Talutööd 19sajandil eestis (0)

Eestlastel, nagu enamikul Euroopa rahvastel , jagunes aasta looduse ringkäiku arvestades kahte ossa :
soe suvine aeg, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas ja
külm talvine aeg, mil põld oli külma kütkes ja loomad laudas.
Kevad ja sügis olid üleminekuajad.
Selline ajaarvestus oli tõenäoliselt olemas ammu enne kristliku kalendri jõudmist Eestisse.
Arvatavasti on eestlaste rahvakalendril mõjutusi nii Põhjamaade kui Kesk-Euroopa rahvakalendritest.
KÜLVITÖÖD
Põhjamaade rahvakalendriga ühiseks jooneks oli komme pidada kevadsuviste põllutööde aja arvestust külvinädalates.
Külvinädalate järgi määrati sobivad külviajad. Külvinädalaid loendati tagurpidi alates jüripäevast (23.aprill), harvemini künnipäevast (14.aprill) kuni jaanipäevani (24.juuni), kusjuures jaanipäevaga lõppes esimene külvinädal. Kokku oli 9 (10) külvinädalat.
Kagu-Eestis tunti 13 (14) nädala pikkust perioodi, mis lõppes jaagupipäeval (25.juulil). Samasugune arvestus oli ka Lätis. Selline arvestus arvatakse olevat pärit varasemast ajast.
Külvatavatele kultuuridele olid sobivaimad külviajad -
kaer külvati 9-7. külvinädalal,
oder ja lina 5.külvinädalal.
6. külvinädal, mai keskel, oli "rohunädal", mis uskumuse kohaselt sigitas rohkem umbrohtu kui vilja. Põllumees pidi hooles olema, et külvatav vili sel ajal mulda ei saaks.
19.sajandil avaldati külvinädalad kalendrites.
Jüripäevaga algas suviste tööde ja karja väljas olemise perioodi algus. Jüripäevast saadeti jalateolised mõisa, algas sulaste ja teenijate teenistusaeg.
Esimeseks kevadiseks põllutööks oli maa ettevalmistamine suviviljade külviks - põlispõldude künd ja äestamine, ale- ja kütisepõletamine.
Aleviljelus oli Põhja-Euroopa metsavööndis seal hulgas ka Eestis vanim maaharimise viis. Lõuna-Eestis tehti alet veel 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses.
Noor mets langetati ja koondati vaaludesse. Mõningase seismise järel vaalud kuivasid, misjärel vaalud põletati. Vaalude kohendamiseks põletamisel ja tule edasikandmiseks järgmisele vaalule kasutati pikki teibaid. Põletamisel oli tuleoht suur. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas tulise tuha sees põlesid ära viisud ja pastlad , kuigi neid kasteti pidevalt vette, samuti said kannatada takused ja linased riided.
Tuhaga väetatud maa andis esialgu hea saagi. Mõne aastaga saagikus langes ja siis jäi maa karjamaaks.
Kõige varem sai hakata kündma vana sööti, mille kündmiseks sobivaim aeg oli siis, kui maa oli pealt natuke sulanud. Külmunud mätas oli rabe ja teda oli kergem künda.
19.sajandil tulid kasutusele spetsiaalselt kohandatud lõikeadrad, millega oli tugevat mätast kergem künda.
Põllu kündmiseks oli Lõuna-Eestis laialdaselt kasutusel harkader , mille asemele tuli hilisemal ajal hõlmader. Harkader jäi kasutusele kartuliharimisel.

Harkader

Hõlmader

Äkked
Päris künd algas siis, kui maa oli sulanud ja piisavalt tahenenud.
Künni järel maa äestati.
Vanim äke, oksäke, koosnes mitmest okslikust kuusetüvest, mille külge olid jäetud oksatüükad.
Lõuna-Eestis oli levinuim raamäke, mille puuraami sisse olid tapitud puupulgad. 19.sajandi lõpus hakkasid levima sepa valmistatud raudpulkadega äkked.
Vili külvati käsitsi ja äestati mulda.
Külvajaks oli tavaliselt peremees või mõni vanem vilunud mees, kes oskas ühtlase tihedusega külvata. Mõisnikel oli kombeks usaldusväärseid taluperemehi külvimeheks vannutada.
Umbes 5-6 meetrine külviriba märgistati põllul joontega e. hitsmetega. Hitsme märkijaks oli tavaliselt isalt oskusi omandav tulevane taluperemees.
Vili külvati külimitust või külvipõllest.
 
Külimit
Külviks kasutati puhast, küpset ja tuumakat tera, mis oli hea idanevusega.
Külvamisel järgiti vastavatele kultuuridele sobivaimat külviaega. Siin oligi abiks külvikalender, kus olid kirjas vastavale kultuurile sobivad külvinädalad.
Muidugi jälgiti looduse arenemist ja ilmastikunähtusi.
Parimaks ajaks odrakülvil peeti pihlaka õitseaega, linal toominga õitseaega.
Rukis külvati augustis-septembris ja tähiseks olid lauritsapäev, rukkimaarjapäev ja pärtlipäev. Üldiselt püüti rukkikülviga jõuda lõpule augustis.
Rukis külvati kesale, mida hakati harima pärast kevadiste külvitööde lõppu. Kesale veeti sõnnik, mis künti mulda. See töö püüti ära teha enne jaanipäeva, sest pärast jaanipäeva algas heinaaeg.
Juuli lõpus või augusti alguses künti kesa teist korda ja äestati. Kui rukis külvati alemaale, oli see aeg sobivaim alepõletamiseks.
Suvivili külvati küllaltki hilja ja seda mitmel põhjusel:
Kuna sügisel püüti loomi karjatada põllul võimalikult kaua, jäi põllu kündmine kevadeks.
Kehvad maaharimisriistad ei võimaldanud maad nii hästi harida, et kevadel saaks kohe külvata ja tavaliselt tuli maa kevadel uuesti künda, mis nihutas külvi hilisemasse aega.
Oder ei tohtinud saada küpseks rukkiga samal ajal, sest viljalõikuseks ei jätkunud töökäsi.  
Uued tööriistad ja põllumajandusteaduse areng tõid kaasa muutused külvitraditsioonides.
Varasemal ajal kasvatasid eestlased rukist , kaera, otra , hernest, uba, tatart, naerist, kapsast , lina ja kanepit .
Hilisemal ajal hakati kasvatama nisu, kartulit ja teisi tänapäeval tuntud kultuure. Ka õuna- ja marjaaiad rajati talude juurde hiljem.
Kartul , mis hakkas ulatuslikumalt levima 19.sajandil, nõudis sügavamalt haritud ja väetatud põldu.
Sõnnik veeti kartulipõllule kevadel ja künti seejärel mulda. Kartulimaa harimisel ja vagude ajamisel oli peamiseks tööriistaks harkader.
Sõnniku vedamiseks põllule korraldati talgud, millest võtsid osa mitme talu pered.
Laudad veeti talvel kogunenud sõnnikust tühjaks. Loomade poolt kinnitallatud sõnniku vankrile laadimine oli raske töö ja seda tegid täisjõus mehed. Vedajateks kasutati sageli teismelisi poisse . Põllul tõmmati sõnnik konksuga väikestesse hunnikutesse, kust ta järgnevalt põllule laiali laotati. Laotajateks olid enamasti naised ja neiud.
Kartul pandi maha käsitsi. Sellest tööst võtsid osa kõik, kes vähegi suutsid korvi kanda. Ka lastele tehti eraldi väiksemad korvid, et nad saaksid tähtsas töös osaleda.
Kartul pandud, aeti vaod harkadraga kinni.
Tallinna Tehnikagümnaasium
Referaat
Talutööd 19sajandil eestis
Janek Hanson 5a klass