TÄNAPÄEVA JUHTIMISÜLESANDED (0)

Estonian Business School
Sotsiaalteaduste õppetool
Kärt Peterson
TÄNAPÄEVA JUHTIMISÜLESANDED
Essee
Õppejõud Maris Zernand
Tallinn 2004
Arvan, et tänapäeva üheks põhilisemaks ja ka rohkem vaadeldumaks juhtimisülesandeks või siis juhtimise mõjutajaks on kujunenud või kujunemas eetikavaldkond. Eetilised probleemid on koguaeg olemas olnud, kuid viimastel kümnenditel on hakatud nendele äris rohkem ja rohkem tähelepanu pöörama . Loomulikult võib seda kõike kirjeldada mitmete erinevate tahkudena, aga mina valisin tänapäeva üheks olulisemaks juhtimisülesandeks tööandja ja töötajate vaheliste suhete ja kommunikatsiooni arendamise ning eetilisi probleeme leidub selles valdkonnas küll ja veel. Vaatleksin kahte erinevat juhtumit – pealekaebamine firmades ning diskrimineerimine . Miks kaks nii erinevat teemat? Arvan, et mõlemal teemal on ühine joon eetika , pigem isegi eetilise dilemma näol.
Tänapäeval liiguvad kõik ettevõtted demokraatia poole, autoritaarne juhtimisstiil hakkab unustusehõlma vajuma. Töötajaid tähtsustatakse ning üritatakse tagada nende heaolu, sest nemad toovad reaalselt firmale kasumit. Et luua hea töökeskkond, peab olema ka hea meeskond , inimesed peavad omavahel klappima ning tööjaotus peab olema selge ja konkreetne. Siiski on igas ahelas ka üks või enam nõrka lüli. Kuidas aga peaks suure firma tippjuht seda kindlaks tegema kui ta oma töötajatega vahetult kokku ei puutu? Mis saab siis kui meeskonnas on inimene, kes ei tee oma tööd korralikult ning kasutab teisi inimesi oma eesmärkide saavutamise nimel? Loomulikult teavad töötajad, kes see inimene on, aga kuidas anda sellest oma ülemusele teada on ise küsimus. Reeglina levib töötajate seas arvamus, et pealekaebamine ükskõik, mis põhjustel on taunitav ning järelikult hakkab ka ülemus sind imelikult vaatama. Siit esimene probleem – kas kaebamine on lubatud või kas seda peaks koguni õhutama, et firmajuht saaks säilitada asjade üle kontrolli. Alati on ka neid abivalmis inimesi, kes teiste peale keelt kannavad ning tihtipeale on raske otsustada, missugune informatsioon on adekvaatne ja missugune mitte. Paljud suurfirmad maailmas on läinud seda teed, et on sisse seatud anonüümtelefonid või ka postkastid, kuhu saab anonüümkirju panna. Siiski probleem ju jääb, kust peilida välja usaldusväärsed allikad ning missuguseid kaebusi ei peaks üldse tõsiselt võtma ning veelgi enam, kas võtta ette midagi nende inimestega, kes alatut laimu levitavad?
Arvan, et see on üks sellistest probleemidest, millele ühest lähenemist pole, küll aga peaks iga firma siseselt välja kujunema teatud poliitika, mida omakorda mõjutab tugevalt ettevõtte asukoha ning ka ettevõtte juhi kultuur või kultuuritus. Näiteks Jaapanis tekitas üks tööstusettevõte elavhõbedareostuse terve jõe ulatuses. Selle all kannatasid nii töötajad kui ka jõeäärsed elanikud. Tehas suleti ning paigutati ohutumasse piirkonda ning elanikele maksti kompensatsiooni , tehase 2000st töötajast maksti kompensatsiooni vaid sellele ühele, kes esitas kaebuse, lisaks sellele sattus see inimene ülelüldise halvakspanu objektiks . Seda kõike vaatamata sellele, et ta oli säästnud loodust ning inimelusid ja see reaktsioon oli tingitud sellest, et ta kaebas oma leivaisa peale, mis on Jaapanis väga taunitav (Meel 2000).
Siiski ei saa eirata nn. pealekaebamist kui probleemi või siis isegi selle vajalikkust . Tegelikult räägivad inimesed niikuinii kellestki halba, miks siis mitte vähendada mõttetut lobisemist ning ühendada see kasulikuga. Samas aga – kui tead, et inimene võib iga hetk teisele noa selga lüüa, kust siis teada, kas info mis sinuni jõuab on arvestatav. Nimetaksin seda isegi eetiliseks dilemmaks.
Teiseks suureks probleemiks on kujunenud diskrimineerimine , olgu siis sooline, rassiline või ka vanuseline. Miskipärast on kujunenud välja naiste suur osakaal taolistes probleemides ehk siis enamus juhtumeid, mis avalikkuse ette jõuavad, on seotud just soolise diskrimineerimisega, milles kannataja pooleks on reeglina naine. Vaadates suurimaid tööotsingu portaale, hakkavad ikka silma töökuulutused, kus on ära mainitud sõna „mees” või „meessoost” ja alati leidub neid inimesi, kes sellest probleemi tekitavad. Kui palju on aga juhtumeid, kus mõni meesterahvas on ära märkinud mõne kuulutuse, kus otsitakse „naismüüjat”? Viimase aja kuulsaimaks juhtumiks peaksin Araabia Ühendemiraatide lennufirma Gulf Airi ning nende töökuulutuse avaldanud CV Keskuse ja Eesti riigi vahelist probleemi. Gulf Air oli stjuuardessi töökuulutuse sõnastanud nii, et oli suhteliselt konkreetselt ära piiritletud , missugust inimest tööle sooviti. Need, kes kohale kutsuti, pidid samuti kannatama diskrimineerimist. Nagu näiteks, elimineeriti inimesed, kellel olid väiksed lapsed, prillid või keskmisest suurem kehakaal. ( Postimees 2004). Loomulikult oli vale värbajatel seda inimestele öelda, kuid siiski – stjuuardessidel ei tohi olla prille , nende füüsiline vorm peab olema hea ning minnes aastateks tööle välismaale, kuidas saab ema oma väikesed lapsed või abikaasa maha jätta. Siingi eetiline probleem – tegelikult on stjuuardessi töö ju selline, et suur osa on välimusel ja ehkki ma arvan, et inimesi ei tohiks tööle võtta ainult välimuse põhjal, tekib ikkagi küsimus, kas on õige inimesi lollitada, vedada läbi intervjuude kadalipust ise koguaeg teades, et töölevõtust ei tule niikuinii midagi välja. Probleemi ümber tehti suurt poleemikat ning asi lõppes rahatrahviga firmale, kes oli töökuulutuse avaldanud. Kuna Gulf Air on pärit hoopis teistsuguse kultuuri- ja õigusruumiga maailmast, oli selline töölevõtmine nende jaoks normaalne ja selle vastuolule Eesti seadustega oleks tähelepanu pidanud juhtima Eesti-poolne firma. Seega tõdeksin, et tähtis juhtimisülesanne on ka diskrimineerimisjuhtumite võimalustega arvestamine ning ka nende juhuste ilmnemise minimaliseerimine, aga ka eetiliste probleemide arvestamine, mis sellega kaasneda võivad.
Niisiis vaatlesin kahte probleemi ehk siis pealekaebamine ja diskrimineerimine ning mõlemat üksikjuhtumi põhjal. Võiksin tõdeda, et mõlemad probleemid olid küll suhteliselt erinevad, aga neil on siiski üks ühine joon, nimelt küsimus – mis on tänapäeval juhtimises eetiliselt õige. Siiski arvan, et ühest lahendust väljapakkuda on vägagi raske, küll aga peaks see kõik lihtsalt aja jooksul muutuma ning iga firma siseselt väljakujunema, kuidas teatud asjadesse suhtutakse.
Kasutatud kirjandus:
Meel, M. 2000. Ärieetika. Tallinn: Külim
Kossar, K. 2004. Töökonkurss võib võtta CV Keskuse litsentsi. Postimees, Märts 23.
2