Transrasvad (0)

Eesti Maaülikool
Maastikukaitse ja - hooldus
Transrasvad
Artikli analüüs
Tartu 2012
Kokkuvõte Tiiu Lieberti raamatu „Toitumine: müüdid ja tegelikkus” transrasvhapete peatükist
(28.09.2009)
Toidurasvades sisalduvad rasvhapped jagunevad kolmeks: küllastunud, mono-küllastamata ja polüküllastamata rasvhapped. Kõik rasvad pole halvad. Monoküllastumata ja polüküllastumata rasvhapped vähendavad vere kolesteroolisisaldust ja südamehaiguste riski. Seevastu liigset küllastunud ja transrasvhapete tarbimist seostatakse südamehaiguste riski suurenemisega.
Enamiku tänapäeval toiduga saadavatest transrasvhapetest saab osaliselt hüdro-geenitud taimerasvaga valmistatud toitude söömisel, samuti leidub neid piimas ja imetajate rasvas. Osaliselt hüdrogeenitud taimerasva kasutatakse ka kondiitritoodetes, kartulikrõpsudes, kiirtoitude valmistamisel, kohupiimatoodetes ja jäätises.
Erinevates riikides on erinev suhtumine sellesse, kas trasrasvhapete sisaldus peaks toiduainel märgitud olema. USAs on see seadusega määratud alates 2006. aastast. USAs turustatavad tooted võivad kanda ka märget „ei sisalda transrasvhappeid”, kui toiduportsjonis on alla 0,5 g transrasvhappeid. FDA prognoosis, et aastaks 2009 on USAs kasutusele võetud transrasvhapete märgistus ära hoidnud 600 kuni 1200 südamehaigustesse haigestumist ning 250 kuni 500 surmajuhtumit.
Eestis on transrasvhapete kasutamine suurenenud viimase 20 aasta jooksul. See-eest on Eestis teatud nimetusega toodetesse osaliselt hüdrogeenitud taimerasva lisamine keelatud.
Kokkuvõte Raik-Hiio Mikelsaare artiklist
(08.10.2009)
Inimesed peavad transrasvu terviseohustajaks. Transrasvhappeid on kõige enam piimas ja mäletsejate keharasvas, kus nende hulk moodustab 2–8% kogu rasvast.
Kuigi transrasvhappeid taimelipiidides ei leidu, saab neid sinna kunstlikult tekitada. Tegelikult tekivad transrasvhapped neisse ise, kui taimelipiidide tsisrasvhappejääke muudetakse hüdrogeenimise käigus  kulinaarsetel eesmärkidel küllastatuteks. Transrasvhappeid sisaldav taimeõli allub vähem riknemisele.
Transrasvhappeid ei tasu paaniliselt karta . Seda tüüpi molekule on meie organismis alati olnud ja on ka edaspidi. Senised teadusuuringud ei anna põhjust oletada, et mõõdukal hulgal tarbitud sünteetilistel transrasvadel on tervistkahjustavat toimet.
Õigustatud on nõue märkida toiduainete pakenditele teavet transrasvade sisalduse kohta. See on vajalik kas või selleks, et tarbija saaks hoiduda sellistest produktidest, kust transrasvad ülemäära välja on võetud.
Kokkuvõte Ülo Niinemetsa artiklist „Kui toit tapab ”
(08.10.2009)
Teadlased soovitavad transrasvu pruukida nii vähe kui võimalik. Inimorganism vajab oma igapäevaseks elutegevuseks valke, süsivesikuid ja lipiide (õlid, rasvad). Sisuliselt kõik toitained sisaldavad neid kolme komponenti eri proportsioonides .
Juba rohkem kui 15 aastat tagasi leiti, et kunstlikud transrasvad põhjustavad suurenenud infarktiriski. Lisaks arterite jäigastumisele ja ummistumisele põhjustavad transrasvad ka rasvumist ning diabeeti, suurendades kokkuvõttes enneagsete surmade arvu. Transrasva puhul pole ka mingit nn ohutut vähimat kogust, mis ei avaldaks kahjulikku mõju.
Eestis on odav tahkestatud taimne rasv tõrjunud või viimasel ajal kõigist toiduainetest sisuliselt välja. Paljud Eesti pagaritooted , eelkõige tavaline valge sai, sisaldavad üsna märkimisväärses koguses margariini. Mitmed Eesti küpsised, kohukesed, šokolaadid ja jäätised lausa ujuvad tahkestatud taimerasvadest. Odavad küpsetusõlid sisaldavad transrasva õli säilivuse parandamiseks.
Kokkuvõte Ülo Niinemetsa artiklist „Odavusega jahitakse suurt kasumit”
(09.10.2009)
Transrasvu suurendavad veres „halva” kolesterooli hulka ja vähendavad „hea” kolesterooli hulka. See toob kaasa südame- ja veresoonkonna haigusi. Transrasv on loomsest odavam ja säilib paremini. Transrasvade häda seisneb selles, et üritatakse toota odavalt ja saada võimalikult suurt kasumit.
Suurem osa tarbitud rasvadest läheb energiaks. Ülejäänu ladestub, jääb organismi rasvkudedesse. Osa neist koguneb tavaliste rakkude, näiteks südame- ja ajurakkude membraanidesse. Transrasva molekul on aga jäigem või tahkem kui loodusliku konformatsiooniga tsisrasvhappe oma.
Ülo Niinemets üritab transrasvu vältida nii palju kui saab. Kui ta näeb pakendilt, et toiduaine sisaldab hüdrogeenitud taimerasva, siis eelistab seda mitte osta. Ta ei söö küpsiseid, eriti ka mitte valget saia, kui seda pole just hüdrogeenimata rapsiõliga valmistatud. Niinemets ostab poest tavalist võid, rapsiõli, oliiviõli, leiba, kus transrasva pole. Ta usub teaduslikku maailmapilti.
Kokkuvõtte eestlaste uuringust: Transrasvad on Eesti võietest praktiliselt kadunud
(08.08.2012)
Aastatel 2008-2009 ja 2011 toimusid uuringud, kus Eesti Maaülikooli ja Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlased uurisid Eesti poodides müüdavate võide, võiete ja margariinide transrasvhapete sisaldust ning leidsid , et Eesti toodetes on see võrreldes mõne aasta taguse ajaga märgatavalt vähenenud.
Esmakordses uuringus tuvastati Eestis toodetud võietes kõrge transrasvhapete sisaldus, mis jäi vahemikku 11-18,2 protsenti rasvhapetest. Rasvasisaldus on omakorda toodetes erinev, võis 82 protsenti, kuid margariinides ja võietes väiksem.
„Eestis toodetud võided on muutunud võrreldes 2008/2009 praktiliselt tööstuslikult toodetud transrasvhapete vabaks,” ütles Eesti Maaülikooli toiduhügieeni osakonna juhataja Mati Roasto.
Vanemteadur Merike Henno selgitas, et piimarasv sisaldab alati vähesel määral naturaalseid transrasvhappeid, kuid terviseriske seostatakse põhiliselt tööstuslike transrasvhapetega, mis tekivad taimsete õlide tahkestamisel.
Kokkuvõte Silja Lättemäe artiklist „Liigne võiete söömine on tervisele ohtlik”
(18.03.2012)
Tuntud toitumisteadlane Mai Maser selgitab, et terve inimene peab tarbima iga päev rasvhappeid umbes 30% päevasest energiavajadusest. Selle koguse saab täiskasvanud inimene 60–70 g rasvade söömisel. Võid on viimasel ajal hakatud rohkem kiitma, seda kinnitab ka Maser. Võis on paremini omastatavad küllastatud rasvhapped. .
Tahkeid ehk küllastatud rasvhappeid saab lihatoodetest, eriti pekist, võist ja rasvastest piimatoodetest. Nende üldkogus võiks olla päevas umbes 20 g. Küllastamata rasvhappeid saab põhiliselt õlidest, kalast , seemnetest ja pähklitest. Nende üldkogus võiks olla 40–50 g. Siia kuulub toiduvalmistamiseks kulutatav õli, salatile lisatav õli.
Mai Maser toob esile, et transrasvad tekivad taimsete õlide töötlemisel, hüdrogeenimisel nende tahkestamise eesmärgil.
Minu harjumused enne artiklite lugemist
Usun, et minu toitumisharjumused olid üsna keskpärased. Ma ei ole kunagi jälginud pakendil olevat infot energiasisalduse, valkude, süsivesikute või näiteks transrasvade kohta. Siiski olen vältinud kiirtoite ja kartulikrõpse. Kuna mulle kohupiim eriti ei maitse, söön ma kohukesi väga harva, samuti puudub minu toidusedelist või, olen asendanud selle määrdejuustuga või üldse ära jätnud. Mõnikord harva olen kasutanud võid siiski kookide valmistamisel. Piima kasutan ainult kord päevas kohvi peale panemiseks. Piiri olen püüdnud pidada ka küpsistega. Šokolaad selle-eest on minu lemmikmaiustus ning selle söömisel ma ennast tagasi hoidnud ei ole. Samuti söön liha päris palju. Toitude valmistamisel olen kasutanud ainult oliiviõli, mis on monoküllastumata ja vähendab seega vere kolesterooli-sisaldust ja südamehaiguste riski.
Usun, et enamuse rasvast olen saanud oliiviõlist, kuna kasutan seda toitude valmistamisel sageli. Siiski pole väikses koguses oliiviõli kahjulik. Seega ei sisaldanud minu senine menüü väga palju transrasvhappeid.
Minu harjumised pärast artiklite lugemist
Transrasvade kohta polnud ma varasemalt uurinud ning nende kahjulikkus oli mulle teadmata. Sain loetud artiklitest palju uut ja huvitavat teada. Üllatuseks tuli välja, et väga palju ma transrasvhappeid sisaldavaid toite siiski ei tarbi.
Toitumisteadlane Mai Maser on öelnud, et terve inimene peab tarbima iga päev rasvhappeid umbes 30% päevasest energiavajadusest. Selle koguse saab täiskasvanud inimene 60–70 g rasvade söömisel. Seda proovin ma nüüdsest jälgida, sest kardan , et minu varasem menüü sisaldas rasvhappeid üle 70 grammi.
Kõige rohkem pööran edaspidi tähelepanu ilmselt küpsetades. Jätan võide, võiete ja margariinide tabeli endale kindlasti alles ja arvestan sellega järgmisel korral kooki tehes. Siiski arvan, et enamik minu toitumisharjumustest jäävad samaks.
Kokkuvõte
Ülo Niinemets on öelnud, et ÜRO ja WHO toiduainete nimetamiskoodeks Codex Alimentarius defineerib transrasva kui rasva, mis on tööstusliku tekkega. Transrasvad tekivad eeskätt vedela rasva, õli tahkestamisel ehk hüdrogeenimisel.
Kõnekeeles räägitakse „heast” ja „ halvast ” kolesteroolist, mida lühendatult kutsutakse vastavalt LDL- ja HDL-kolesterooliks. Kui nn halba kolesterooli on liiga palju, siis ta jääb veresoonte seinte külge, tekivad naastud ja veresooned ummistuvad. Seevastu „hea” kolesterool vähendab „halva” kolesterooli hulka. Mida vähem on LDL-kolesterooli veres, seda parem. Transrasvu on palju uuritud ning leitud, et need suurendavad veres „halva” kolesterooli hulka ja vähendavad „hea” kolesterooli hulka. See toob kaasa südame- ja veresoonkonna haigusi.
Tiiu Lieberti sõnul on erinevate riikide suhtumine transrasvhapete märkimisse pakendil erinev, kuid prognooside kohaselt hoidis see aastatel 2006-2009 USAs ära kuni 500 surmajuhtumit
Eestis on transrasvhappeid kõige enam piimas ja mäletsejate keharasvas, märkimisväärselt ka näiteks erinevates võides, võideksites ja margasiinides, jäätistes, kohukeste glasuuris ja kohupiimadessertides. Eestis on transrasvhapete kasutamine suurenenud viimase 20 aasta jooksul. Transrasvu kasutatakse, sest nii on odavam.
Raik-Hiio Mikelsaar on öelnud, et „transrasvhappeid ei tasu paaniliselt karta. USA teadlased soovitavad transrasvu toidust mitte elimineerida, sest see võib viia toitumistasakaalu rivist välja. Seda tüüpi molekule on meie organismis alati olnud ja on ka edaspidi. Senised teadusuuringud ei anna põhjust oletada, et mõõdukal hulgal tarbitud sünteetilistel transrasvadel on tervistkahjustavat toimet.”
Aastatel 2008-2009 ja 2011 toimusid uuringud, mille kohaselt Eestis toodetud võided on muutunud võrreldes 2008/2009 praktiliselt tööstuslikult toodetud transrasvhapete vabaks.