Niguliste kirik (3)

Niguliste kiriku ajalooline ahitektuuri analüüs
Kaupmeeste ja meresõitjate pühaku Nikolause auks pühitsetud Niguliste kirik on üks ilusamaid hilisgooti sakraalarhitektuuri näiteid Tallinnas.
Kirik rajati algkujul 1230 . aastal, 13. sajandi lõpul lisandus kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone . See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika mõõtmetega, kuid toonaste võlvikute laius erineb tänapäevastest. Pikihoone hõlmas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud paleestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg . Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa. Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal.
14.sajandil ehitati Niguliste kirikule hulk juurdeehitisi: Püha Matheuse kabel , Püha Barbara kabel, Püha Jüri kabel ning Väike kabel. 15. sajandil toimunud ulatuslikud ümberehitused andsid kiriku koorile ja kolmelöövilisele pikihoonele tänaseni säilinud üldilme. Barokne õhuliste galeriidega torn kerkis läbi mitme sajandi järk-järgult kõrgemaks.
1944. aasta 9. märtsi ööl, kui Nõukogude lennukid Tallinna pommitasid, sai kirik hävitavalt kannatada. Lisaks varises hoone taastamise käigus enamik pikihoone ja osaliselt ka koori võlve koos kõrgseinte ja piilaritega kokku. Varingutest jäid puutumata Püha Antoniuse kabel, käärkamber ja teised juurdeehitused pikihoone põhjaküljel. Säilisid Püha Matteuse ( hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvad hauaplaadid, 15.-16 sajandist pärinev peaaltar ja Surmatantsu -maali algusfragment.
1982. aasta oktoobris puhkes kirikus tulekahju, kus hävis uuesti tornkiiver. Tänu kiirele tegutsemisele oli nii pikihoone kui ka kõik kabelid järgmise aasta lõpuks taastatud.
Niguliste kiriku basiilika on oma kogulahenduselt kõige täiuslikum. Niguliste kiriku kesklööv on tunduvalt kõrgem külglöövidest. Basiilikale on omane pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku.
Niguliste kirikus on kaks altarit – Maarja altar ning peaaltar. Peaaltari, kahekordse kappaltari tiibu kaunistavad Püha Nikolausi elu kujutavad maalid, keskosas ja avatud sisetiibadel paikneb nn. pühakute galerii paarikümne värvilise puuskulptuuriga.
Niguliste kiriku kabelid. Mateuse kabel asus algselt torni lõunaküljel ning see on väike, piklik ja kahevõlviline. Püha Jüri kabel oli ka kahevõlviline, kuid see ehitati ümber 17. sajandi teisel poolel. Mõni aeg pärast Püha Jüri kabeli püstitamist, ehitati pikihoone põhjakülje idapoolsete võlvikute ette kitsas kahevõlviline kabel, mida hiljem hakati Väikeseks kabeliks nimetama.
Bernt Notke ’’ Surmatants ’’
Bernt Notke maal ’’Surmatants’’ on Eesti suurejoonelisemaid kunstiaardeid.
Kuidas Bernt Notke maal Eestisse jõudis, pole täpselt teada. Maali põhjalikult uurinud kunstiteadlane Mai Lumiste on arvanud, et see valmistati spetsiaalselt Niguliste kiriku jaoks. Toona tellis linna kõige rikkam kogudus maali, mis nüüd, viis sajandit hiljem, on Eesti hinnaliseim kunstiväärtus.
Omal ajal võis maalil olla kuni 50 figuuri. Keerulise ajaloo käigus säilis teosest 7,5 meetrine pannoo. Tõenäoliselt on see 15. sajandi lõpul tehtud autorikordus 1461.aastast pärit analoogilisest maalist Lübeckis. Maalil kujutatud gootilikud figuurid on haaratud ülevasse protsessiooni. Punane, kuldne ja pruun koloriit loovad piduliku õhustiku, mida kunstiajaloolased on interpreteerinud ülistusena reaalse maailma ilule.
’’Surmatantsu’’ tekkeks andis tõuke Euroopat haaranud katkuepideemiad. Maalil on sümboliseeritud erinevast klassist inimeste võrdsust ja jõuetust surma ees. Sellel on kujutatud erinevate ühiskonnakihtide tantsurivi alustades piiskopist ning lõpetades kõige madalama seisuse ehk orjaga. Tantsivate figuuridega on vaheldumisi tantsimas luukered, kes sümboliseerivad surma. Pildi all on tekst neile, kes oskavad lugeda, lihtrahvale on loo seletamiseks pildid.
Maali iseloomustab kõige enam ladinakeelne väljend ’’mementi mori ’’, mis tõlkes tähendab ’’mäleta, et sa oled surelik’’.
Arvan, et ’’Surmatants’’ oli omal ajal ja ka kaasajal suurepäraselt fatalismi illustreeriv suurteos, teadustamaks piltlikult kõigile inimestele, et pole oluline kes sa oled või palju sul võimu on – surm jõuab paratamatult igaüheni.