Tänapäeva Eesti - kirjand (0)

Tänapäeva Eesti
Eesti riik on 94 aastat vana. See ei ole pikk aeg, eriti kui arvestada ka seda, et üle poole sellest ajast on möödunud okupatsioonirežiimi all. See ei ole pikk aeg ka üksikisiku vaatevinklist – minu vanaema on Eesti Vabariigist vaid mõned aastad noorem. Ometi on sellest lühikesest ajast ka vaid umbes neljandiku jooksul – räägin taasiseseisvumisest tänapäevani – toimunud tohutuid muutusi. Kuhu me siis jõudnud oleme ja milline on tänapäeva Eesti?
Hiljuti algatas meie president kampaania, mille käigus said inimesed võimaluse öelda, miks on Eestis hea elada. Vastuseid kogunes palju, osa neist pandi plakateil linnadesse üleski. Mida siis kiideti? Meie väiksust, mille tõttu igaüks loeb; meie vähest bürokraatiat ja kiiret asjaajamist; e-riiki jm it-lahendusi; kaunist loodust ja nelja aastaaega.
Ma nõustun nendega, kes peavad Eestis heaks elupaigaks ja kodumaaks . Nende poolt nimetatud ja paljud teisedki põhjused ja asjaolud teevad Eestis elades rõõmu, aga nagu alati, on kõiges heas ka midagi halba. Mis on Eestis halvasti?
Kõige suurem probleem on minu kui sündinud-kasvanud tallinlase jaoks suhted rahvusvähemustega, ennekõike venelastega, mis teistes linnades nii selgelt kui pealinnas esile ei tule. Eestlased ja venelased , venelased ja eesti keel, venelased ja Venemaa meediaruum.. Kuidas lähendada meie suurimat vähemust ja jõuda teineteisemõistmiseni, kui ajalooliselt on meie suurimaks vaenlaseks olnud naaber teiselpool Peipsit?
Mind kurvastab, et paljude eestlaste jaoks on venelased „tiblad“ ja vastupidi – eestlased fašistid; kurvastab, et juba lasteaias algab „sõda“ eestlaste ja venelaste vahel. Keegi ei saa kasu vastastikusest vaenust ja eelarvamustest ning sellest, et ~ neljandik Eesti elanikkonnast tunneb ennast põlisrahva vaenlasena.
Mis kasu on loosungeist „ Putin ootab“ ja „kui ei meeldi, mingu koju tagasi“, kui me kõik tegelikult mõistame, et suuremat sellesuunalist muutust toimuma ei hakka – kahjuks on tõenäolisem hoopis inimkapitali läänesuunaline liikumine. Noored venelased lahkuvad samamoodi nagu eestlasedki ja sellest on kahju – ajupotentsiaal jääb kasutamata.
Kas olekski võimalik teineteisemõistmine, kui poliitilisel tasandil käib pidev vastandamine? Siiski on viimasel ajal sotsiaaldemokraatliku erakonna näol näha vähemalt ühte parteid Eesti poliitikas, kus räägitakse ühinemisest ja ühendamisest – päriselt. Loodan, et ühel hetkel elame riigis, kus kõik kodanikud saavad tunda, et tõesti – igaüks loeb.
Teine minu jaoks häirivaim probleem tänapäeva Eestis on poliitiline kultuur – õigemini - kultuuritus. Praegune peaminister ja üldisemalt kogu poliitiline eliit paistab olevat unustanud, et nende kohustus rahva poolt valitud esindajatena on teenida sedasama rahvast.
Kui inimesed soovivad mõne lepingu või muudetava seaduse kohta infot, on valitsuse asi seda anda, mitte proovida probleeme naeruvääristada – vihjan ACTAle ning kõrgharidusreformile. Samuti ootaksin, et riigikogulased ja valitsusliikmed lõpetaksid lapsiku kemplemise opositsiooniga ja prooviksid selle asemel sisulist koostööd teha, ehk ka kuulata, mis teisel öelda on, selmet iga opositsiooni esitatud eelnõu automaatselt maha hääletada – sama kehtib ka vastupidi, opositsiooni kohta.
Ilmselt on aga just poliitikute üleolev suhtumine toonud kaasa ühe viimase aja positiivseima muutuse Eesti ühiskonnas – kodanikuühiskonna (t)ärkamisest annavad märku nii probleemidest avalikumalt rääkimine kui ka mitmed streigid, mis kogunud üllatavalt palju osalisi.
Olgugi, et probleeme on meil küllalt, olen üldjoontes Eesti käekäiguga rahul, tunnen uhkust Eesti lühikesele eale vaatamata saavutatu üle ja olen ka tuleviku suhtes positiivselt meelestatud.