Tartu Ülikooli asutamine (0)

Tallinna Ülikool
Õigusakadeemia
Kadri Soonberg

TARTU ÜLIKOOLI ASUTAMINE

Essee
Tallinn
2011

Tartu ülikooli asutamine 1632. aastal.

Liivi sõja lõppedes 1583. aastal kehtestati Lääne- ja Põhja-Eestis Rootsi võim. Kuningas kinnitas siin kõik aadli senised õigused ja eesõigused. 1600. aastal hakkasid kolm kuningat Eesti alade pärast uuesti võitlema. 1611. aastal sai Rootsi kuningaks Gustav II Adolf, kes sõlmis Poolaga vaherahu ja sai endale ka Põhja-Eesti alad. Brömsebro rahuga loovutati ka Saaremaa Rootsile. Nii oli kogu Eesti ala läinud Rootsi riigile.
Rootsi valitsusajal loodi uus kohtukorraldus . Ametisse seati adrakohtunikud ja sillakohtunikud, kes tegelesid talupoegadega. Maakondades tegutsesid meeskohtud ja maakohtud, kes tegelesid mitteaadlikega. Suuremaid süüasju arutasid juba Eestimaa Ülemmaakohus ja Liivimaa Õuekohus, mis asus Tartus.
1629. aastal seati ametisse kindralkuberner Johan Skytte, kes pidi kuninga korraldusel Liivimaal sisse seadma Rootsi võimu ja kohtukorralduse. Skytte mängis väga suurt rolli Liivimaa hariduse korraldusel. Ta oli Gustav II Adolfi kasvataja ja Uppsala ülikooli kantsler. Tema eestvõttel loodi 1630. aastal Tartusse Akadeemiline gümnaasium. Skytte esitas kuningale palve muuta gümnaasium ülikooliks ja 1632. aasta 15. oktoobril avati Tartu Ülikool pidulikult. Avakõnes rõhutas Skytte, et ülikoolis saavad õppida ka talupojad. Sellega satub Tartu Euroopa kaardile. Ülikooli asutamisürikus olid kirjas ka privileegid professoritele ja üliõpilastele, mida juba “nautis” Uppsala akadeemia. Need privileegid loeti ette Maarja kirkus avalikult. Ülikooli nimetati ametlikult Academia Dorpatensis, kuid kuninga auks hakati seda nimetama Academia Gustaviana'ks. Ülikoolis oli neli teaduskonda. Õpinguid alustati filosoofiateaduskonnas ja edasi õpiti usu-, arsti- või õigusteaduskonnas. Juhtivaks fakulteediks kujunes usuteaduskond. Sel ajal oli normaalne tudengi vanus 14-17 aastat. Ülikoolis õppis palju rootslasi, sakslasi ja soomlasi. Eestlaste kohta andmed kahjuks puuduvad ja tõenäoliselt ei olnudki sel ajal tudengite hulgas eestlasi. Kuigi Skytte kutsus avakõnes ka talupoegi ülikooli õppima, ei olnud see neil siiski võimalik ja enamus eestlasi olidki sellel aja talupojad. Aastatel 1632-1656 oli ülikooli immatrikuleeritud 1016 üliõpilast.
Kõik üliõpilased, professorid ja lektorid oli kuninga kaitse all. Kokku kestis õpiaeg üheksa aastat. Sisemise struktuuri, ametiisikute õigused ja kohustused, üliõpilaste käitumisnormid ja kogu igapäevaelu määras kindlaks ülikooli põhiseadus ehk constitutiones. Õppetööks olid põhiliselt loengud ja dispuudid. Paljud üliõpilased õppisid samaaegselt mitmes eri ülikoolis, mida võimaldas Euroopas ühise õppekeelena kasutusel olnud ladina keel. Selline korraldus soodustas õpilaste suuremat haritust, mida tänapäeval on võimatu teostada. Kuid samas olid kohalikud ametnikud ja pastorid sunnitud õppima kohalikku keelt vähemalt kaks aastat Tartu ülikoolis. Mingil määral õppisid kohaliku keele ära ka professorid, et oma majapidamisega toime tulla. Eesti keele heaks on kõige enam teinud Johann Gutslaff, kes õppis usuteadust. Ta avaldas 1648. aastal “Grammatilised vaatlused eesti keeles” koos eesti-saksa sõnastikuga. Tema suurimaks ettevõtmiseks kujunes aga Piibli tõlkimine lõuna-eesti keelde. Kui ta katku suri, ei leidunud kedagi, kes ta töö oleks lõpule viinud ja trükki toimetanud, seega tuli hiljem Vana Testamendi tõlkega otsast peale hakata. Tõendiks eesti keele kasutamise kohta ülikoolis on eestikeelne juhuluule, mida kastutati pühendussalmikutena väitekirjade algul.
Kuna Tartus professorid puudusid, siis kutsuti neid mujalt maailmast. Ka olid professoriteks Õuekohtu kohtunikud , et suuremat palka saada. Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse õpetus, mille kohaselt teadus peab vabanema teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Skytte eestvõttel üritati tõsta Ramuse õpetust peaaegu ametliku filosoofia staatusesse. Täppisteaduse alal on Tartu Ülikool väga tähtis selle poolest, et see oli esimene ülikool, kus hakati õpetama Newtoni teooriat ja loenguid pidas Sven Dimberg. Samal ajal ülikooli avamisega loodi Tartusse ka trükikoda, millest on alguse saanud raamatutrükkimine Eestis. Tartu ülikooli esimene ajalooprofessor oli Friedrich Menius, kelle sulest ilmus ajalooline ülevaade Liivimaa õiguskorra arengust. Teda võib pidada Academia Gustaviana kõige väljapaistvamaks ajalooprofessoriks, kes pani aluse kohaliku ajaloo uurimisele Tartu ülikoolis. Ülikooli teise perioodi nn. Academia Gustavo-Carolina tegevusperioodi kõige kuulsamaks ajaloolaseks võib nimetada Olaus Hermelin'i, kellest saab hiljem aadlik ja ta tõuseb salakantselei juhatajaks. Kuna ta põletas enne venelaste tulekut kuninga dokumente, siis Peeter I võtab temalt kirjutamisõiguse ära.
Ülikooli põhikiri oli väga sarnane Uppsala ülikooli põhikirjaga. Tartu ülikooli põhikiri on ilmselt valmistatud pärast 1650 . aastat prokantsler Klingiuse ajal. Ennem kasutati Uppsala ülikooli põhikirja. Selle aja põhikiri koosneb suures ulatuses vannetest, mida tuli kindla reglemendi alusel uuendada . Vandega olid seotud kõik akadeemilised kodanikud alates professoritest kuni õpilasteni välja. Vanne lõppes alati pöördumisega Jumala poole. Kuigi meie ülikoolidest on vandevormel kadunud, leidub seda veel mõnes Euroopa ülikoolis tänaseni. Nimelt Saksa ülikoolides annavad professorid ametivande riigile. Esimeses peatükis on kirjeldatud ülikooli õigusi, seega oli ülikool omaette organisatsioon , mis seisis eraldi teistest jurisdiktsioonidest. Igal teaduskonnal oli oma vanne. Põhikirjas on väga täpselt ära toodud iga teaduskonna loengute korraldus, nagu näiteks kellaajad ja loengu sisu. Samuti eksamikorraldus. Viimases peatükis on kirjeldatud üliõpilaste kombed, kuidas nad peavad käituma ja ennast üleval pidama .
Ülikooli töö katkes Vene-Rootsi sõja tõttu 1656. aastal. Alguses püüti tööd jätkata Tallinnas, kuid see ei õnnestunud Tallinna rae vastuseisu tõttu. 1690. aastal Karl XI käsu alusel taastati Tartus ülikooli tegevus Academia Gustavo-Carolina nime all. Aastatel 1690-1710 immatrikuleeriti Academia Gustavo-Carolina'sse alla 600 üliõpilase1699. aastal kolis ülikool Pärnu. Seal õppetöö kestis kuni 1710. aastal Pärnu kapituleerus ja ülikool lõpetas tegevuse. Õppeasutuse varad viidi üle Rootsi.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tartu ülikool oli 17. sajandi ja 18. sajandi algul igati arvestatav võistleja teiste selle aja ülikoolidega. Ta oli oma aja tasemel tänu Uppsala ja teistele Euroopa ülikoolidele. See ajajärk kujundas Tartusse elujõulise ja arengut vääriva teadus- ja kultuuritraditsiooni. Kuid tõeline õitseng saabus alles 19. sajandil.

KASUTATUD KIRJANDUS

Järvelaid, P. Autori loengu konspekt. Tallinn, 2011.

Laur, M. Pajur, A. Tannberg, T. Eesti ajalugu. 2. osa. Tallinn: Avita, 1995.

Lepajõe, M (toim). Constitutiones Academia Dorpatensis (Academia Gustaviana). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Tartu: TÜ Kirjastus, 1997.

Palamets , H. O alte Burschenherrlichkeit...Üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu ülikoolis 1802-1917. Tallinn: AS Kirjastus Ilo, 2008.

Piirimäe, H. Tartu ülikool 375 (1). Tartu ülikool teaduses ja kultuuriloos. 12. okt 2007. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=17805 .

Piirimäe, H. Tartu ülikool 375 (2). Tartu ülikool teaduses ja kultuuriloos. 19. okt 2007. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=17887 .

Piirimäe, H. Tartu ülikool 375 (3). Tartu ülikool teaduses ja kultuuriloos. 26. okt 2007. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=17961 .

Valdmaa, S. Eesti ajalugu: valik ajalooallikaid. Tallinn: Koolibri, 2002.