Friedebert Tuglase novellid (0)

Friedebert Tuglase novellid
1. Iseloomusta ühte Tuglase novelli vastavalt novellitunnustele.
Valisin novelli „Inimese vari“

• Teoses on vähe tegelasi, neist kahte, Maretit ja tema poega Jakobit, võib lugeda peategelasteks, ülejäänud tegelastega on kokkupuude vaid põgus: võõras sõdur, arst, metsavaht ja tema naine – ebaolulised kõrvaltegelased ei ole novellis kohased.
  

Juba loo algus tekitab ootusi ja salapärasust, sündmused järgnevad üksteise järel ning on väga kaasahaaravad: ema teadmatus , sõna saamine poja kohta, poja koju jõudmine – pinge tõuseb aste-astmelt, kuni pöördepunktini, milleks on mehe surm – siin toimub hetkeks pingelangus, kuid rõhuv meeleolu hoiab huvi üleval .
Iga sündmust ja meeleolu on järjekindlalt eredalt ja intensiivselt kujutatud. Näiteks mehe surnukeha on kujutatud muutuvat üheksainsaks lõkendavaks haavaks, mees otsekui sulas oma palavikku. Ja ema valu, mis ulatus üle inimliku piiri – tema silmad olid kui verised haavad, millest enam pisaraid ei tulnud. Kõiki tundeid on väga südantlõhestavalt kirjeldatud.

• Tegemist on lühijutuga: kui pikemates proosavormides ( romaanis , jutustuses) tuuakse enamasti välja erinevad sündmused ja meeleolud, siis sellele teosele oli iseloomulik ühtne, tähenduslik meeleolu, mida lühijutu puhul on lihtsam hoida. Autor on järjekindlalt järginud rusket ja rõhuvat meeleolu, mida sõda endaga kaasa toob. Kogu teost läbivad ka tumedad toonid: paljud sündmused toimuvad öösel, pimedas, kuuvalguses: Mareti unenäod , võõra leidmine teispool jõge, õhtul heitis Jakob hinge, öösel tuli metsavahi naine surnut pesema , „ Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis vaevalt märgata“.
  
• Teoses on keskseks teemaks sõda ja selle tagajärjed. Seda võib lugeda ka sellest, et autor on selle kirjutanud 1919. aastal, mil äsja oli lõppenud esimene maailmasõda ja kestis veel Vabadussõda. Teose sõjanägemustes võiks seega otseselt peegelduda nende sõdadega seonduv . Autor kirjeldab sõda kui midagi väga julma , kannatuste- ja piinarikast. Ta toob välja selle, mida kõiki sõdijaid ühendab: viha, ärritus ning neede. Sõjast tulnud ei tahtnud enam sõda näha, nad rääkisid õudsetest kannatustest. „Ikka ainult sõda, nii ööd kui päeva, aina tapmised“. Need, kes sõjast tulnud olid, olid muutunud “tooreks“, nendest , kel sõjast eluga pääseda õnnestus, surid paljud veel teekonnal koju. Teoses kirjeldatakse nii sõdijate, kui ka kodus ootavate perede kannatusi. Kõigi meeleolu on must. Sõda oli hävitanud elu ühel emal, kes ei saanud enam kunagi oma armastatud poega näha.
  
• Novellis ei näidata tegelaste arengut – tegelasi ei ole lähemalt kirjeldatud ega iseloomustatud. Autor ei ole välja joonistanud üksikisikuid. Kuid jälgitakse sündmustikuga kõrvuti Mareti siseelu : tema ahastust poega oodates , tema emotsioone oma arvatava poja eest hoolitsemisel – rõõmu poja üle, kes lõpuks kodus on, samas ka mure ja valu tema tervise pärast. Kirjeldatakse tema piiritut emaarmastust ja tema tundeid, kui mees sureb ja kui ta kuuleb , et tegu ei olnudki tema pojaga.
  
• Juhtumised esitatakse kindlas ajalises järgnevuses, pinget järk-järgult suurendades, kuni lahenduse selgumiseni. Iga peatükk toob endaga kaasa uue arengu – novell algab kirjeldustega Mareti südamevalust oma sõjas oleva poja pärast. Ta näeb Jakobit unes , hetkegi ei suuda ta oma mõtteid pojast eemale viia, pidev mure närib ema südant. Kuni Maret kohtab juhuslikku soldatit, kes annab talle poja poolt saadetud kukru. Ema süda täitub lootusega ja ta usub, et poeg võib iga hetk koju jõuda. Järgmine peatükk räägib Mareti kohtumisest mehega, kellel on söestunud nägu ja kes oli haavu täis – ta seostas teda kohe oma pojaga, kuna kukru andnud soldat rääkis, et pomm olevat Jakobi näo põletanud. Ta kohtles meest oma pojana ja ravis tema haavu. Mehe käitumine andis aimu, et ta Maretit ega kodu ära ei tundnud , kuid Maret oli suurest ahastusest oma haiget poega nähes, samas rõõmu tundes, et tema poeg jälle kodus oli, nii pime, et ei näinud ega kuulnud muud enda ümber, kui vaid poega. Tema jaoks möödusid päevad pidevas lootuses, et poeg saab terveks. Kuni lugu jõuab kulminatsioonini, kus mees sureb ja Mareti emasüda puruneb.
  
• Matustel nägi Maret soldatit, kes oli talle kukru andnud ja kuulis temalt, et Jakobil selliseid haavu ei olnud kui mehel, keda Maret mattis – see oligi puänt – üllatav pööre – Mareti mõistmine, et mees, kelle eest ta oli hoolitsenud, keda matnud ja leinanud, ei olnudki tema poeg.
  

2. Kirjuta iga loetud novelli kohta üks lause, mis Sinu arvates seda kõige enam iseloomustab, mis Sinu jaoks selle novelliga seostub.
„Suveöö armastus“ – See novell toob minu meelest hästi välja selle, kui erinevalt mehed ja naised armastusest mõtlevad – meeste jaoks on armastuse väljendamine pigem füüsiline, naised seevastu seostavad armastust millegi siduvamaga – abielu ja pereloomisega.
„Popi ja Huhuu “ – Kogu seda koera ja ahvi kooskulgemist võib väga hästi ka inimeste eluga võrrelda – nende kodu võib pidada riigiks ning nendevahelist valitseja ja alama suhet võrrelda valitseja ja kuuleka rahvaga – ükspuha, kes parasjagu riigipeaks on, olgu ta hea või halb valitseja – rahvas lepib ja harjub sellega – ja kui valitseja on halb, on riigis asjad segi ja kõik kukub lõpuks kokku.
„Inimese vari“ – Emaarmastus on piiritu ja pime – oma meeltesegaduses, osalt südamevalu tõttu oma poja pärast, osalt suurest rõõmust, kuna uskus, et poeg on lõpuks jälle kodus – ei suutnud ema selgelt mõelda ja märke näha, mis viitasid sellele, et tegemist ei olnud tema koju tagasi jõudnud pojaga.
„Maailma lõpus“ – poisi ja hiiglase vahel tekkinud võimsa armastuse kõrval kahvatuvad inimeste tunded, kuid kuna see armastus oli poisi jaoks midagi nii suurt, et ta sinna sisse end kartis kaotavat ja ta inimlikkust taga hakkas igatsema, siis põgenedes uuesti inimeste keskele , mõistis ta, et hoopis need hiiglased on tõelised inimesed, inimesed ise on alles lapsed, kuid tagantjärgi kahetseda oli liiga hilja.