Teaduse süstemaatilisus (0)

1.   TEADUSLIKUD  KIRJELDUSED 
 
Kui  ajaloolistes  loodusteadustes,  nagu  kosmoloogia,  mis  kirjeldab  universumi  ajalugu  või 
paleontoloogia ,  mis  kirjeldab  elu  ajalugu  Maal  on  ülekaalus  konkreetsete  sündmuste  ja 
protsesside  kirjeldused,  siis  laboriteadustes,  nagu  tahkisefüüsika  või  valkude  keemia, 
huvitavad  teadlast  alati  sündmuste  või  protsesside  rühmad,  mitte  üksikud  ajaloolised 
sündmused  ega  protsessid.    Konkreetse  metalli,  näiteks  vase,  uurimise  juures  ei  ole  oluline 
see,  kuidas  metallitükk  käitub  konkreetses  katses,  vaid  kuidas  käituvad  kõik  vasetükid  või 
kõik  metallid  üldiselt.  Seega  on  laboriteadustes   teadlaste   jaoks  olulised  kirjeldused,  mis 
teevad  üldistusi  mingis  kindlas  nähtuste  valdkonnas  ehk  üldised  kirjeldused.  Selleks,  et 
saaksime  üldisi  kirjeldusi  kasutada,  on  oluline,  et  vastavad  nähtused  oleksid  sobivalt 
korrastatud-  nähtused  peavad  olema  ühendatud  rühmadesse.  Ehk  siis  teaduse  korrapärasuse 
esimeseks seisukohaks on see, et teadus liigitab nähtusi süstemaatiliselt. Üldistatud kirjelduste 
kasutamine  on   teaduses   oluline  samasuguste  nähtuste  ennustamiseks,  kontrollimiseks  ja 
seletamiseks.  Näiteks  atmosfääriprotsesside  seaduspärasused  võimaldavad  ennustada 
võimalikku  ilma  tulevikus.  Kuid  teadus  ei  piirdu  vaid  teadmistega  vaadeldavate  ja 
kirjeldavate  reeglipärasuste  kohta:  teaduse  jaoks  on  oluline  jõuda  maailma  reeglipärasuste 
mõistmiseni.  
 
 
2.  TEADUSLIKUD  SELETUSED  
 
Teooriate loomine on teaduse puhul iseloomulik. Teooriatel võib  teaduses  olla väga erinevaid 
funktsioone  näiteks  nagu  teadusteooriate  seletav,  ühtsustav  ja  ennustav  jõud.    On  väga 
tavapärane, et nähtuste valdkonda, mida on küll hästi kirjeldatud aga mitte nii hästi seletatud, 
seletatakse   teadusliku  teooria  abil.  Näiteks  planeetide  liikumine,  kus   matemaatilised  
kirjeldused  on  üsna  täpselt  teada,  aga  probleemiks  on  nende   liikumiste   seletus.  Teaduste 
ajaloos on nendel liikumistel olnud väga palju erinevaid  seletusi  aga kõige pikaaegsemaks jäi 
Isaac  Newtoni  teooria,  kus  seletavaks  abivahendiks  oli  gravitatsioonijõud,    mis  on  tüüpiline 
teaduslike  teooriate   komponent ,  sest  seda  ei  saa  otseselt  vaadelda.  Siinkohal  on  olulisem 
teadusteooriate  võime  anda  põhjuslikke  seletusi  ja  ühtsustada  terveid  nähtuste  valdkondi. 
Näiteks  Newtoni  gravitatsiooniteooria  seletas  ja  ühendas  nii  erinevaid  nähtusi  nagu  õunte 
vaba  langemine , planeetide liikumine ja  loodete  olemasolu ehk siis struktureeris korrapäraselt 
ühe suure valdkonna, mis hõlmas esmapilgul erinevaid nähtusi, kuid kõikide nende nähtuste 
põhjuseks  on  gravitatsioon.    Ennustusjõu  suurenemise  tõttu   avastasid   paljud  kultuurid 
taevakehade  liikumises  seaduspärasusi  ning  võimalikuks  sai  ka  päikese-  ja  kuuvarjutuste 
ennustamine .  Kui aga ühel hetkel gravitatsiooniteooria need seaduspärasused ära seletas, oli 
võimalik kasutada uusi ennustusi, näiteks  senitundmatu  planeedi olemasolu kohta. 20.sajandi 
üldrelatiivusteooria  tegi  võimalikuks  uut   laadi   objektide  ennustamise,  näiteks  nagu   mustade  
aukude olemasolu. Eriti edukaks teaduslike seletuste  tüübiks  on reduktsionistlikud seletused, 
mis kasutavad süstemaatiliselt tõsiasja, et mingi süsteemi käitumist saab väga sageli seletada, 
lähtudes selle osadest ning nende vastasmõju reguleerivatest seadustest.  
 
3.  TEADMISPRETENSIOONIDE KAITSMINE 
 
Kuna inimteadmisi ähvardab alati eksimine, siis teadus rõhub sellele, et tema pakub teadmise 
eriti  usaldatavat  vormi.  Eksitused  võivad  tuleneda  vigadest,  ebausust,  soovmõtlemisest,  eel- 
arvamustest,  pettusest  jne.  Teadus  on  aga  edukas  igasuguste  eksituste  avastamisel  ja 
kõrvaldamisel,  kuid  see  ei  ole  just  sajaprotsendiliselt  edukas.  Kuna  väga  lihtne  on  liigselt 
üldistada  või  eelarvamuste  ohvriks  langeda,  siis  on  sobivaid  üldistatud  kirjeldusi  mingi 
nähtuse  valdkonna  kohta  raske  leida,  kuid  eriti  keeruliseks  muudab   vigade   kõrvaldamise 
asjaolu, et teadus otsib seletavaid  teooriaid , mida ei saa vahetult vaadelda. Moodsas teaduses 
on  kasutusel  aga  eksperimendi  järjekindel  kasutamine,  millega  kontrollitakse  ning 
kinnitatakse  teadmispretensioone.  Esiteks  võimaldab   eksperiment     mõnda  nähtust  korduvalt 
esile kutsuda ning seejärel  vaadelda,  kas teine nähtus  järgneb sellele.  Teiseks võimaldavad 
katsed  teadlastel  kontrollida   väiteid   nõutud  teoreetiliste  objektide  olemasolu  ja  omaduste 
kohta  palju  täpsemalt,  kui  on  võimalik  üksnes  vaatluse  abil.   Kolmandaks   saab  katseliselt 
kontrollitud  teadmisi  vahetult  praktikas  rakendada.  Teaduse  mõistuspärane  ausus  sõltubki 
oluliselt sellest, kas ta on valmis oma nõudmisi  teadmistele  süstemaatiliselt kontrollima. Üks 
teaduse   iseloomulikke   jooni  on  see,  et  teaduses  selgitatakse  välja  teadmispretensioonide 
tugevaid ja nõrku kohti ning eksperimentidel on oluline roll uute teadmiste tootmisel. 
 
 
 
4.  TEADUSLIKE TEADMISTE ROHKENEMINE 
 
Teadus on pidevalt arenev, seetõttu on võimalus seda pidevalt laiendada ja täiendada. Kuna 
teadlased  tahavad  uuritava  valdkonna  kohta  alati  tervikut  teada,  mitte  üksikuid  fakte,  siis 
sõltumata  ressurssidest  leitakse  viis,  kuidas  teadust  edasi  arendada.  Erineva  valdkonna 
teadlased  tahavad  kõiki  lünki  täita  ja  olemasolevaid  teadmisi  kasutatakse  uute  teadmiste 
ammutamiseks.  See  on  ka  see  ressurss,  mis  aitab  teadusel    ise  edasi  areneda.  Seega  teadus 
toodab  ise  teadust.  Kuigi  teadus  ja   tehnoloogia   on  oma   olemuselt   täiesti  erinevad,    on 
tehnoloogia   siiski  teaduse  lahutamatuks  osaks.  Tehnoloogia  toetab  teaduse  arengut 
aparatuuriga ja annab rohkem võimalusi veel edasi areneda ja avastada. Teadus võib olla ka 
juhuslik.    Teadust  arendatakse  erinevate  katsetuste  ja  eksperimenteerimistega  ning  selle 
käigus satutakse huvitavatele juhtumitele ning  oletus , mida uurides  selgub , kas oletus oli õige 
või väär. 
 
 
 
5.  TEADUSLIKE TEADMISTE ESITAMINE 
 
Teadustulemusi  saab  esitada  ja  peab  esitama  korrastatult  ehk  süstemaatiliselt.  Näitena  saab 
tuua nii  matemaatika  kui ka kogemustel põhinevad  teadused , kus teadmiste esitamisel mängib 
suurt  rolli  eristuste  tegemine:  eristada  tuleb  üldisemat  erilisemast,  kindlakstehtut  ainult 
oletuslikult,  kirjeldavat  teoreetilisest,  loogiliselt  sõltuvat  loogiliselt  sõltumatust  jne.  Esituse 
süstemaatilisus  on  oluline  teaduse  süstemaatilisuse  teiste  aspektide  seisukohast. 
Olemasolevate teadmiste järjekindel esitus aitab näha  igat  laadi lünki, eksitusi ja nõrku kohti, 
mida muidu võib-olla ei  märkaks . Lõppkokkuvõttes jõuame ikkagi  selleni , et kogu teadus on 
vaid süstematiseeritud tavamõtlemine.