Tõde ja õigus (1)

Ettekanne
„Tõde ja õigus“ on romaan kannatusest ja surmast.
Romaan „Tõde ja õigus“ on raamat täis kirjeldusi eestlaste tegemistest ja elu ühiskonnast. Kannatused ja surm on reaalne nähtus meie igapäeva elus. Kuid mida me saame nimetada kannatuseks ja surmaks. Kannatus on inimese vastu pidamine millelegi mis on talle vastumeelt või siis millegi või kellegi pärast halvasti tundma. Surmaks saame nimetada organismi elu lõppemist, kuid miks peab inimene tundma selliseid olukordi?
Miks kiskus noore naise, Kõõda, süda valusasti rinnas kokku, nähes Eespere talu, nähes mäenukki, mida ümbritses soo, mõne männijändrikuga? Sellepärast, et tema hing ei oleks iialgi ettekujutanud sellist kodu, tema mõistis ikka kodu all põldu ja metsa- suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Kuid mis heliseks Vargamäel, kui tuleks lust lõõritada? See esimene kokkupuude Krõõdal Vargamäega pani teda juba kannatama , kuna ta sai aru, et ega Vargamäel tööst puudust ei tule ja ega seal nii väga lust elamine ei saa tulema . Vargamäe naistel ei olnud kummalgil kerge, isegi Pearu naine, Lambasihver, kannatas Pearu tegude pärast, kuna Pearu peksis, karjus tema peale, tegi oma vägitegusid kodus ja üleüldse pummeldas pärast kõrtsist tulekut kodus.
Samuti kannatas Andres Vargamäele tulles, kuna ta sai aimu , et ta oli teinud lepingu elu ja surma peale. Nähes et tööd on sellest talus surmani, mõistis ta milliseks kujuneb tema elu selles talus. Lisa kannatusi tekitas Eesperele nende naabrimees Pearu Murakas, kes tahtis olla alati parem oma naabritest, napsates siis Andrese ideed ja need esimestena täide viimast, kuid Andres ei lasknud ennast sellest häirida, kuna talus oli suuremaidki probleeme.
Suuri hingelisi kannatusi tõi Krõõdale tema laste sünd, tüdrukute sünd, kuna talusse oli vaja töölisi ja abimehi, ennekõike oli vaja ju talule pärijaid , kuna tüdrukud lähevad niikuinii kodust ära mehele, kuid kes siis Vargamäe eest hakkaks hoolitsema. Seetõttu kartiski Krõõt alati pärast lapse sündi öelda Andresele, et jälle sündis tüdruk, kuid Andres oli mõistlik mees. Teadmine, et järelpärijateks on ainult tütred tegi teda härdaks, kuid ta oli tugev ja läks oma igapäevase eluga sirge seljaga edasi. Olgugi, et Andres elas tütarde saamise üle, kuid Krõõt ei võtnud seda nii kergelt, kuna tol ajal oli naistel kohustus anda oma mehele järeltulija, poja, kes oleks kodu pärijaks, lapse kes viiks vanemate soovid täide. See mõte jäi alatiseks Krõõda südamesse, kuid elu läks talus edasi ja ega elu ei saanud seisma jääda selle kripeldusega, mis jäi südamesse.
Aeg möödus Vargamäel lennates, Krõõt oli jällegi rase , kuid mis jäi selleks korraks temale viimaseks. Krõõt ootas neljandat last, sellega oli naisel aga raskusi, sest tervis oli halb ja raske oli olla. Sündis kaua oodatud poeg- Krõõda näos oli üle pika aja naeratus ja ka Andres rõõmustas. Ainuke poeg, kelle oli Krõõt vaevu sünnitanud võttis temalt hinge, Andrese kurbus ja kannatus oma naise surma pärast oli suur, ta oleks oma naise tervise ja elu nimel loobunud oma ainsast pojast, päästes vaid Krõõda elu, kuid ju see oli saatuse tahe. Andres kannatas tõsiselt oma naise surma pärast, alles pärast Krõõda surma mõistis Andres, kui palju oli väärt Krõõt. Kuulates naise viimast soovi, võttis Andres endale ja lastele abiliseks Sauna- Mari, kuna tema ei olnud ei kuri ega ka õel.
Oleks siis Krõõda surmaga kõik kannatused Vargamäel läbi, kuid kus sa sellega, peale tema surma hakkas hoopiski kannatama Sauna- Juss , Mari abikaasa. Mari oli juba aastaid Vargamäe talus olnud kui Krõõda asemik, mis muutis omakorda Jussi õnnetuks, kuna temalgi oli lapsed Mariga ja temagi tahtis elada pereelu. Kuid Mari süda oli nii kaastundlik, et ta ei suutnud Andrest jätta üksi koos lastega ja ega Andreski oli natuke omakasupuudlik, kuna tal ei tulnud kordagi pähe, et Maril on oma mees ja lapsed, oma kodu ja elu. Andres ei suvatsenudki otsida endale uut naist, vaid tema silmis jäi alati Mari selleks. Saades siis Juss aru, et ega Mari enam Andrese juurest ära ei tule, muutus ta meeleheitlikuks. Kord õhtul välja minnes võttis Juss on pussinua kaasa, passides siis kuna Andres kõrtsist tuleb ja kähmluse käigus sattus pussnuga Andrese põlve. Pärast vahejuhtumit jooksis Juss koju, pidades aru oma lehmadega, hiljem läks Juss samasse kohta kus ta tahtis end esimest korda ülesse puua, kuid siis takistas teda Mari, praegu ei olnud seal kedagi. Nii siis võttiski Juss sama nöörijupi oma pükstelt, sidudes selle oksa külge ja poodes ennast ülesse. Selline uudis jahmatas Marit , muidugi ka Andrest, kuid temale oli see rohkem kasuks, kuna siis sai ta Mari endale naiseks võtta. Aga muidugi tundis Andres Marile kaasa Jussi surma puhul, aidates matustel ja olles toeks Marile.
Kuid ega selleks korraks ei olnud surm Vargamäelt kadunud. Nüüd vaevas lapsi haigus, mis lõppes surmaga. Haigeks jäid Oru, Hundipalu, Ämmasoo ja Rava lapsed. Ühel päeval maeti korraga 8 last. Vargamäel suri Andrese tütar Anni ja Maril mõlemad lapsed- Juku ja Kata. Nii ei jäänudki Jussist ühtegi last enam Vargamäele.
Aeg möödus ja lapsed kasvasid aina täiskavanumaks, aeg oli nii kaugel et lapsed armusid juba ja nii juhtus ka Liisiga, kes oli Andrese tütar, ja Joosepiga, kes oli Pearu poeg. Kuid ega vihavaenlased ei saa ju lubada et nende järglased suhtlevad omavahel ning seetõttu suhtlesidki Joosep ja Liis salaja, sellest teadis ainult Mari, kuna tema oli alati laste poolel. Tõde oli see, et Vargamäel poleks need kaks noort õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painasid minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid, kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid oma tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma.
Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada, kuid tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Pearu lapsi kasvatas samuti Lambasihver, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehel puhul jäid isakohustused tahaplaanile. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need, kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnud lõppu tulevat.
Kõik need näited toovadki kogu kannatuse ja surma vaatepildi lugejale silme ette. Ju see maal elamine ja seal töötamine ja selle maaga tegutsemine toobki kannatused inimestele vägagi lähedale. Tegelikult ei ole need kannatused ja surm meist endist vägagi kaugel, vaid kannatustega võime igapäevaselt kokku puutuda, kuna igaüks kannatab millega all. Surm on meist kaugemal ja eks me püüamegi surmast kaugemal olla, kuid ega seegi jõuab meie kõigini.