oli vaja säilitada. 5. Põlluharimise ja karjakasvatuse algus.Põlluharimine arenes korilusest. Alepõllu tegemine- raiuti osa metsast maha, lasti puudel kuivada, pandi puud põlema, järele jäi tuhk, ajati ühtlaselt laiali ning külvati seeme mulda. Adramaa- maamõõdu ühik, maa mida oli võimalik adraga harida. Maadesüsteemid: kaheväljasüsteem- ühe maa peal vili, teine puhkab. Metsloomade eest kaitseks puust tarad ümber; kolmeväljasüsteem- mindi üle kui hakati kasvatama talirukist, maa jagunes: suvivili, talvevili ja söödimaa. Karjakasvatus arenes küttimisest. 6. Muinasaja inimese elatusalad-karjakasvatus ,kaubandus,käsitöö,maaharimine,küttimine ja metsmesindus 7. Linnuste tüübid-mägilinnus,neemiklinnus,kalevipoja säng,ringvall, 8. Kaardid: maakonnad, eestlaste naabrid, Eesti alade jagamine vallutajate vahel 9. Ümera ja Madisepäeva lahing, Tartu kaitsmine Ümera 1210,Madisepäeva 1217 ja tartu 1224 10
Mehaaniliste veskite ehitamine(vesiveskid). Vana-Liivimaa valitsemine ja Keskajal suurenes viljakasvatuse osatähtus. Odra talupoegade olukord keskajal kõrval hakati kasvatama talirukist. Üks raskemaid Ptk.9-10 viljakalduseid saavutas haripuntki 1315.aastal. Ikalduse põhjustas külm, mis võttis rukki, orda ja muu vilja. Paljud surid nälga.
Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis
·suhtles iseseisvalt teiste riikidega ·müntis raha ·läänistas maid koos talupoegadega vasallidele Põllumajandus Põllumajandus oli kogu keskaja jooksul tähtsaimaks majandusharuks. Valitses naturaalmajandus. Tähtsaimaks maaharimisriistaks oli: · juurtega puutüvest tehtud ader · okstega kuuselõhandikest tehtud karuäke · Toimus põlispõldude laienemine metsa arvelt. Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem. Kehvematel maadel aga kaheväljasüsteem. Kasvatati talirukist, aga ka vähesel määral · otra, kaera ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naereid. · Kehtis väljasund ehk sunduslik külvikord. Saagid sõltusid ilmastikust. Sagedased olid ikaldused. · Loomakasvatus sõltus söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati lambaid, kitsi ja sigu. Sigade nuumamiseks kasutati tammetõrusid. Hobuste kasvatamises oli esikohal Saaremaa.
mullal aga saavutas umbrohi rukis ülekaalu ja tõrjus õrnema nisu välja. Rukki vähenõudlikkus hakkas silma ja talle anti kultuurtaime õigused.Nii kasvatataksegi tänaseni rukist põhjapoolsetes maades rohkem kui nisu. Rukkist saadi rukkijahu, millest küpsetati must leiba. Vanasti saadi rukkipõllult muudki - näiteks põhku loomadele allapanuks ja rukkiõlgi katuste tegemiseks. Meie esivanemate katused olidki kaetud õlgedega. Katuseõled lõigati sirbiga käsitsi. Kasvatatakse talirukist, mis talvitub orasena lume all ja suvirukist, mida saab koristada veel samal aastal. Heino Kiik - Maailma viljad, Tallinn "Valgus", 1989 Oder Reelika Rattus Otra kasvatatakse kõige rohkem söödaks, kuid sellest valmistatakse ka väärtuslikke toiduaineid, samuti õlut ja linnaseid. Odrateradest valmistatakse tangu, kruupe ja jahu. Need on toitainerikkad ja kergesti seeditavad
mõisnikele *Teise suurema mõisate rühma moodustasid riigi-ehk kroonumõisad, mis kuulusid aadlikele, kes rentisid riigilt mõisaid pikemaks või lühemaks ajaks, kuna neil polnud rüütlimõisaid *Kolmanda suurema rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid, mis andsid kirikuõpetajatele elatist *Mõisaid omasid veel suuremad linnad, mõned mõisad oli rüütelkondade ühiskäsutuses *Mõisate majandamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport *Eestist veeti välja talirukist ning otra, vähemal määral nisu (*18.sajandil viinapõletamine) *Talupõldudel kasvatati peamiselt teravilja, lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Kodulindudest peeti kanu, hanesid. Veo-ja künniloomana kasutati härga, sest ta oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut nin kelle liga lõpuks toiduks tarvitati. Siiski oli ka talus üks hobune voorirakendisse ja kirikussesõiduks
Andideks olid enamasti piik, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel päevadel loomad. 2. Eestlased muinasaja lõpul Muinasaja lõpusajand oli eestlaste jaoks märkimisväärselt hea. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes. Paljud keskajal tuntud külad oli, siis juba olemas. Muinasajalõpul elas Eestis vähemalt 150 000 inimest. Elatus aladeks oli peamisel maaharimine, mis oli selle aja kohta kõrgel tasemel. Põhiliset kasvatati talirukist. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis, teisele rukis ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka küttimise ja kalapüügiga. Tähtis oli ka metsamesindus.
1.Põllu mõiste Põld on haritav maa, kus kasvatatakse peamiselt lühiealisi (1-2- 2 aastasi) kultuurtaimi. Põld on lage, puudeta ala. Esimesed põllud tekkisid Eestis teise aastatuhande algul eKr. Peagi muutus põlluharimine eestlaste peamiseks elatusalaks. Asustus ja põlluharimine koondus kohtadesse, kus oli viljakas muld. Kasvatati peamiselt otra, hiljem ka talirukist. Esialgu olid põllud väikesed ja liigenstatud, põldudel kasvatai erinevaid kultuure vaheldumisi. Põllutöömasinate kasutuselevõtuga tekkis vajadus suuremate põllupindade järele. Väikesed põllud ühendati, põllusiilude vahelt kaotati üksikud puud, metsatukad. Tekkisid suured üheviljapõllud. Selle tulemusel suurenes kahjurite arv ning nende tõrjeks hakati kasutama kemikaale. Põldudel kasvatavad kultuurid ja nende saagikus ning see, kuhu põld rajatakse, sõltub põllumullast.
· Tõenäoliselt saksastusid mitme põlvkonna järel ka linnadesse voolav maarahvas. · Suured kultuurimõjud Saksamaalt nt keelelised laenud. Ristiusu vastuvõtmine tõi muutuse usundisse, kommetesse, rahvameditsiini. · Põllumajanduses kasutati endiselt kolmeväljasüsteem, see rajanes ka pärast vallutust vanal kohalikul põhjal. · Suurenes viljakasvatuse osatähtsus, metsa arvelt hariti juurde uusi põllumaid. · Odra kõrval hakati kõige rohkem talirukist kasvatama. · Tööloomadena kasutati härgi ja hobuseid. 2. Linnad ja kaubandus · Linnaõigus linna õiguslikuks aluseks, maaisanda antud ning see tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Selle tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. · Linnaõiguse said Eesti linnadest Tallinn, Rakvere, Narva (Taani kuningalt saadud õigus); Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide, Haapsalu (Hamburgi
Heaks loetakse 50-60 DU ühikut, väga hea on rohkem kui 60 DU korral. Õlleodra kasvatamine. Mullastik. Õlleodra kasvatamiseks sobivad keskmise raskusega mullad, pH 6,0- 6,5. rasked savi mullas ja kerged saviliivmullad ei ole sobilikud. Edukalt saab kasvatada Kesk-, Ida-, kui ka Põhja-Eestis. Vältida tuleks Lääne-Eesti raskeid savimuldi ja Lõuna- Eesti happelisi liivmuldi. Eelvili. Eelviljana tuleks eelistada kartulit, rapsi, rüpsi ja talirukist. Tõenäoliselt tuleb kasutada ka kõrgesaagilist otra, kuid ei tohi kasvatada monokultuurina, mis soodustab haiguste levikut. Kui kasvatada otra eelviljana tuleb teha odrale allakülv. 6 Agrotehnika Mullaharimine Kevadise kvaliteetse mullaharimise aluseks on korralikult tehtud sügiskünd. Eelviljaks on teravili, siis tuleb põldu koristamise järel võimalikult kiiresti ca 5 cm
Kasvatati ka otra, nisu, kaera, hernest, põlduba, lina ja kanepit. Keskaja jooksul oli põllumajandus tähtsaimaks majandusharuks. Valitses naturaalmajandus. Tähtsaimaks maaharimisriistaks oli: · juurtega puutüvest tehtud ader · okstega kuuselõhandikest tehtud karuäke Toimus põlispõldude laienemine metsa arvelt. Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem. Kehvematel maadel aga kaheväljasüsteem. Kasvatati talirukist, aga ka vähesel määral otra, kaera ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naereid. 17.-18. saj domineeris kolmeväljasüsteemis kesapõllundus: põlispõld oli jaotatud kolmeks väljaks, igal aastal oli üks neist kesa all. Maaparandusvõttena kasutati endiselt kivikoristust, hakati põldude ümber kivist adu ehitama. Põldude kraavitamine ei olnud tollal veel kombeks. Põlde ja heinamaasid ka tarastati. 18
16. sajandil. Euroopas ainulaadsetes rehielamutes kuivatatud rukis säilis hästi ja sellest sai tähtis ekspordiartikkel. Alates 17. sajandist aeti Eesti rukkist mõisates viina Vene turu jaoks kuni riikliku viinamonopoli kehtestamiseni 19.20. sajandi vahetusel. 19. sajandil, kui Eestisse jõudsid uued põllukultuurid (ristik ja kartul) ning mitmeväljasüsteem, kahanes rukki osakaal 50 protsendilt 30 protsendile. Rukikasvatus Kasvatatakse talirukist, mis talvitub orasena lume all ja suvirukist, mida saab koristada veel samal aastal. Vili koristatakse augustis. Sageli valmistab probleeme lamandumine, mis ei lase rukist koristada kuivalt ja idanemata. Rukkikasvatus Eestis on viimastel aastatel kasvanud. 2005/2006 kasvatatati meil 20 385 tonni rukist, 2007/2008 aga 60 967 tonni. Sellest läks 2007/2008 inimtarbimisse terakaalus 28 544 tonni, tööstuslikku tarbimisse 8301 tonni, seemneks 6257 tonni ja loomasöödaks 1901 tonni
vabatalupoegadel. Teokohustuse kasvuga suurenesid ka maksud, kümnis suurenes 10% veerandile. Paljud talud jäid mõisale võlgu. 1507. võeti relvakandmisõigus. 16.saj keskel talupoegi võõrandati maast lahus. Seega talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks > kujunes välja pärisorjus. Põllumajandus Maaharimine rajanes vanal põhjal. Ehitati mehaanilisi veskid, enamasti vesiveskid. Viljakasvatuse osatähtsus suurenes > metsa arvelt uut põllumaad. Odra kõrvale kasvatati talirukist. Karjakasvatus, tööloomadena härg ja hobune; laudasõnnikuga väetati põlde. Kari andis lisa toidulauale ning villast ja nahast saadi kehakatet. Mõisates karjakasvatus halvem. Maad tabas ka viljaikaldus 1315, siis tõusis vilja hind ja paljud pidid nälga surema. Euroopa kultuur Eesti ühiskond lõhestus saksakeelseks ülemklassiks ja mittesakslastest maarahvaks. Euroopa kultuuri juurdumine aeglane, ülemkiht oli kultuuriliste uuenduste vahendaja
õigusaktidega fikseeriti (puudub isikuvabadus, puudub relvakandmisluba) 5) talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit: Toiduks oli rukkileib, enamasti aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned, oad. Joogiks kali, mõdu, pidudeks põletati rukkist viina. Elamuks rehetalu, millel polnud aknaid, täitis mitmeid ülesandeid: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi, ning kohati ka sauna ülesandeid. Tööloomadeks härjad ja hobused. Viljadest kasvatati talirukist ja otra, vähemal määral kaera või nisu. 4. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ajal 1) Rootsiaegsed linnad Eestis, nende olukord Liivi sõja järel: 10 linna: Tallinn, Tartu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva, Kuressaare ja Valga 2) Muutused kaubanduses võrreldes eelneva perioodiga: sisekaubandus, kaugkaubandus Kaubandus: kauplemispõhimõtted jäid püsima, kaubandus koondunud võõramaalaste kätte, Narva
inventaar- Põhiliseks maaharimisriistaks oli ader (juurpuuader) Saartel ja Lääne- Eestiskasutati juurpuuadra asemel Rootsist pärit seanina atra (ehk vannaader). Peale selle kasutati karuäket., põldude väetamine- väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. Tegevusvaldkonnad Põllumajandus, loomakasvatus, mesindus, kalapüük, jahindus. Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised oder, kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naerist. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega.Eksisteeris sundusliku külvikord ehk väljasunni- kõik talud pidid kündma, külvama ja lõikama koos ja ühel ja samal põllul. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja laudasõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist
Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud taignast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud taignast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. [] II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju, tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi sammalt, puukoort ja kasve ning marju. 17.-19. sajand küpsetatigi leiba igapäevaseks toiduks just aganatest. Puhast rukkileiba ainult oluliseks pidupäevaks
Oder oli oluline ka jookide valmistamisel õllest ja kaljast või taarist kuni hapurokani. Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke
põlevkiviõli kogusest müüs AS Narva Elektrijaamad 2006. aasta oksjonil maailmaturuhindadega maha.70 Põhk, millest sai põhukatla küttematerjal, on Eestis odavaim industriaalkatlamajades kasutatav kütus. Aastatel 2006-2010 ostis AS Tamsalu Kalor rukkipõhku Lääne- Virumaa ühelt suurimalt põllumajandusettevõttelt OÜ-lt JK Otsa Talu, kes valmistudes põhukatla tulekuks Tamsalu katlamajja, külvas 2006. aasta sügisel oma põllumaale ligikaudu 500 hektarit talirukist.71 2010. aastal, pärast seda, kui OÜ JK Otsa Talu tõstis põhumüügihinda, hakati põhku ostma Ambla vallas paiknevalt ettevõttelt Topsi Grupp OÜ.72 Põhukatel on valmistatud Taani firmale Overdahl'ile kuuluvas Poola tehases. Katla hankimisele suures osas kaasa JK Otsa Talu OÜ. Põhukatlale üleminek läks Tamsalu 67 Samas. 68 Samas. 69 Kyto protokoll. [www] http://et.wikipedia.org/wiki/Ky%C5%8Dto_protokoll (01.04.2014) 70 Virumaa Teataja. (2005)
Peale selle kasutati okstega kuuselõhendikest valmistatud karuäket (kasutati just alemaadel). Toimus ka põlispõldude laienemine seda eriti metsa arvelt. Põlispõldude väetamiseks kasutati laudasõnnikut, tuhka ja rannikualadel meremuda (adrut). Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem, kehvematel aladel kaheväljasüsteem. (Võsamaadel tehti alet ja alates 15. sajandist kütist.) Viljadest kasvatati peamiselt talirukist, suviviljadest olid olulised(kasvatai vähem) oder, kaer ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart, hirssi, naerist. (Naeris asendas keskajal kartulit, mis oli Euroopas veel tundmata. Keskajal kasutati rohkesti õlut, seepärast oli humalakasvatus olulise tähtsusega. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada talu vajalike tööloomade ja lauda- sõnnikuga. Loomakasvatus olenes aga söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati taludes
hiljem. Kattevili teravili, mille alla on külvatud heintaimed (varajane oder on kõige riskivabam: kui paneme odra ja ristiku koos kasvama, siis odra saame ära koristada varakult, juuli III dekaad, ning ristik saab edasi kasvada; saame teda alla külvata nii tali- kui suvinisule. Suvinisu saab valmis augusti II dekaadis, kui tahame allakülviks otra kasutada, siis tuleks valida võimalikult varajase nisusordi) Talirukis ja kaer (?) Talirukist katteviljana ei ole soovitatav (ainult madala viljakusega põldudel). Kaer allakülvina on samuti halb kuna ta valmib septembrikuuks ning lamandub, mis omakorda võib rikkuda heintaimiku. Soodsamaks peetakse paar aastat kartulit, paar aastat puhkust kuna sellisel juhul jääb taastumisperiood pikemaks kui üle aasta külvaks kartulit! Kesad Kesade harimine hõlmab kõiki enne taliviljade külvi tehtavaid mullaharimistöid, mille ülesandeks on
annaabi.ee 
