Esee Vargamäe kohta (2)

See, kuidas Tammsaare teoses tegelased tõde ja õigust otsisid seisnes selles, et nad hakkasid ennast kaitsma kiusliku naabri eest,
Tammsaare teoses tõde ja õigus kajastub elu tegelik pale, see seisned selles, et kõik elus pole nii lihtne kui see tegelikult võib näida. Nimelt romaan “Tõde ja õigus” algab sellega, et teose tegevuspaika Vargamäele saabud selle äsja ostnud uus omanik Andres Paas koos oma abikaasa Krõõdaga. Seal Vargamäe talus nad loodavad koos edukalt uut elu alustada. Kõik näib Vargamäel alguses sujuvat, kuid peagi tutvub Vargamäe andres oma üleaedsega Oru Pearuga, kes aga osutub üheks kiuslikuks naabriks ja hakkab tasapisi oma naabrile erinevat sorti häda kaela tooma , näiteks kui Andres kohtus esimest korda Oru Pearut kutsus pearu teda ja tema naist kõrtsi, olenevalt Andrese ja Krõõda suurest vastuolust kõrtsi minna. Seepeale algasid Andresel tülid naabriga. Tõe ja õiguse otsing romaanis kajastub selles, et Andreses hakkab naabriga võitlema oma õiguse eest, näiteks hakkab Andrese naabrimees Oru Pearu oma aeda lõhkuma ja ajab naabri sead ja hobused korduvalt oma kaera põllule, et naabrile sellega häda kaela tuua. Andres saab naabri halvasoovlikusest teada ja peale pidevat tüli naabriga hakkab ta oma tõe ja õiguse eest aina rohkem seisma, eriti hakkab ta seda peale Krõõda surma, suurest vihast Pearu vastu. Näiteks peale Krõõda surma oli järjekordne üks naadrite vaheline arvete klaarimine, kus järjekordse piirinihutamise asjus Andres hakkas kohtus tavaliselt tõe rääkimise asemel valetama, ning avastab seeläbi et teine kord on tõe rääkimise asemel kasulikum valetada. Enne valetas kohtus Pearu, ja saavutas seeläbi ka enamas võidu, kuid Andrus leidis enda jaoks tõe, et Pearu kombel alatult valetada on kasulikum.
Kuna põllumaa oli sellel ajal kõige tähtsam elatusallikas, mis toitis, siis nõudis maa hooldust . Üks esimesi suuremat sorti tülisid naabrite vahel tekkiski sellest, et Andres tahtis oma soiselt põllumaalt üleliigset vett läbi naabri maa ära juhtida. Kuigi kasu oleks sellest sellest mõlemad naabrid hakkas Pearu kraavi tegemist takistama . Pearu lasi siiski naabritel hädavajaliku kraavi rajada, kuid ehitas sinna mõne aja pärast tammi ette, lihtsalt kiusu pärast, et naabrimehega rammu katsuda . Tulemuseks tõusis jälle Andrese põllumaa vee alla ja tehtud kraavikaevamise töö näis asjatu. Nii segas Pearu oma naabrite töist elu. Pearu vaatas sageli kuidas üleaedsetel alati tööd jagus, ise ta oli laisk ja põhjendas oma vähest tööd majapidamises sellega, et vanemad teevad töö järeltuleva põlve eest eest ära nii et lastel kergem oleks, Pearu isa oli olnud suur taluperemees ja nõnda mõtles Pearu, et temal peab siis kergem olema. Kui Pearu kraavile tammi ette ehitas siis ei hakkanudki Andres midagi selle vastu ette võtma kuid Andrese karjapoiss Mart hakkas Pearu ehitatud tammi lõhkuma, mitu korda pidi Pearu tammi uuesti üles ehitama. Pearu sai teada, et poiss lõhub tammi ja hakkas seepärast tammi valvama, kuid ka siis suutis poiss kuidagi tammi ära lõhkuda. Poiss käis mitu korda ka naabrimeest tammi parandamise ajal õrritamas ning Pearu hakkas sellepeale poissi taga ajama , kuid poiss suutis mitmel korral Pearu eest sohu pageda ja loopis teda kividega, ning ka Mardi koer segas Pearul poissi püüdmast. Lugu lõppes lõpuks sellega, et Pearu suurest vihast lasi Mardi koera maha. Maa pärast toimus naabrite vahe ka teisigi vaidlusi ,sest ilma maata poleks olnud elu.
Andres Paas oli väga töökas inimene, juba Vargamäele tulles ta teadi, et talupidamine ülejõu käiv ei ole, kuigi ta ei osanud arvata milline mees ta naabrimees on. Näiteks kui Andres esimest korda Vargamäele tuli oli tal vaja lehm kes soose kinni sealt välja aidata Andres viskas oma valge särgi siis põõsa peale ja läks kohe soose lehma aitama , see näide iseloomustas Vargamäe uut peremeest Andrest. Andres tegi tööd rõõmuga, ning see tegi teisi inimesi näiteks tema naabrimeest Pearut kadedaks. Pearu jälgis aegajalt Andrest kellel kogu aeg olid käed jalad tööd täis kuid tema oli pigem kõrtsis sakste toas või kusagil küla peal ajas kasvõi mustlastega juttu aga tööd tegi ta niivähe kui võimalik. Töökas oli ka Andrese naine Krõõt ka temal jagus alati tööd. Töö tõi Vargamäele õnne ja edu kuid seda siiski mitte kogu aeg, näiteks kui Krõõt oli peale viimast sünnitust väga nõrk, teadis ta, nurgavoodisse minnes et siit ta enam ei tõuse, nii ka oli. Enne Krõõda surma mõistis Andres, et töö ei pruugi siin ilmas kõike head tuua. Andrese unistus oli kõik mis Vargamäel oli muuta paremaks, ta tegi selle nimel tööd ja nägi vaeva, kuid vahel ei olene kõik inimesest endast, vaid saatusest. Vargamäel lõi välja naabrite vaheline kadedus ja omavahelised tülid, see oli üks suuremaid põhjuseid, miks Vargamäel ei olnud rahulikku elu ja oli Andres oma unistustega vastuolus . Tänu naabritevahelisele tülile ei olnud Vargamäel õiget kuiva maad ja tülidega tuli rohkem tegeleda, kui oma majapidamisega.
Kahe naabrimehe vaheline tõde ja õigus seisnes selles, et mõlemad nõudsid oma tõde ja õigust, elada paremini kui naaber. Andres tegi selleks tööd ja nägi vaeva, Pearu aga oli laisk ta käis sageli kõrtsis ja naabrist üleolemiseks proovis naabri elu võimalikult ebamugavaks muuta. Tulemuseks kasvas naabriteveheline tüli Vargamäel sealseks elu mõtteks, olla üle naabrist oma tõe ja õigusega.
Armastus Vargamäel oli õnnetu, sest keegi ei saanud olla Vargamäel õnnelik, armastus Vargamäel lõppes kiiresti kas mõne tüli või surmaga, õnnelikuks said vaid need, kes Vargamäelt lahkusid. Üks põhjusi miks Vargamäel ei olnud armastust oli ka see et armastus vajab hoolt aga seda Vargamäel ei olnud, sest töö oli Vargamäel olulisem. Vaen Vargamäel aga tekkis kergesti ja jäi, sest naabritevahelinsed tülid olid lihtsamad tulema , kui leppimised. Andrese visadus oli suur ja mõningal määral ka hea, sest Vargamäe talu vajas korralikku ja visat ülalpidajat, visadus aitas Andrest palju edasi kuid visa tõe ja õigluse otsing naabriga ei teinud kummagile naabrile head, vaid viisid naabrid omavahel veelgi rohkem tülli. Elu Vargamäel kujunes lõpuks raskeks just suurte tülide tõttu, loo lõpu poole selgub aga Andrese jaoks kohutav tõde, et mõlemad ta pojad lahkuvad kodunt, ega pole huvitatud oma isatalust, vaid läheksid parema meelega maailma ja elaksid võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest, eriti selgesti tunneb seda Indrek.