/da uh/kem. L P L P P P L P P P L L P P L L P P Autobussi sisenes piletikontroll- Au/to/bus/si Si/se/nes pi/le/ti/kont/roll P L P L PL P L PL P P KÕNETAKT on kõnes esinev rütmiüksus. 1) +
külma külmi -a -i ??? tühja - tühje -e a-tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest vokaalist. Seda aitavad meeles pidada järgmised laused: KASS KÕRTSIS EI KÄI EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT -a -u Esimese silbi vokaal sõna lühike mitmuse osastav kAss kala kalu kÕrt võla võlgu sIs silla sildu EI seina seinu KÄI väina väinu -a -i Esimese silbi vokaal sõna lühike mitmuse osastav
Adjektiivide kompareerimine (omadussõnade võrdlemine) 1. Algvõrre (positiiv) ilus 2. Keskvõrre (komparatiiv) ilusa+m 3. Ülivõrre (superlatiiv) kõige ilusam, ilusaim (mitmuse os. d asemel m lõpus) Kui mitmuse osastav on sid-lõpuline, siis im ülivõrret moodustada ei saa. (nt. roosasid roosaim) Mitmuse osastava tüvevokaal sõltub ainsuse omastava tüvevokaalist AINSUSE OMASTAV MITMUSE OSASTAV -i -e -e -i -u -e -a- u kalu Palli, palle. Taime, taimi. Kannu, kanne. i kulmi -e tühje -a tüveliste sõnade mitmuse osastava tüvevokaal sõltub omakorda sõna esimesest vokaalist. -a -u -a i erandid: pikki, silmi, kingi, nelju, välju -a -e uba-ube, tuba-tube, luba-lube Kõike seda võtavad kokku M.Lubi koostatud laused: · Tuleb tige peni ja uriseb
otse, s.o ilma liiteta ehk null- liitega, ntjulge (mees) > (mees) julge/b. Tüvevaheldus Eesti keeles on enamik - muutuvaid sõnu tüvevaheldusega. Eristatakse astmevaheldust ja lõpuvaheldust; võivad esineda ka mõlemad korraga. 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus. Käändsõna vormistik Eesti keeles on 14 käänet: Inglise keeles on kaks Nimetav Kes? Mis?, käänet: üldkääne ja omastav Omastav Kelle? Mille?, kääne. Teisi käändeid Osastav Keda? Mida
morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks. Fleksioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. 7. Eesti keele käänded (liikmed, tunnused, funktsioonis – samad punktid ka järgmistel küsimustel). Eesti keeles on 14 käänet – nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega
· Kokku: kümned, teistkümned, sajad. · Lahku: ühelised, tuhanded, miljonid 2)Omadussõnad (-ne,-line) Nt: 5-aastane, kuuekuune, viieaastane, kahekümne viie aastane 3)Kohanimed Nt: Kitsas tänav, Kesktänav Murded allkeel ehk kohakeel. On seotud mingi osaga riigist. Jagunemine: 1)Kirde-ranniku murre (Ida-Eesti) Soome mõjutus Puudub palatalisatsioon (pehmendamine) Puudub vältevaheldus (häälikupikkus ei muutu) Puudub sise- või lõpukadu. Nt:raudne-> raudane Säilinud vokaalharmoonia. Nt: nädal->nädälä 2)Põhja-Eesti murre: · Keskmurre (Kest-Eesti) Pikad täishäälikud on kaksiktäishäälikud (diftongid) Nt:saapad soapad S->ks Mitmuse osastav kääne : sid->si Nt: huntisid- huntisi
3) Sordinimed 4) Fotod 5) Mängud Esisuurtähega (jutumärkideta) näidatakse nende ajaloosündmuste nimetuste püsikindlust mis ei ole nimed. Väikese tähega: 1) Taime- ja loomanimetused 2) Loomatõunimetused 3) Keelenimetused 4) Rahva- ja hõimunimetused 5) Tähtpäevade, pühade nimetused, aastanimetused 6) Ametinimetused, auastmed, aunimetused, teaduskraadid Mitmuse nimetava, omastava ja osastava käände vormid ( lõputa mitmus) Ainsuse osastav Mitmuse osastav e i i e u e u a i e Kui esimeses silbis on näiteks a, õ, i, ei, äi siis on mitmuse lõpus u (kass kõrtsis ei käi) Kui esisilbis on e, o, u, ü, öö siis on mitmuse osastava lõpus i (eks ämm kodus söö sütt ) Kaashäälikuühendi õigekiri
Lühike mitmuse osastav Lühike mitmuse osastav moodustatakse vokaalivahelduse teel, näiteks Kala kalu, koera koeri, lauda laudu Kõigepealt on vaja teada sõna tüvevokaali. Tüvevokaal on see vokaal, millega lõpeb ainsuse omastav (kelle? mille?), näiteks kalA, koerA, lauA, kassI, laulU Selle kohta, kuidas tüvevokaal mitmuse osastavas muutub, on oma reeglid, mis on kokku võetud järgmise lausega: tUlEb tIgE pEnI jA UrIsEb Seda lauset tuleb kasutada nii: kui sõna tüvevokaal on u, on mitm
UFO ~ ufo). 6. Omadussõna võrdlusastmed Algvõrre väljendab omadust; tunnus puudub (nt: tõsine) Keskvõrre kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui kellelgi/millelgi teisel (nt: tõsisem). Tunnuseks on alati m, mis liitub algvõrde omastava käände tüvele (nt: nim-tõsine; om-tõsise; tõsise+m=tõsisem). Kui algvõrde omastav lõpeb a- või u-ga, muutub see keskvõrdes sageli e-ks. Nt: nim-vana, om-vana; keskvõrre: vanem Ülivõrre kirjeldataval olendil, asjal, nähtusel on omadust suuremal määral kui ühelgi teisel samasse rühma kuuluval olendil, esemel või nähtusel (nt kõige suurem ehk suurim). Ülivõrde moodustamiseks on kaks võimalust: · kõige + keskvõrre: kõige suure/m · lühike ülivõrre:
Soome keeles on 15 käänet, kusjuures enamik käändelõppe on põhiliselt samad kui eesti keeles. Täiesti erinev on kaasaütleva moodustamine, kuid vähe sarnasust on ka mõnedel teistel mitmuse käänetel.7 Rajav kääne (kelleni? milleni?) puudub soome keeles. Sellele vastab tavaliselt sisseütlev või alaleütlev + saakka ~ asti, näit. metsään saakka (~asti), `metsani', iltaan saakka (~asti) `õhtuni', rajalle asti `piirini'. Põhikäändeid on soome keeles kolm: ainsuse omastav ja osastav ning mitmuse osastav. Nende varal saab moodustada kõik ülejäänud käänded. Ainsuse nimetavat põhikäänete hulka ei arvata, sest see pole aluseks teiste käänete moodustamisel. Soome keele käänded8: Kääne Ainsus Käändelõpp nimetav 1. lahjakas tyttö - nominatiiv omastav 2. lahjakkaa/n tytö/n -n genitiiv
annaabi.ee 
