Toitumise ja töömälu vahelised seosed (0)

Toitumise ja töömälu vahelised seosed
Üha enam tõuseb meedias teemana üles tervislik toitumine ja räägitakse palju sellest, mida ja kui palju peaks sööma. See võib inimestes suurendada soovi ja samas ka survet tarbida just tervlislikku toitu. Siiski on liigsöömine ja ülekaalulisus arenenud maades suur probleem. Mind on pannud mõtlema just olukorrad, kus inimesed üritavad pidada dieeti või luua endale uusi toitumisharjumusi, kuid mingil põhjusel see ei õnnestu . Miks on see nii? Põhjuseid on kindlasti palju, aga loengu teemadest lähtuvalt otsustasin ma uurida töömälu ja toitumise vahelisi seoseid , kuna töömälu ülesandeks on ebasoovitavate ihade ja kiusatuste allasurumine.
Bryani ja Tiggermani (2001) uurimusest selgus, et ülekaalulistele naistele ettekirjutatud dieet ei mõjutanud kognitiivset sooritust (sealhulgas töömälu). Dieedil olemine suurendas kontrollitunnet enda kaalu ja söömiskäitumise üle. Samas mõjus suurem sisemine kontrollitunne negatiivselt enesehinnangule, isegi pärast kaalukaotust. Artikli autorid pakkusid , et põhjus võis olla väline tugi. Mulle tundub see selgitus vastuoluline, aga kuna tulemus on üllatav, siis ongi seda raske seletada. Võib-olla tekitas sisemine kontrollitunne rohkem pingeid ja kui ilmnes mõningaid tagasilööke dieedist kinnipidamises, siis peeti neid enda süüks ja see langetas enesehinnangut. Kuid see ei selgita ikkagi, miks kaalukaotus enesehinnangut ei tõstnud. Selle põhjuseks võib olla rahulolematus tulemusega, ehk ei võetud enda arvates piisavalt palju alla.
Seoste otsimisest anoreksia ja kolme töömälu alaskaala vahel ilmnes, et mõjutatud ei olnud ainult fonoloogiline ring. Halvemad olid keskne täidesaatev ja visuaalruumiline töömälu osa. Halvemad tulemused visuaalruumilises töömälus ei ilmnenud dieedipidajatel, mis viitab sellele, et tegemist on anoreksiale omase defitsiidiga. Autorite poolne seletus oli, et toitu kujutatakse ette ja see hõivab mälu (Kemps, Tiggermann, Wade, Ben-Tocim, Breyer, 2006).
Visuaalruumilise töömälu seost toitumisega tõestasid ka Meule , Skirde, Freund , Vögele ja Kübler (2012), kes leidsid , et kõrge kalorsusega toidupildid suurendasid reaktsiooniaega ja tekitasid rohkem vastamatajätmise vigu. Kõigil katseisikutel tekkis söögitung, eriti siis kui inimesed olid raporteerinud, et kogevad neid sagedamini ja intensiivsemalt. Kuna selles uurimuses ei olnud tegemist toitumishäirega patsientidega, siis võib järeldada, et tegemist ei ole siiski vaid anoreksiale omase defitsiidiga ja toidupildid võivad mõjutada kõiki inimesi. Ilmneb ka dieedipidajate eristumine – neil oli halvem vaid keskne täidesaatev töömälu ja Bryani ja Tigermanni (2001) uurimuses ei ilmnenud mingisugust töömälu halvenemist.
Oluline on ka mainida, et viimati nimetatud uurimuses mõõdeti töömälu numbrite tagurpidi nimetamisega. Lisaks kasutati ka Stroopi testi, mis peaks mõõtma pidurtatust, ning teisi kognitiivseid teste . Kuna neis erinevusi ei ilmnenud, siis gruppidevahelisi erinevusi pidada oluliseks. Ma arvan, et oluline roll on sellel, mil määral töömälu on toidustiimulite poolt hõivatud. Kuna Bryani ja Tigermanni (2001) uurimuses anti katseisikutele ettekirjutatud dieet, siis pidid nad keskenduma ainult sellele. Samas kui anoreksia korral on töömälu rohkem hõivatud mõtetega oma kehast ja toitu püütakse tarbida võimalikult vähe. Söögitungide sagedus ja intensiivsus võib olla vähemasti osaliselt määratud bioloogiliselt, aga ma arvan, et kindlasti on oluline vahendaja ka näljatunne. Kui kõht on tühi siis paratamatult mõtleme rohkem söögist ja kergemini tekib isu millegi ebatervisliku järgi. Ma eeldan, et ettekirjutatud dieedi korral oli söögikordi piisavalt, et ei tekiks liiga tühja kõhtu, mis paneks haarama esimese ettejuhtuva asja järele.
On leitud, et paindlik dieet on seotud madalama kehamassiindeksi ja suurema kaalulangusega kui jäik dieet. Kui paindliku dieedi korral pööratakse tähelepanu vaid suhkru, rahva ja energiasisaldusele toidus, siis jäiga dieedi korral on tähelepanu kogu dieedil, sealhulgas kehakujuga seotud mõtetel, mis tõenäolisemalt viivad söögitungini ja dieedi luhtumisele. Huvitav tulemus oli, et paindlik dieet oli seotud halvema töömäluga (Westenhoefer jt, 2013). Esmapilgul võib viimane tulemus tunduda vastuolus teiste uurimustega, aga samas on paindliku dieedi korral stiimuleid rohkem, kuna mingil määral on lubatud kõik toiduained ja võib-olla peab nägema rohkem vaeva, et vähendada ebatervisliku toidu hulka. Jäiga dieedi korral on reeglid kindlat paigas nagu ka Bryani ja Tiggermanni (2001) uurimuses.
Ülekaalulistel söömisööstudega isikutel ilmnesid võrreldes ülekaalulistega halvemad tulemused täidesaatvates funktsioonides, eriti probleemilahenduse , kognitiivse paindlikkuse ja töömälu osas. Ei ilmenud erinevust Stroopi testis, mis peaks mõõtma pidurdatust (Monica jt, 2010). Stroopi testi tulemus on üllatav, kuigi ka ülekaalulistel võib olla pidurtatusega probleeme, oleks minu arust siiski loogiline, et söömisööstudega inimestel on neid probleeme rohkem. Ilmselt ei ole Stroopi testi tulemus nii selgelt üle kantav teistele pidurdust nõudvatele ülesannetele.
Kemps, Tiggermann, Orr ja Grear (2013) viisid läbi eksperimendi kahe katsegrupiga, kellest üks pidi suunama tähelepanu šokolaadiga seotud vihjetele ja teine grupp pidi suunama tähelepanu eemale. Ilmnes tähelepanu kalle, mis jäi püsima ka uute vihjete korral. Samuti ilmnes eksperimendi järgnevas osas, et tähelepanu kõrvale suunanud grupp ka tarbis vähem šokolaadi. Küll aga ei ilmenenud statistiliselt olulist seost tähelepanu kalde ja šokolaadi söömise tungi vahel.
Kas võib siis öelda, et poes olles on meie töömälu halvem? Tegelikult poed seda ju üritavadki – suunata meie tähelepanu asjadele, mida me muidu võib-olla ei ostaks. Poed on kujundatud nii, et minnes ostma paari tarvilikku asja, peaksime läbima võimalikult pika trajektoori ja meie teele jääks ahvatlevaid pakkumisi. Teoorias peaks olema ju üsna lihtne tähelepanu suunata õigetele asjadele – tuleb koostada ostunimekiri ja osta vaid seal kirjas olevaid asju. Ilma nimekirjata kipuvad asjad ka kiiremini ununema, ehk on seegi seotud töömälu hõivatusega teiste stiimulite poolt. Samas sõltub see kindlasti ka mälu treenitusest.
Parraleele võib tuua ka teiste valdkondadega. Kõige rohkem on uuritud alkoholi ja tubakatoodete tarbimist, kuid probleemiks on muutumas ka interneti liigne kasutamine. Igaüks võib ise mõelda, kui palju ta kiikab koolitöö kõrvalt facebooki või avastab, et on pikemat aega tegelenud millegi kõrvalisega. Kuna töö kirjutatakse enamasti arvutis on ju segajad meile äärmiselt lihtsasti kättesaadavad. Seega mis võiks sel puhul aidata? Analoogselt võiksid olla mingid selged piirid (nt selle kellani tegelen ainult koolitööga) ja muidugi on oluline segajate vähendamine (nt kui olen facebooki sisse logitud ja keegi hakkab rääkima, on seda juba märksa raskem ignoreerida kui üldse mitte facebooki lahti tehes). Ka siin võiks töötada tähelepanu teadlikult suunama õppimine, kuna vähemalt minu puhul kaob aeg internetis üsna märkamatult.
Seega kokkuvõttes võib väita, et toitumise ja töömälu vahel on seos, aga kindlasti ei ole see üks-ühene. Kuna eelpool mainitud artiklites on uuritud erinevate toitumisprobleemidega ja erinevatel dieetidel olevaid inimesi ning ka töömälu mõõtmiseks on kasutatud erinevaid viise, siis on üldistuste tegemine keeruline. Uurimustes, mis ei leidnud seost töömälu ja toitumise vahel ei olnud mõõdetud visuaal-ruumilist mälu, mis tähendab, et need uurimused ei välista mõju sellele töömälu osale. Ma arvan, et kõige rohkem ongi toitumisega seotud just visuaal-ruumiline töömälu, kuna toidule mõtlemine toob peas esile visuaalsed pildid ja samuti püütakse meie tähelepanu ka erinevate reklaamide ja pakkumistega toidupoodides. Toitumise korrigeerimisel võib oluliseks pidada kindlate reeglite olemasolu, mis aitab töömälu kontsentreerida ja seeläbi viia eesmärgile lähemale. Selleks on vajalik ka tähelepanu suunamise oskus, mida on võimalik vähemalt mingil määral treenida. Siiski on tähelepanu suunamist seoses toiduga seotud stiimulitega veel vähe uuritud ja on küsitav, kui püsivad on eksperimentaalselt leitud tulemused.
Kasutatud kirjandus:
Bryan , J., & Tiggemann, M. (2001). The effect of weight -loss dieting on cognitive performance and psychological well-being in overweight women . Appetite, 36(2), 147-156.
Kemps, E., Tiggemann, M., Orr, J., & Grear, J. (2013) Attentional Retraining Can Reduce Chocolate Consumption . Journal of Experimental Psycholoy ???
Kemps, E., Tiggemann, M., Wade, T., Ben-Tovim, D., & Breyer, R. (2006). Selective working memory deficits in anorexia nervosa . European Eating Disorders Review, 14(2), 97-103.
Meule, A., Skirde, A. K., Freund, R., Vögele, C., & Kübler, A. (2012). High-calorie food-cues impair working memory performance in high and low food cravers. Appetite, 59(2), 264-269.
Monica, D., Paulo, M., Appolinário, J. C., Freitas, S. R. d., Coutinho, G., Santos, C., Coutinho, W. (2010) Assessment of executive functions in obese individuals with binge eating disorder . Revista Brasileira De Psiquiatria, 32(4), 381-388.
Westenhoefer, J., Engel, D., Holst, C., Lorenz, J. Peacock, M., Stubbs, J., Whybrow, S.,Raats, M. (2013) Cognitive and weight-related correlates of flexible and rigid restrained eating behavior. Eating Behaviors, 4(1), 69-72.