Enne seda avaldas oma esimese teose, jutustus ,,Kui päike läheb looja". Võttis aktiivselt osa Siuru tegevusest. 1919. aastal lahkus ta küll konfliktide tõttu koos H. Visnapuuga rühmitusest, aga Siuru periood oli Gailiti jaosk väga viljakas. Põhiliselt viljeles kirjanik sel ajal just novelle ja följetone. Peamised teemad: kunsti ja kultuurieluga seotud probleemid. 1922 läks Gailit reisima. Reisis Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Hoogustub tunduvalt ka Gailiti kirjavahetus Fr. Tuglasega. 1928. aastal ilmus Gailiti tuntuim romaan novellides- ,,Toomas Nipernaadi". See toob Eesti kirjandusse täiesti uue tegelaskuju- vagabundi ja romantilise seikleja. Aastatel 1932-1934 oli August Gailit ,,Vanemuise" direktor. Enne emigreerumist Rootsi 1944. aastal jõudis Gailit avaldada ka kolm romaani(,,Isade maa", ,,Karge meri" ja ,,Ekke Moor). Rootsis ilmunud romaan ,,Leegitsev süda" . Paguluses võttis Gailit eesmärgiks Eesti kirjanduse edasiarendamise, loodi Eesti Kirjanike Kooperatiiv
ARTUR ADSON Karoliina Hunt ELULUGU Karl Arthur Adson; 18891977; sündis Tartus, maetud Rootsi; luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist; elas Võrumaal; võrumurdelised luuletused; Siuru ja Tarapita; Marie Under; Rootsi; Kirjavahetus Tuglasega; Valgetähe teenetemärk IV klass. KOOLITEE JA TÖÖKOHAD Tartus Vaeste Väikelastekoolis; Sänna vallakoolis; Võru linnakoolis; Pihkva maamõõdukoolis; Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond; Maamõõtja; Eesti Vabariigi põllutöö ja haridusministeeriumis; ajalehetoimetuses; teatridramaturgina; Vabakirjanikuna; Filmiinspektor. LUULEKOGUD "Henge palangoq" (Tallinn 1917) "Vana laterna" (Tallinn 1919) "Roosikrants" (Tallinn 1920)
irooniliselt suhtub Underi ja Adsoni luulesse. Gailit ja Visnapuu tundsid, et Adsonil ja Underil ei ole huumorimeelt. Õli valas tulle ka Visnapuu, kes avaldas artikli, kus ironiseerib Underi luulet. Hakkas levima ajaluule. Siuru tegutses poolteist aastat, selle ajaga anti välja hulk raamatuid ja tehti endale nime. Ajaluule- valdavalt ekspressionistlik, kujutab sageli sõjakoledusi. Jaan Oks (1884-1918) Oli omaaja üks omanäolisemaid novelli kirjanikke. Oli Tuglasega pidevas kirjavahetuses. Oli pärit Saaremaalt. Noor-Eesti päevilt pidas Tuglasega kirjavahetust, kus kirjutas, et lõpetas oma sajanda novelli. Kui Oksal tuli kirjutamistuhin peale siis unustas kõik muu ja kirjutas nii kiirelt kui käsi käis. Lõpetas Saaremaal Haapsalu Pedagoogilise kursuse. Läks pärast Läänemaale Massusse kooliõpetajaks. Oks oli kooliõpetajana väga hea, nn maasool- ta ei piirdunud ainult õpetamisega, vaid arendas ka kohalikku kultuurielu, asutas raamatukogu
Uusromantilisele proosale on iseloomulid lühizanrid, eeskätt novell. Enamik uusromnatikuid kirjutas novelle(Tuglas, Tammsaare). Jaan Oksa teostes on peamiseks aineks küla oma elu ja inimestega(Saaremaa küla, kust ta ise pärit). Oksa esimesed, ajalehtedes avaldatud jutud on valdavalt realistlikud. Tema teos''Tume inimeselaps'' on teema, tegelaste ja sümbolistliku maailmapildi poolest eesti uusromantilises proosas üsna iseloomulik teos, millel on ühisjooni teiste autorite, eriti Tuglasega. Oksa novellides põimuvad sümbolistlik ja realistlik(või naturalistlik) kujutus. O.Luts on eesti realistliku proosa klassik, kelle loomingut mitmekesistavad uusromantilised näidendid ja jutud. ''Kevade'', ''Soo'' lastejutt''Nukitsamees'' 15. uusromantism- on kunstivool ja ideoloogia, mis taaselustab ning arendab romantismi põhimõtteid, eitab naturalismi ja realismi. Uusromantism rõhutab subjektiivset maailmanägemist ning tundeelu primaarsust Impressionism- märksõna-hetk
Näiteks on üsna tihti tegu kohustusliku kirjandusega, mida lugeja õpib koolis ja mida suur osa inimestest peab "tuumikuks". Veel parem näide on autorina Tammsaare ja tema teostena "Tõe ja õiguse" esimene ning neljas osa, mida loetakse nii koolis ning mis on pea iga eestlase teadvusest läbi käinud kas mõne lavastuse, artikli või raamatu läbi. Esimene eesti luulekaanon oli rahvusromantilise tuumaga. Küll aga muutus kaanon nooreestlaste tegevuse läbi eesotsas Suitsu ja Tuglasega - vana kaanon asendati oma tuuma poolest uusromantilise kaanoniga. Hoolimata edaspidistest püüdlustest kaanonit muuta, on sajandi algul loodud luulekaanon püsinud pea kogu sajandi samasugusena. Seega on välja kujunenud üsna kindlad eesti luulekaanoni põhinormid. Kui nende põhinormide valgusesse asetada Kolgi ja Alveri käsitletavad luuletused, siis ilmnevad nii erinevused kui ka mõned sarnasused. Betti Alveri luuletus on kirjutatud 1980. aastal Marie Underile pärast viimase surma
sajandi alguskümnendid. Kirjanduslikku ellu tuli ta sajandivahetusel õpilas-noorsoo rühma ,,Kirjanduse sõbrad" albumi ,,Kiired" I-III (1901-1903) toimetajana. 1905. aastaks sai Suitsu kirjanduslik-kultuurilise rühmituse ,,Noor-Eesti" vaimseks juhiks. Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega), sõnastas juhtartiklites ideoloogilise programmi, seades liikumise põhieesmärgiks kultuurihorisondi avardamise. Need kirjutised on hiljem koondatud valimikku ,,Noor-Eesti nõlvakult". Sajandivahetusest peale esines Suits enda toimetatud väljaannetes ja mujal perioodikas kirjandus- ning teatrikriitikuna ja kirjandusloolaena. Süvenemist eesti kirjanduse ajaloosse osutavad uurimus Kristjan Jaak Petersonist, artikkel ,,Die estnische Literatur", samuti kirjanduslooline andmestik
ilukirjanduslik looming ja ajakirjanikutöö. Samal aastal ilmus Helsingis tema debüütkogu ,,Elu tuli". Õpingute kõrvalt kulus tal palju aega ka Noor-Eesti tegevuse organiseerimisele ja rühmituse väljaannete toimetamisele, sest 1905. aastaks oli Suitsust saanud selle kirjanduslik-kultuurilise rühmituse vaimne juht. Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega). Pärast ülikooli lõpetamist 1910.a jäi Suits Helsingisse, kus töötas esialgu ülikooli raamatukogus. 1911. a sai Gustav Suitsu elus tähtsaks, kuna siis abiellust ta õpingukaaslase, Põhja- Soomest pärit, Aino Thaivòniga, kellest sai hiljem soome keele lektor Tartu Ülikoolis. Aino on Gustavi noorusest ka raamatu kirjutanud. Suitsu järgmiseks töökohaks peale ülikooli raamatukogu sai 1913.a soome ja rootsi keele õpetaja Helsingi vene gümnaasiumis
aastal sai mag. philos. kraadi. Helsingi ülikool ei võimaldanud Ridalal 1922 kaitsta eesti keeles doktoriväitekirja ning dr. philos. kraadi sai ta alles 1941 uurimusega ,,itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä" 1905. aasta revolutsiooni ajal vangistati Villem Grünthal-Ridala Saaremaal karistussalga poolt ja teist korda Läänemaal Risti jaamas. Pärast seda paigutati ta Tallinna Toompea vanglasse, kus ta tutvus Friedebert Tuglasega. Ridala vabastati 1906. aasta kevadel. Villem Grünthal-Ridala töötas 1910-1919 eesti keele õpetajana Tartus. Ta toimetas Eesti Kirjandust 1912-1914 ning kuulus toimkonda 1911-1925. 1914-1916 oli Üliõpilaste Lehe toimetaja. Suviti tegi ta keeleuurimismatku peamiselt Saare- ja Setumaale. 1919 saadeti ta Tartu ülikooli stipendiaadina end täiendama keeleteaduse alal Helsingisse. 1922 abiellus ta soomlanna Ida Emilia Hokkaneniga, kes on tõlkinud
jäi alles ainult Ullo, kellega jäi viiki). Ullo riigiametnikukarjäär sai alguse valimiste peakomitee heaks töötamisest. Ullo näitas üles innovatiivsust ning ta ülendati Riigivolikogu kantseleiametnikuks. Seejärel edutati teda töötama Riigikantseleisse. Siis peaministri (Eenpalu, siis Uluots, siis Barbarus) käsundusametnikuks. Sel perioodil puutub ta kokku ka kirjanik Arthur Valdese, Friedebert Tuglasega ja rahvusliku liikumisega; sokutab ühe doktori Rootsi laevale, ise soome sõdurit teeseldes; saab võimaluse läände minna (peaministri jutule tulnud nuntsius e usutegelane pakub), kuid jätab selle kasutamata. Ullo satub ka ülekuulamise alla ja vangi, kus ta rilab üle mätsipommitamise. Ta tahab osta margikogu ühe naise kaudu. Naisel on austaja olemas, kuid petab teda Ulloga ning mees annab Ullo üles
eurooplasteks!" tähendab euroopa modernse stiili ülistamist, kuna eestis valitses veel külajuttude aeg. 1909 otsustaski Noor-Eesti väljaanda oma III-da albumi kursiga modernismile. Skandaalne juhus. Randvere "Ruth" oli modernismi jälgedes kirjutatud teos, mis visioniseeris ideaalsest naisest ning mõjus oma avatusega šokeerivalt. Jaan Oks Jaan Oks oli koolmeister, samal ajal hakkas ka kirjutama ning saatis oma teoseid Noor Eesti toimetusse, oli tihedas kirjavahetuses Tuglasega. Tolle aja lugeja ei suutnud ega osanud tema luulet vastu võtta kuna ta oli subjektiivse loomelaadiga kirjanik. Tema pealkirjad olid praktiliselt mitte midagi ütlevad ("Küla", "Heinamaa"), kuid sisu paljuütlevad. Ta kirjutas külainimeste elust, tööliste viletsast elust, kuid kõik koleda suutis ta avada väga kaunilt. „Siuru“ rühmitus Siuru liikmed olid: August Gaililt, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Hendrik Visnapuu. Nende
õppejõud. Seejärel asus ta elama Rootsi. Isiklikus suhtlemises oli G. Suits alati väga viisakas. Paistis, et ta ei suhtunud kellessegi ükskõikselt. Tal puudus täielikult hingemattev tuimus, mis paljudele nimekatele isikutele kaitsevööna külge kasvab. Ta võis olla võluvalt sõbralik, aga teinekord ka lõikavalt sarkastiline. Seejuures olid tema teravad ütlemised alati omal kohal. Mustakaanelisse Eesti tarkuseraamatusse on raiutud, et Suits koos Tuglasega rajas XX sajandi alguskümnendeil eesti kunstinõudliku kirjanduskriitika ning ülikooliõppejõuna kujundas akadeemilise rahvusliku kirjandusteaduse sündi. 1924. aastal asutatud Akadeemilist Kirjandusühingut sai ta juhtida kuni 1941. aastani. Suits rakendas kirjandusloolises uurimises kultuuriajaloolist vaateviisi ning keskendus allikakriitikale ning vanema eesti kirjanduse (eriti K. J. Petersoni ja Fr. R. Kreutzwaldi loomingu) tundmaõppimisele.
"kompositsioon", "stiil", "aine", "teema" · avaldati K.J.Petersoni ja J.Liivi loomingut 9.) Kirjanduselu 1920. aastatel. "Siuru" ja ,,Tarapita" Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus. Tihedalt olid rühmitusega seotud veel kirjanikud Richard Roht, Aleksander Tassa, Albert Kivikas, kunstnikest N. Triik, K. Mägi ja A. Vabbe. Ametlikult registreeriti kirjandusühing "Siuru" 10. juunil 1917. Ühingu presidendiks sai M. Under, sekretäriks F.
Wilhelm Grünthal-Ridala · Kodanikunimi Wilhelm Grünthal · Sündis 30.05.1885, Muhumaal · Luuletaja, tõlkija, keele- ja folklooriuurija · Luuletajanime vanemate sünnikoha järgi · Õpingud: Hellamaa kihelkonnakool · 1895-1905 Kuressaare gümnaasium · 1905-1911 Helsingi ülikool (soome keel ja kirjandus) · Oli Noor-Eesti liige (sõprus Aavikuga) · 1905 vangistati kahel korral · Toompea vanglas tutvus Tuglasega · 1910 1919 Tartus emakeeleõpetaja · 1922 abiellus Ida Hokkaneniga · 1923 Helsingi ülik e.k ja kirjandus lektor · Käis tihti Saaremaal ja Muhus · Suri 16.01.1942 maovähki. Looming · Oluline märksõna kaugus · Meeleolu nukker, sünge · Üksikinimese suhe maailmaga · Impressionism meeleolu täpne edasiandmine · Murdesõnad · Luulekeel tavalugejale keeruline:
Villem Grünthal-Ridala · Sündis 30.05.1885 Muhumaal. Luuletaja, tõlkija, keele- ja folklooriuurija. · Õppis Hellamaa kihelkonnakoolis(algharidus), 1895 1905Kuresare Gümnaasium, 1905-1911 Helsingi ülikool(soome keel ja kirjandus). · Oli seotud Noor-Eesti rühmitusega. · Oli hea anne keelte peale. · 1905 vangistati kahel korral. · Toompea vanglas tutvus Tuglasega. · 1910 1919 Tartus emakeeleõpetaja · 1922 abiellus soomlasega · 1923 Helsingi ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektor. · Käis tihti Saaremaal ja Muhus · Suri 16.01.1942 maovähki. LOOMING · Oluline märksõna on kaugus. · Meeleolu nukker, sünge. · Üksikinimese suhe maailmaga · Impressionism meeleolu täpne edasiandmine · Murdesõnad · Luulekeel tavalugejale keeruline
suudaks panna. Teos ongi minu silmis liialt fiktsionaalne, kuna see, kuidas Olavi nende naistega mängib ning nood koheselt kõrvuni temasse ära armuvad ei ole päris reaalne. Olavit ümberitsevad naised on kõik suured armastajad, justkui olekski nad kogu elu kedagi Olavi- sarnast oodanud, justkui need mõned hetked Olaviga muudaksid kogu nende elukäiku nii, et ilma temata enam elada ei suuda. Sarnaselt Tuglasega on Linnankoski samuti enda teose naised kujundanud armastuse, stabiilsuse ning pereotsijaiks. Kohe, kui Olavi nende ellu pannakse, muutub kõik nendi ümber paremaks, olgugi et nad tegelikult ju hästi ei tunnegi teda. Sellest tuleneb minu arvamus, et autor on naised väga kergemeelseks kujundanud. Selline kirjeldus neist naistest ei näita neid lugejale eriti positiivses valguses, sest ilmselt peab nii mõnigi lugeja neid neidusid ullikesteks
Kodanikunimi Wilhelm Grünthal. Sündinud 30.05 Muhumaal. Oli luuletaja, tõlkija, keele-ja folklooriuurija. Luuletajanime võttis vanemate sünnikoha järgi. Õppis Hellamaa kihelkonnakoolis, Kuressaare gümnaasiumis ja Helsingi ülikoolis, kus õppis soome keelt ja kirjandust. Oskas soome, itaalia, kreeka, ungari jne keeli. Teda inspireeris itaalia kirjandus. Ta oli Noor-Eesti liige, Aavik oli ta koolivend ja suur sõber. 1905 a vangistati ta kahel korral. Toompea vanglas tutvus ta Tuglasega. 1910-1919 oli Tartus emakeeleõpetaja. 1922 abiellus Ida Hokkaneniga. 1923 oli Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Käis samal ajal tihti Muhus. Suri 16. jaanuaril maovähki. Looming: Oluline märksõna on kaugus. Meeleolult nukker ja sünge. Käsitleb üksikinimese suhet maailmaga. Impressionism-meeleolu täpne edasiandmine. Kasutas murdesõnu. Luulekeel oli tavalugejale keeruline. Sõnad mulje, võigas, võluma, luide, ulgumeri, hääbuma jt. Murelane,
Neis avaldub täielikult A. Tassas peituv sümbolist ja romantik. Nagu tema kirjadest selgub, köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud. Pärast viibimist Euroopa erinevais paigus, otsustas A. Tassa nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Seekord asus ta teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega. Peatuti Ahvenamaal, ning just siin loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas teostatud etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende tööde puhul võime märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka F. Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust
,,Teataja" näol on tegemist radikaalse ajalehega (töölisleht). 1904. aastal asus Vilde tööle uudiste toimetuses. 1905. aastal abiellus ta uuesti noore ajakirjaniku Linda Jürmaniga. Samal aastal võttis Vilde aktiivselt osa ka revolutsioonist ning rahvaasemike kongressist. 1906. aastal Vilde lahkus uuesti Eestist, minnes kõigepealt Peterburi, seejärel Helsingisse ja Stockholmi. Eestisse naases ta alles 1912.aastal. 1906. aasta suvel Helsingis olles andis Vilde koos Tuglasega välja poliitilist pilkeajalehte ,,Kaak" (seda ilmus kokku kolm numbrit). 1911. aastal käis Vilde ära Ameerikas ja peale seda asus ta elama Kopenhagenisse ning hakkas kirjutama näidendeid. 1917. aastal naases Vilde Eestisse ja hakkas tööle teater ,,Estonia" dramaturgina. Seejärel töötas ta ka Eesti Vabariigi diplomaadina, pressiesindajana Kopenhagenis ja Eesti saadikuna Saksamaal. Suurimaks tööks pidas Vilde siiski oma kogutud teoste välja andmist. 1927. aastal
võimalikuks ning aiunõigekski kunstiliste eneseavalduste täielikku sõltumatust sotsiaalpoliitilistest liikumistest. Viimane oli eriti tunnuslik 1917. a. suvel tekkinud "Siuru" rühmitusele. Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus. Tihedalt olid rühmitusega seotud veel kirjanikud Richard Roht, Aleksander Tassa, Albert Kivikas, kunstnikest N. Triik, K. Mägi ja A. Vabbe. Ametlikult registreeriti kirjandusühing "Siuru" 10. juunil 1917. Ühingu presidendiks sai M. Under, sekretäriks F.
· Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis. · Teised uusromantilise proosa viljelejad -- August Gailit ja Aleksander Tassa -- ei suutnud oma sõjaaegset maailmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919) sisaldavad fantastilis-õudseid stseene inimeste kannatustest, neid kannavad surma ja hukkumise meeleolud. · 1920-ndate aastate esimest poolt iseloomustas uusromantismi ja realismi omavaheline võitlus, kusjuures realism järjest tugevnes ja uusromantism taandus. Realismi uut tõusu ennustav teos oli A. H. Tammsaare peene hingeelukujutusega romaan "Kõrboja peremees" (1922)
· Väljapaistvamad miniatuurikogud on F. Tuglase ,,Liivakell" 1913 ja A.H Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 1915. · Nende meisterlikem viljeleja oli F. Tuglas. Tema novellikogud "Saatus" (1917) ja "Raskuse vaim" (1920) annavad ajajärgu võitlusmeeleolusid edasi sugestiivses kunstilaadis. · Teised uusromantilise proosa viljelejad -- August Gailit ja Aleksander Tassa -- ei suutnud oma sõjaaegset maailmanägemust kunstiks sünteesida võrdselt Tuglasega. A. Gailiti novellikogud "Saatana karussell" (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919) sisaldavad fantastilis-õudseid stseene inimeste kannatustest, neid kannavad surma ja hukkumise meeleolud. · 1920-ndate aastate esimest poolt iseloomustas uusromantismi ja realismi omavaheline võitlus, kusjuures realism järjest tugevnes ja uusromantism taandus. Realismi uut tõusu ennustav teos oli A. H. Tammsaare peene hingeelukujutusega romaan "Kõrboja peremees" (1922)
annaabi.ee 
