Tõde ja õigus (1)

Tõde ja õigus
Kui välismaalased paluvad iseloomustada eestlast, siis osutub see küllaltki keeruliseks ülesandeks. Tahaks ju enda kohta midagi positiivset öelda. Naljakalt mõjub ütlus, et ühe eestlase toiduks on teine eestlane. Kuidas aga näidata, et meie erakordsus seinebki jonnakuses ja kadeduses, mis annab meile visaduse ja töökuse? Ometi tunduvad need olevat põhjused, miks nii väike rahvus veel oma keelt kõneleb ja Euroopa asjades nüüdsest kaasa räägib. Enamus meist vist ei oska ühte eestlast täpselt kirjeldada, kuid sellega on hakkama saanud Eesti armastatuim kirjanik Tammsaare , kes on pannud paberile “tõelise eestlase” sügavaima olemuse.
Tammsaare on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid.
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis on mitmekülgne sotsiaalseid probleeme käsitlev romaan ning kujutab viitkümmet aastat eestlaste ajalugu, mille tegevus algab 1870. aastal ja lõppeb viiendas osas vabariigi algusaastatega. Tegemist on ka samas ajaloolise romaaniga, mis käsitleb talupojakultuuri kasvamist linnakultuuriks. Hämmastavaks tõsiasjaks võib lugeda seda, et umbes 80 aastat pärast teose ilmumist on see taas oma aktuaalsuse haripunktis. Tammsaaret lugedes, eriti just kaasaja Eesti ühiskonna taustal, mõjub see tõelise peegelpildina. Sellest annab tunnistust näiteks IV osa, mis kujutab 20. aastate majandusedu ja kõrgseltskonna pillavat elustiili ning sarnaneb praeguses majandusedu eufoorias Eestis toimuvale. Vaatamata sellele on aga kõige ajatumaks just “Tõde ja õigus” I osa, kuna kujutab eestlaste põhiolemust, nende väärtusi ja iseloomu ning on jätnud seetõttu jälje just meie rahva hinge.
“Tõde ja õigus” I osa kujutab Eesti külaolu, täpsemalt Vargamäe maastikku ja meeleolu, mille idee sai Tammsaare oma kodukandist. Tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest, kelles avalduvad eesti talupojale iseloomulikud jooned. Vargamäe Andrese karakter kujutab ühe talupoja elu ja võitlust karmides Põhja-Eesti tingimustes, kus teda ootab kiuslik naabrimees Tagapere Pearu. Andres on visa , sihikindel ja töökas, ent endassetõmbunud. Ta elas sissepoole ja püüdis visa tööga saavutada seda, mida Pearu vempudega. Vargamäel oli soine ja viljatu maa ning tuli pidevalt loodusega jõudu proovida. Kraavide kaevamine , jõe allalaskmine ja viljakate põldude loomine oleks nõudnud Andrese ja Pearu paremat läbisaamist, kuid selle asemel tehti teineteisele nii majanduslikku kui ka moraalset kahju. Vargamäel ei võideldud enam loodusega, vaid üksteisega ning viljatust maast sai viljakas pinnas hoopis tülidele. Andres oli sihikindel ning tuli Vargamäele, et alustada oma elutööd. Kui ta aga aja jooksul seda ei saavutanud, muutus ta üha rusutumaks ja karmikäelisemaks. Ka Piiblist ei leidnud ta lohutust ning tülides Pearuga ei aidanud tõde ega õigus, vaid kavalus ja valelikkus. Andres oli tänapäeva mõistes nn töönarkomaan, seades oma eesmärgiks ainult maa harimise , kuid unustades seejuures oma pere. Raske töö ja kurnava raseduse järel suri Andrese esimene naine Krõõt ja endisi aegu ei saabunudki enam Mäe tallu . Ka pärast neid sündmusi oli Andresele siiski tähtsam talu tulevik, viies sulase Jussi enesetapuni ning vajutades talule süütunde pitseri, mille tõttu isegi rõõmsameelne Mari vandus alla saatuse raskele koormale.
Naabrimehe talus valitses aga teine õhkkond. Pearu kiuslik, ent muidu heatahtlik meel oli täis krutskeid ja Andrese peale kade. Andrese tõe ja õiguse otsingud olid tema jaoks juba ette kaotatud võitlus. Andres aga ei suutnud mõista naabrimehe hooplevaid „etendusi” ja Pearu oli rahul, sest hiilgas rohkem. Viik saabus siis kui Andres hakkas samuti kasutama krutskeid, et oma tahtmist saada. Nii kaotas ka Pearu oma ainukese rõõmu, sest kaotas oma koha Vargamäe valitsejana, kuna sinna oli tulnud sama kange verega mees.
Vargamäel tekitas meelehärmi ka tulevase peremehe ja pärimise küsimus. Andres ja Pearu soovisid , et nende veri jääks Vargamäele, millest aga lapsed polnud huvitatud. Hingeliselt oli see ehk veelgi valusam kui tülid naabriga, sest ilma pärijateta kadus motivatsioon ja mõte tööd rügada. Tekkis nõiaring, sest tööd oli rügatud laste pärast, kuid selle tapva töö pärast ei tahtnudki lapsed jääda Vargamäele. Andrese pojad kasvasid ning läksid otsima oma tõde ja õigust väljaspool Vargamäed.
Tammsaare stereotüüpides on aga midagi eestlastele väga omast. Kui minna näiteks kuskile Vahemere maakohta, iseloomustab neid pigem ühtehoidmine ja rõõmus elunautimine . Kuid ka tänapäeval teeb eestlane visalt tööd, mõru maik suus, ja võitleb viimse hingetõmbeni, et edu saavutada: “Elu on, nagu peaks teda hundi hammaste vahelt kiskuma”. Ka kadedusel on oma koht, igaüks piilub üle naabrimehe aia, et näha, mis marki auto õuel seisab. Määravaks on ka raha ja võim ning tahaplaanile jäävad moraal ja väärtused: “Mis teeb vaene mees tõe ja õiglusega, seda on rikastele vaja.” Jäänud on ka laste kodust lahkumise probleem, sest ka tänapäeva noored arvavad, et väike Eesti jääb neile piiratuks: “Miks just isa oma laste kanguse peab murdma, eks seda võib mõni teinegi teha.”
Ent nagu Vargamäelgi polnud ühest tõde ja õigust, pole tänapäevalgi enam üheselt võetav väide, et need “õiged eestlased” on just Tammsaare eestlaste nägu, kuna ehtast talupojakultuuri hindavast eestlasest on nüüdseks saanud osaliselt eurooplased ja seega hakkame ka meie muutuma ning klassikaline rahvuskultuur hakkab segunema läänest pärit väärtuste ja ideaalidega. Me oleme muutumas ja arenemas ning uue aja eestlasele pole kindlasti kõige olulisem jõe allalaskmine. Oleme jõudnud ka hariduses uuele tasemele : “Tarkuseks pole rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust.” Jõudu peeti tol ajal suuremaks väärtuseks, nüüdseks hindame aga enam pideva vaevaga saadud vaimutarkut.
Tammsaare on lahutamatu osa Eesti kultuurist ning oma koha 25-kroonisel igati ära teeninud, ehk isegi väärinuks troonimist 500-kroonisel. Ta on kirjutanud ühe eetlasi ja tema põhiolemust kõige tõetruult edasi andva teose. Andresest on saanud tööka eestlase võrdkuju, Pearust eestlasliku kadeduse ja jonnakuse sünonüüm. Teosele lisab laiahaardelisust ka igikestev tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Viimase jaoks on elu eelkõige mäng ja jõukatsumine, olles enne juba kõigele käega löönud ja nautides muretult ja rõõmsalt kemplemist. Õhku jääb rippuma küsimus, kas Vargamäele saabuvad kunagi tõde ja õigus, kas on kõik alati hukule määratud ja inimese elu kõigest rohi vikati ees. Pearu hooples Vargamäel kord oma rikkaliku saagiga ja ütles, et ainult temal on nii hea õnn. Andres imestas seepeale : “Õnn? Igaüks on oma õnne sepp ,” ja lootis töö ning vaevaga saavutada sama, mida üleaedne õnnega. Kumbki aga ei saanud lõpuks seda, mida tahtsid. Rõõm selle üle, mis nad olid saavutanud, jäi alla kibestumusele selle pärast, mis veel tegemata oli. Mis Andres saavutas tööga, selle nullis Pearu vempudega. Kellele jääb selle asjas lõpuks õigus ja kes saab tõe? See on igavese võitluse ja heituse lugu, mille lahinguid peavad ka praegused põlvkonnad.