Jaan Kross - ''Paigallend'' (3)

’’ Paigallend : Ullo Paeranna romaan’’ - Jaan Kross
Romaan on läbilõige ühe eestlase, Ullo Paeranna, eluloost, mis sõlmub Eesti Vabariigi sünnilooga. Sellesse mahuvad Ullo luksuslik lapsepõlv, vaene noorukiiga , töö peaministri kantseleis, mis näib noorukile tuule tiibade alla toovat, aga siis saab aeg otsa. Järgneb punane aasta, saksa okupatsioon, osalemine iseseisvuslaste, Eesti Rahvuskogu tegevuses, poolelijäänud paotee ja siis enam kui 40 aastat paigallendu ehk siseemigratsiooni (enesesalgamine ja vale). Elukäik, mis iseloomulik küllap paljudele autori põlvkonnakaaslastele.
Romaani sisu on Ullo juttude ja lugude tsiteerimine ja ümberjutustus Jaak Sirkli poolt, kes on Ullo vana koolivend Wikmani Gümnaasiumist. Nad saavad Ulloga aeg-ajal kokku ning Ullo jutustab talle oma eluloo .
Ullo sündis Ulrich Berendsina. Isa Eduard Berends(ärimees, külarätsepa poeg) ja ema Aleksandra Trimbek (hüüdnimi Sandra; tõmmukas, mustajuukseline, võõrapäraselt ilus). Nendega oli veel lapsehoidja Charlotte von Rosen . Berendsid olid üsnagi jõukad, elasid 7-8 toalises korteris, ka elamine ja sisustus olid vastavalt luksuslikud. Suviti käidi suvitamas ning ka välismaal, kus isa äriasju ajas. Ullo isal oli üldse palju jõukaid ja tähtsaid tuttavaid. Peagi hakkas Ullo isa aga tihti kodust ära olema, ka öösiti – seda seletas Ullo ema ärireisidel viibimisega, kuid tegelikult oli see hoopis teise naise pärast. Ta oli Marie Fredriksen, kes oli isegi abielus (Marie ja Eduard jäid kokku viimase surmani). Sandra ja Eduardi abielu hakkaski karile jooksma ning sellest sai aru ka juba Ullo.
Varsti koliti kolmetoalisse korterisse, siis oli isa veel nendega. Veelgi hiljem kahetoalisse, kuid sinna isa ei tulnud. Peagi pidid nad praktiliselt kogu mööbli isast jäänud võlgade katteks müüma. Ullo ja ema kolisd järjest viletsamatesse korteritesse. Siis Ullo haigestus kõrvapõletikku ning pidi minema operatsioonile, kus ta kõrvakoopast mäda välja lasti.
Ullot õppis kodus ning koolis hakkas käima altaes neljandast klassist . Wikmani gümnaasiumi seitsmendasse klassi läks ta samal ajal kui isa lahkus – ta sai sisse tänu oma suurepärasele keeleoskusele, mida ta direktor Wikmanile demonstreeris. Koolis läks ullol väga hästi – ta oli äärmiselt tark. Peagi hakkas ta oma tarkust ära kasutama ning tegi raha eest teistele esseesid, kirjandeid ja muud. Selleks ajaks oli ta emaga jõudnud nende viimasesse korterisse aiandi juures, kus ta ema ka tööd sai. Ullo ja ta ema tulid vaevu ots-otsaga kokku. Varsti pakkus eestieekeõpetaja härra Kõiv Ullole tööotsa – Ullo pidi (raha eest) aitama tal uurimustööd teha, mis seisnes teaduslike prantsusekeelsete tekstide tõlkimisel eesti keelde.
Esimene nö tüdruk oli Ullol Lia Borm. Ta oli väga ilus, kuid väga kättesaamatu. Ullole hakkas meeldima hoopis Ruta, Lia sugulane. Rutaga käisid nad Jaagulgi suvel külas (kaua aega hiljem Ullo ’tüdines’ Rutast ning keelitas ta minema Rootsi tööle) . Siis töötas Ullo veel ’’Spordileksikonis’’. Ta kirjutas ka luulet.
Ullol oli isa poolt ka onu, Joonas Berends (arst), kes oma imeliku loogika järgi leidis Ullo ja taema abistamise täielikult ebavajaliku olevat. Ullo käis nendega vahel kaasas puhkamas.
Peagi lõpetas Ullo kooli, väga edukalt, ning läks ülikooli. Siis saabus kiri isalt, kes tahtis lahutust. Lahutuse käigus tahtis ema uut perekonnanime võtta, et kergemini edasi minna ning selle kohandas Ullo Berendsist – Paerand.
Saabusid Olümpiamängud ning Ullo vedas ’’Spordileksikoni’’ toimetajaga 90 krooni peale kihla, et eesti ei saa pronksi. Nii läkski, aga toimetaja ei pidanud kihlveost kinni ning Ullo hakkas uut töökohta otsima .
Ullo ja ema vahetasid taas korterit ning see oli nüüd pesumaja kõrval, mille Ullo emaga korda sättisid ja hakkasid pidama pesumaja ’’ Aura ’’, mille klient oli ka härra toimetaja. Talle ei meeldinud sugugi Ullo teine töö ning nad läksid riidlema. Järgmisel päeval läks Ullo toimetusse oma asjadele järele ning jäi ainult pesumajja tööle.
Vahepeal mängis Ullo Keresega malet (osavõtjaid oli palju, Keres mängis kõigiga järjest, kuni jäi alles ainult Ullo, kellega jäi viiki).
Ullo riigiametnikukarjäär sai alguse valimiste peakomitee heaks töötamisest. Ullo näitas üles innovatiivsust ning ta ülendati Riigivolikogu kantseleiametnikuks. Seejärel edutati teda töötama Riigikantseleisse. Siis peaministri ( Eenpalu , siis Uluots, siis Barbarus ) käsundusametnikuks.
Sel perioodil puutub ta kokku ka kirjanik Arthur Valdese, Friedebert Tuglasega ja rahvusliku liikumisega; sokutab ühe doktori Rootsi laevale, ise soome sõdurit teeseldes; saab võimaluse läände minna (peaministri jutule tulnud nuntsius e usutegelane pakub), kuid jätab selle kasutamata.
Ullo satub ka ülekuulamise alla ja vangi, kus ta rilab üle mätsipommitamise. Ta tahab osta margikogu ühe naise kaudu. Naisel on austaja olemas, kuid petab teda Ulloga ning mees annab Ullo üles. Ullo aga smuugeldatakse koos kamba teiste vangidega välja – neil vedas meeletult, sest 10 minutit hiljem oleks nad viidud sunnitöölaagritesse.
Varem juba oli Ullo abiellunud Maretiga, kes oli ühe vanamehe tütar, kes käis vanalt peaministrilt raha küsimas. Kord jättis vanamees oma raha maha ning Ullo läks seda talle koju viima – nii nad kohtusidki.
Ullo liitus jälle rahvusliikumise tegevusega, muuhulgas kutsus käskjalana kokku Rahvuskomitee ja valitsuse koosoleku ning oli tunnistajaks ka sellele, kuidas iseseisvusmanifesti trükkimine trükikojas elektrikatkestuse tõttu sooritamata jäi (1944 pommitamine).
Peagi palus Ullo kaua ja korduvalt raadio teel läänemaailmalt Stalini okupatsiooni vastu abi, kuid vaikimisi teadis, et keegi teda ei kuule .
Ullo oli ka sõjategevusele üsna lähedal – ta saadeti sideohvitseriks ning teel oma kohustusi täitma sattus ta vanasse mõisa, kuhu sakslased olid lahkudes pommi jätnud ning mille viskas õigel ajal aknast välja ei keegi muu, kui soome mundris Raimond Kaugver. Ullo oli ka tunnistajaks sellele, kui admiral Pitka sai ülemjuhatajalt kõne, mis käskis tema vägedel taanduda, sest valitsus astub tagasi ja lahkub maalt. Kui Ullo samal õhtul koju läks oli Maret juba jalgrattad põgenemiseks valmis pannud. Nad pidid minema randa ja ennast kusagile paati sokutama, et Rootsi põgeneda. Poole tee peal jäid nad ühte tallu öömajale. Seal oli ka palju teisi põgenikke. Hommikul otsustasid nad ikka kodumaale jääda ja kuidagi hakkama saada.
Jaak ja Ullo ei näe üksteist kümmekond aastat.
Peale neid pikki aastaid läheb Jaak Ullole külla. Ullo töötab nüüd kohvrivabrikus, tervislikust vaatepunktist üsnagi ohtlikul kohal – nimelt kemikaalidega seotud kohal. Ullol on kodus palju väikseid täpses mõõtkavas mudeleid . Vahepeal on ka Ullo ema surnud. Jaak läheb Ullole töö juurde ning talle meenub, kui Ullo rääkis, kui ta oli 1944. a septembriõhtul näinud, kuidas Pika Hermanni tornist libistati alla haakristiga lipp ja selle asemele hõisati Eesti oma, ning kuidas Eesti ohvitser, kes Eesti lipule au andis, lasti saksa ohvitseri poolt maha, lasuga kuklasse.
Ullo veetiski oma viimased 40 eluaastat kohvreid valmistades ( vastandiks järjest tõusvale poliitilisele karjäärile nooruses).
Ootamatult helistas Ullo Jaagule ning palus tal teda haiglasse vaatama tulla. Ullo oli saanud mürgituse. Ta andis Jaagule vihiku, kuhu oli kirjutanud Jaagu kirjutatava Ullo biograafia jaoks veel lisa. Ullo käitus väga paranoiliselt ning lähkudes rääkis Jaak Ullo arstiga. Ta sai teada, et Ullol on nõrk süda ning kalduvus skisofreenia poole (on näinud nägemusi, hallutsinatsioone). Mürgitus oli Ullo meelepete ja paranoia.
Mõne päeva pärast Ullo surigi – teise südameinfarkti tagajärjel. Peielauas tuli välja, et Ullo taheti üles anda, kuna arvati, et ta olevat varastanud. See oli aga vale, sest Ullo, kes oli laohoidjaks saanud, ei kasutanud kartoteeki vaid oma mälu. Lao kontrollimisel selgs, et midagi polnud kadunud, kuid Ullo tuli ikkagi töölt ära.
Romaan lõpeb Ullo enda sõnadega, mis ta Jaagule antud vihikusse oli kirjutanud. See on kirjeldus Ullo unenäost: tema kõrvale lükatakse ratastoolis tema haige vanaema, kes muutub äkitselt ta isaks. Ta isa on jäänud vanaks , läinud paksuks ning tal on suus sigar ja käes viskiklaas – ilmselt viitab ta Churchillile. Ta süüdistab oma ’’isa’’ äraandmises ja tahab, et ta end süüdi tunnistaks. Ullot painab ilmselgelt see, et läänemaailmalt ei tulnud Ida-Euroopale mingisugust abi. Nagu Ullo isa hülgas oma pere ja põgenes läände, nii tegi ka läänemaailm Ida-Euroopaga.