.....................................................................................................................................14 1.1 Nahkhiirte üldiseloomustus................................................................................14 1.2 Nahkhiirte talvitumise bioloogia ja talvituspaikade kirjeldus............................17 1.3 Eestis talvituvad nahkhiired............................................................................... 19 1.3.1 Talvituvate nahkhiirte ülevaade.................................................................. 19 1.3.2 Tiigilendlane (Myotis dasycneme)..............................................................20 1.3.3 Veelendlane (Myotis daubentonii).............................................................. 21 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus)............................................................. 22 1.3.5 Tõmmulendlane (Myotis brandtii).............................................
See oli aeg , kui algas laiaulatuslik kaubavahetus Bütsantsi ja Lääne-Euroopa vahel, mööda Ida-Euroopa lõputuid jõgesid, Mustalt merelt Läänemerele. Ürgoru kõrged kaldad ja uhteorud Viljandi järve ääres võimaldasid rajada linnuse ning kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ja välismaa kaupmeestel kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Tuleb tõdeda, et see on Eestis talvituvate Hansa kaupmeeste esmamainimine 800 aastat tagasi. Tõenäoliselt ovõis kaupmeeste talvituspaigaks olla Viljandi. Viljandi linnus oli tollal hästi ehitatud ja nii kindlameelsete võitlejatega mehitatud, et suudeti Vilajndit kaitsta Mõõgavendade ordu ja Riia kaupmeeskonna poolt ettevõetud rünnakute ja piiramiste vastu aastatel 1211-1223. 1217.aastal peale 21 septembrit sõlmiti rahuleping sakslastega ja nad lubati linnusesse. 1223. aasta 29
kahjurihävitajad. Eesti külmas kliimas lendab öösiti suhteliselt vähe putukaid ning needki on aktiivsed vaid soojal aastaajal. Seetõttu rändavad nelja nahkhiireliigi esindajad talveks lõuna poole, ülejäänud seitse liiki aga veedavad külma aja taliuinakus. Selleks varjuvad nad püsiva õhutemperatuuriga niisketesse koobastesse või keldritesse. Talveuni kestab oktoobrist aprillini ja nahkhiired elavad sellal suve jooksul kogunenud rasvakihi arvel. Talvituvate nahkhiirte kehatemperatuur ei ületa kuigivõrd ümbritseva keskkonna oma ning ainevahetus on neil väga aeglane. Ärkamisel kehatemperatuur tõuseb ja varuained kasutatakse kiiresti ära. Seetõttu on talvine ärkamine nahkhiirtele ohtlik ja neid ei tohi talvitumispaikades häirida Nahkhiired ei suuda kiirete inimtekkeliste muutustega kuigi edukalt kohaneda ja nii vähendavad nende arvukust talvitumiskohtade või
Korpustarudes asetatakse raamid vertikaalselt ja neid lisatakse mitme raami kaupa üksteise peale. Raame võib lisada nii palju, kui just vaja on. Tuleb ette ka seda, et pannakse juurde 70 raami. Tarusid liigitatakse ka raamimõõtude järgi. Eestis on enamlevinud kahte tüüpi raamidega tarud eesti ja langstrothi raamid. Lamavtarude ja korpustarude võrdlus on näidanud, et korpustarudes ei ole perede söödakulu oluliselt suurem lamavtarudes talvituvate perede söödakulust. Küll aga vastupidiselt lamavtarudega saab juba varakevadel kõrvaldada tarust tarulangetise, mistõttu on korpustarudes perede kevadine algareng tunduvalt kiirem. Korpustaru kuju vastab paremini mesilaspere looduslikule elamule - puuõõnele. Lamavtarus on enamasti vähemalt 20 raami all ja magasinid peal ning mesilased kannavad osa mett haudmevälja kohale, samuti ka külgedele. Bioloogiliselt oleks
Palju on ka jänesekapsakuusikuid ja sõnajalakaasikuid mõned kaitstavad liigid: palu-karukell, aas-karukell ja roomav öövilge Piusa koobastiku LKA pindala 46 hektarit Piusa liivamaardla on üleriigilise tähtsusega liivamaardla. Karjääri servas asub 1,4 km pikkune matkarada, millelt avanevad vaated karjäärile 1948. aastal avastati koobastes seal talvituvad nahkhiired. 1981. aatal võeti koopad kaitse alla eesmärgiga kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Praegu loendatakse Piusas ligikaudu 3000 isendit Piusa koopad Piusa koopad on inimese rajatud koopad Aastatel 1922-1976 on maa-alustest 2-3 m laiustest ja 5-6 m kõrgustest koobaskäikudest kaevandatud liivakivi klaasi valmistamiseks. Kaevandamiste käigus rajati käike u 20 km pikkuses Piusa liiv sobib tehnoloogiliseks otstarbeks ja ka värvilise klaasi valmistamiseks. Viimastel aastakümnetel on rajatud lähedusse kaks suurt liivakarjääri.
Palju on ka jänesekapsakuusikuid ja sõnajalakaasikuid mõned kaitstavad liigid: palu-karukell, aas-karukell ja roomav öövilge Piusa koobastiku LKA pindala 46 hektarit Piusa liivamaardla on üleriigilise tähtsusega liivamaardla. Karjääri servas asub 1,4 km pikkune matkarada, millelt avanevad vaated karjäärile 1948. aastal avastati koobastes seal talvituvad nahkhiired. 1981. aatal võeti koopad kaitse alla eesmärgiga kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Praegu loendatakse Piusas ligikaudu 3000 isendit Piusa koopad Piusa koopad on inimese rajatud koopad Aastatel 1922-1976 on maa-alustest 2-3 m laiustest ja 5-6 m kõrgustest koobaskäikudest kaevandatud liivakivi klaasi valmistamiseks. Kaevandamiste käigus rajati käike u 20 km pikkuses Piusa liiv sobib tehnoloogiliseks otstarbeks ja ka värvilise klaasi valmistamiseks. Viimastel aastakümnetel on rajatud lähedusse kaks suurt liivakarjääri.
soojalembesemaid kultuure (kurk, kõrvits). Tärkab kartul. Periood, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsib üle 15º, nimetatakse südasuveks. Keskmiselt algab see Mandri- Eestis juuni lõpupoole ja kestab augusti keskpaigani. Kultuurid kasvavad intensiivselt ja valmivad. Suve kestus oleks 3 kuud. Sügis- saabuvad öökülmad, lõpeb aktiivne kasvuperiood, septembri keskel lõpetavad enamus kartulisorte kasvamise. Võrsuvad taliviljad ja algab talvituvate kultuuride karastumine. Sügis lõpeb, kui temperatuurid jäävad juba alla 5º C. Kestab 5-6 nädalat. Hilissügis- ajavahemik,mil ööpäeva keskmised temperatuurid püsivad 5 ja 0º C vahel, vegetatsioon on lõppenud, toimumb karastumise lõppjärk,mille käigus taimed omastavad talvekindluse. Taimed lähevad üle puhkeolekusse. Lõpeb kõige sagedamini novembri II poolel ja kestab 6 nädalat. Talv- temperatuuride langus alla 0º C, maapind külmub, tekib lumikate
ajal. Näiteks 2008. aasta alguses suleti Vääna-Posti koobas nr 1 lukustatud väravaga. See raskendas nahkhiirte ligipääsu koopasse. Järgmise aasta alguses seiret teostama läinud teadlased avastasid eest lõhutud paemüüri, millele oli lõhkuja jätnud ka oma allkirja musta värviga. Lisaks musta värviga soditud koopaseintele tõestasid suurenenud inimetegevust koopas ka jalajäljed koopa ümber lumel. Lõhutud paemüür tagas inimestele kergema juurdepääsu koopasse ja tõi kaasa seal talvituvate nahkhiirte suurema häirimise. Seda näitasid ka seiretulemused: talvituvate tõmmulendlaste arv koopas oli 2009. aastal viimaste aastate madalaim (vaata ka Tabel 1). [4] Tabel 1. Leitud tõmmulendlaste arv talvise seire käigus Vääna-posti koopas nr 1 [Koostatud Keskkonnaministeeriumi 2005.- 2010.aasta seirestatistika põhjal] Aasta 2005 2006 2007 2008 2009 2010
lähedal okste koorepragudes. Aprilli lõpus ronivad röövikud pungadele toituma ja nukkuvad seejärel mullas või õõnsaks söödud võrses. Kahjustatud pungade välispinnal on näripuru ja ekskremente, pungad ei avane, kuivavad ja nende sisemus on tühjaks söödud. Uue põlvkonna liblikad munevad õitsemise lõpul marjaalgmetesse. Kahjustatud marjad värvuvad teistest varem, kuivavad ja varisevad Tõrje: Talvituvate kahjurite hävitamiseks kaevake sügisel põõsaalused läbi. Kahjustatud oksad lõigake põõsastest välja, seda võib teha kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Korjake ja hävitage kahjustatud marjad. Sõstrapõõsaid tuleb pritsida pungade paisumise ajal, enne kui röövikud on jõudnud pungadesse tungida (Neem-Azal). Ferromoonpüünised. Sõstra klaastiib – Synanthedon tipuliformis
Värvuse ja näo poolest erineb ta selgelt teistest Eesti nahkhiirtest. Euroopa kesk- ja põhjapiirkonnad , Kaukaasia, Siber, Kaug-Ida, Jaapan. Põhja- nahkhiir on Euraasias kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik. Eestis on ta levinud kogu mandriosas ja paljudel saartel; ka väikesaartel, kus on kas metsa või põõsastikke. Eestis on suvise asurkonna suurus hinnanguliselt 100 000—300 000, millega on põhja- nahkhiir meie maastikes domineeriv nahkhiireliik. Meil talvituvate isendite arv on hinnanguliselt 8300. Küllaltki suur osa põhja-nahkhiirtest talvitub ilmselt majaseintes. Arvukas on ta ka Saaremaal, Hiiumaal ja Vormsis, mis torkab silma eriti seetõttu, et teiste nahkhiireliikide esindajaid on seal vähem. Põhja-nahkhiir poegib kolooniates (meil enamasti majakatuse või -seina vahel, harvem puuõõnsuses), neid on 10—30, harva kuni 50 emast. Järglased (igal emasel
rasvavarude vähesuse tõttu või muul põhjusel enam ei uinugi, vaid jäävad kevadeni ringi liikuma ja toitu otsima. Kes eestis magavad talveund? Talveund magavad kõik meie kahepaiksed ja roomajad. Rohukonnad ja rohelised konnad lähevad talvituma veekogude põhjamutta või kivide vahele. Mõned rohukonnad talvituvad sobivate veekogude puudusel ka vanades salvkaevudes. Kui saarmas või mink leiab veekogu põhjast talvituvate konnade kogumi, hakkab ta seal nagu sahvris vajadust mööda toidu järel käima. Nii võib ta kevadeks hävitada terve kogumi. Roomajad ja teised kahepaiksed kaevuvad paksu kõdukihi alla või külmumispiirist sügavamale pinnasesse. Teinekord sobib ka näriliseurg või muu maa-alune tühemik. Rästikutel ja nastikutel on kombeks koguneda aastaid samadesse talvekorteritesse. Kevaditi hajuvad loomad sealt isegi kuni mitme kilomeetri kaugusele, sügisel pöördutakse taas
olemasolust ja arvukusest. Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm. Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 4 korral: 1893.a. leiti pesa koos pojaga Saaremaal, enne 1897 aastat leiti pesa Harjumaal Leholas. 20.sajandist on kaks pesaleidu: 1942.aastast Tartumaalt Ilmatsalu lähedalt (pesa 3 pojaga) ja 1974. aastast Loode-Eestist Nõmmemaalt (paari 3 lennuvõimelise pojaga). Sagedamini võib vöötkakke kohata meil talveperioodil. Aastad pole vennad ja nii kõigub meil talvituvate lindude arv suuresti (veel 20. saj. viiekümnendatel aastatel kohati linde Pärnu ümbruses igal talvel). Talvituvate vöötkakkude arvukust aastatel 2003 -2007 on Eestimaal hinnatud 0-5 linnuni. Vöötkakk kuulub kaitstavate liikide III kaitsekategooriasse. 8
kaitsta oma kodupaika ja vara. Kindel linnus võimaldas talvituda ka välismaa kaupmeestel kohalike vanemate kaitse all ning talvel kokku osta ja ladustada kaupu. Liivimaa kroonikas on huvitav lõik kaupmeestest Eestis:"1196. aastal liivlaste piiskopp Meynard, pidanud omadega nõu, kavatses reisida Liivimaalt, Ükskülast Eestimaale, et nende kaupmeestega, kes seal olid talvitunud, edasi sõita Gotlandile." Tuleb tõdeda, et see on Eestis talvituvate Hansa kaupmeeste esmamainimine 800 aastat tagasi. Suure tõenäosusega võis kaupmeeste talvitumise kohaks olla Viljandi. Viljandi linnus oli tollal hästi ehitatud ja nii kindlameelsete võitlejatega mehitatud, et suudeti Viljandit kaitsta Mõõgavendade Ordu ja Riia kaupmeeskonna poolt ettevõetud rünnakute ja piiramiste vastu aastatel 1211-1223. 1211. aasta kevadtalvel piirati esimest korda Viljandi muinaslinnust. Liivi, Läti ja Riia ning Mõõgavendade ordu ühendatud väed ei
*Seire keskendub olulisematele elupaigatüüpidele:loopealsed, rannaniidud, rabad jms *Eesmärk on saada ülevaade ohustatud ja haruldaste taimekoosluste seisundist. 12. Millised on lindude seire peamised ülesanded? * Eestis pesitsevate ja/või läbirändavate liikide ja rühmade arvukuse, leviku ja seisundi järjepidev jälgimine. *Käsitlevad elupaikade muutuste ja inimtegevuse mõju hindamist linnustikule. *Kesktalvine veelinnuloendus annab ülevaate Eestis talvituvate liikide arvukusest. *Metsislaste seire määratakse arvukus ning populatsiooni struktuur. Et metsislased on loodusmaastikulembesed liigid, kajastavad tulemused muutusi maastikes. *Randa uhutud lindude seire jälgib merelindude suremust ja seda mõjutavaid tegureid. 13. Millised on imetajate (sh ulukite) seire peamised ülesanded? *Käsitlevad valdavalt kaitsealuste liikide seisundit ja senise kaitsekorralduse edukust, aga ka küttimise seisukohalt olulisi liike ja tippkiskjaid.
vastu kuni kaks nädalat. [5] 1.4 Kohanemisvõime Kartulimardikas on väga suure kohanemisvõimega, kuna tal on resistentsust tagav geenide kompleks. Selletõttu võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus 10...15 põlvkonna vältel. Lisaks pärilikule resistentsusele on tal ka füsioloogiline resistentsus. On täheldatud ka, et osa mardikaid ei hävine mitme kuu jooksul isegi temperatuuril -80 C. Kui kartulimardikal on suve jooksul üks põlvkond, siis suureneb korduvalt talvituvate mardikate arv. Paremini kohanevad mardikad veekogude äärsetel aladel nagu Võrtsjärv, Peipsi ja Suure-Emajõe piirkond. Enam leidub meil talvituvaid mardikaid just Võrtsjärve lõunapoolsetel aladel. [6] 7 2. Kartulimardika kahjulikkus Munadest koorunud vastsed närivad sama lehe alumise pinna sisse väikesi augukesi. Lehe
võtetega soodsad arengu- ja kasvutingimused, et nad oleksid konkurentsivõimelised umbrohtudega. Külvikord on maaviljelussüsteemi üks olulisemaid komponente, mis loob aluse melioratiivsete, organisatsiooniliste ja agrotehniliste abinõude kasutamiseks ning ratsionaalseks maakasutuseks. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord#.U3uf7vmSxGQ Viljavahelduse rakendamine on oluline taimejäätmete ja mullas talvituvate haiguste ja väheliikuvate kahjurite (kartuli-kiduuss, lestad) tõrjel. Vältida mitmel aastal järjest ühel kasvukohal ühte sugukonda kuuluvate taimede kasvatamist. (nt. kapsanuutri tekitaja säilib mullas 3-5 aastat, kartulivähi tekitaja 13 aastat). Kasvatada liblikõielisi, kuna nende juurtel paiknevatel mügarbakteritel on seeni lagundav mõju – liblikõielised head vahekultuurid. Näiteks rapsile ei sobi eelkultuuriks kartul, lina, peet ja hernes, kuna nende haigused
siis aga huked nõrgemad ja heledamad. Üldpikkus 67 cm. Kassikakk on Eestis ülelevinud, kuid vähearvukas haudelind. Elupaigaks valib enamasti männikuid, teda on pesitsejana leitud veel kuuse-segametsadest, lehtmetsadest ja puisniitudelt. Saagijahil ka avamaastikul ja veekogude ääres. (T. Randla, 1976) Arvukus oli madalseisus 1970-ndate aastate algul, mil T.Randla hindas seda 100-120 paarile, ent nüüdseks on liigi arvukus meil jälle tõusnud.(O. Renno,1993) Talvituvate lindude arv Eestis on 150-300. Aastal 2003-2007 hinnati kassikaku arvukuseks 60-120 isendit. (eoy.ee) Händkakk: III kategooria liik. Varesest suurem, helehalli tumedatriibulise sulestikuga. "Loor" hästi arenenud, samuti helehall. Pikk saba. Aktiivne peamiselt öösiti. Hääl kume kahesilbiline haugatus, millele eeneb pisut pikem ühekordne huige. Häälitsustes veel kähisev "tsää", lühike kõlav "kräik" või
kestab tavaliselt mõnest nädalast paari kuuni. Enamasti on röövikud varjevärvusega – tavaliselt rohelised või pruunid. Mürgised või mürgistel taimedel toituvad röövikud on aga sageli hoiatusvärvusega. Kehtib seaduspära, et mida väiksemad liblikad, seda varjatuma eluviisiga on nende röövikud. Kui röövik on täiskasvanud, siis ta nukkub. Liblikate nukud on reeglina väheliikuvad, kõige sagedamini asuvad maapinnal. Nukujärgu kestus suvel on vaid mõned nädalad. Nukuna talvituvate liikide puhul ulatub selle kestus aga kaugelt üle poole aasta. Liblikate süsteem Kirjeldatud liike on eri autorite hinnangul 150 000 – 170 000. Kirjeldatud liikide hulka arvestades saab öelda: 99% maailma liblikatest on imilont, “tõelised” tiivasoomused, erineva ehitusega ees- ja tagatiivad ning eraldi juhad paaritumiseks ja munemiseks emastel. Liblikad Eestis Eestist leitud liblikaid 29 ülemsugukonnast ja 68 sugukonnast. Praeguse seisuga on siitmailt
oktoobrist aprillini. Sel ajal elavad nahkhiired suvel kehasse kogutud rasva arvel. Talvitumise ajal on nahkhiirte kehatemperatuur madal ja ainevahetus aeglane. Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem. 8. Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge. Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias
Teraviljade vaheltharimine hävitab küll umbrohtusid, kuid ei asenda eelneva ülesande täitmisel äestamist. Et, rukist kasvatakse tavaliselt kergematel muldadel ja taimik katab kevadel paremini põllu pinda, siis rukki äestamine kevadel nii oluline ei ole. Äestatavatel kultuuridel peaks külvisenormi tõstma 10%, et vähendada saagikadu. Taliviljade tärkamisjärgne äestamine (idud peaksid 12 cm allpool mullakihti olema) on õigustatud, kui esineb tugev umbrohtumine talvituvate (kesalill, hiirekõrv, litterhein, vesihein) ja mitmeaastaste umbrohtudega. Kindlasti peaks talivilja tärkamisjärgselt äestama siis, kui eelviljaks on olnud taliraps või -rüps, sest siis on võimalik hävitada tärganud raps. Kevadeks on rapsi juured nii tugevad, et äestamine enam tulemust ei anna. Suviumbrohtude (v. hanemalts, kõrvikud, nälgheinad põld-rõigas jne.) rohkus sügisel talivilja orastes ei ole
Paljuneb peamiselt eostega. Kasutamine: Kaug-Idas kasutatud kupatatult toiduks. Risoomi keedist on kasutatud paelusside vastase vahendina. Õrna lehestiku tõttu sobib ilutaimeks. OHTENE SÕNAJALG Dryopteris carthusiana drys tamm, pteris sõnajalg: tammiku sõnajalg e. vanadel tammedel kasvav sõnajalg.Sugukond sõnajalalised. Kasvukoht: eelistab poolvarjulisi ja poolniiskeid kasvukohti laane-, salu- ja rabametsades. Ohtene sõnajalg on mitmeaastane, osalt talvituvate lehtedega eostaim. Vars esineb risoomina. Lehed kuni 1 m pikad, asetsevad tihedate kim- pudena. Lehekeste alumine paar tunduvalt erineva pikkusega, see on heaks määramistunnuseks kaugelt taime vaadates; lähedalt, silmadekõrguselt vaadates näeme, et iga lehekese servas on ogateravad hambakesed. Sellest ka taime nimi ohtene sõnajalg. Eosed valmivad juulis ja augustis ning nendega taim põhiliselt paljunebki.
cm pikkune, alt üles suunduv pikikäik. Pruuni näripuruga vastsekäigud on kiirjalt emakäigust lähtuvad. Vastsed talvituvad koore all ja nukkuvad järgmise aasta juunis. Noormardikad saavad suguküpseks mõni päev pärast koorumist. Põlvkond üheaastane. Kase-maltsaüraski asustust on kerge märgata nn. "õhuaukude" rea järgi emakäigu kohal, millised paistavad kasekoorel kergelt silma. Liik pole eriti ohtlik ja rohkearvuline. Tõrje - asustatud puude raie koos talvituvate vastsetega. Latipihklane (Pissodes piniphilus) on 3,5.....5 mm pikkune pruun kärsaklaste sugukonda kuuluv mardikas, kelle tõugud kaevavad ebakorrapäraseid käike keskealiste ja vanemate mändide õhukesekoorelises tüveosas koore all. Suuremaid kahjustusi on meil esinenud 1930. il ja 1990. il aastail Kagu-Eestis, kui näiteks 1937. aastal oli kahjustatud 3290 ha puistuid, 90. il puistuid paaril tuhandel hektaril. On meil tähtsamaid keskealiste männipuistute kahjureid
annaabi.ee 
