TAJU (0)

TAJU
„Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt ( tajukujund ) vahetult mõjuvatest objektidest või nähtustest” ( Allik jt 2002: 85). Tajukujundeid võib olla erinevaid, sest ümbritsevat maailma võib iga inimene tõlgendada erinevalt. Taju eesmärgiks on luua terviklik pilt, et inimene oleks suuteline otsustama adekvaatselt esemete ja nähtuste omaduste üle (Allik jt 2002). Taju sõltub aistingutest ja eeldab tähelepanu. Samuti mõjutavad taju emotsioonid, mõtlemine ja eelnevad elukogemused. Tajumise protsessi eesmärgiks on on terviku tunnetamine - mis omakorda sõltub sellest, milline keskkond ja objektid inimest ümbritsevad-, eelnevate faktorite koosmõjul tekib inimesel subjektiivne üldistatud tajukujund. Näiteks ruumis olevaid erinevaid elemente tajume me ühtse tervikuna , mitte eraldi. Objekte oleme tervikuna suutelised tajuma ka siis, kui silmale on nähtav ainuuüksi mingi osa vaadeldavast objektist.
Taju on keeruline protsess. See on seotud inimese järelduslikkuse, loovuse kui ka mineviku kogemustega. Alateadlikult seostatakse objekti, niisamuti ka olemasolevat hetke- varasemalt kogetuga. Olulist rolli tajumisel mängib ka fantaasia - objektile võidakse omastada fantaasia elemente.
Tajumuse loomine tähendab seda, et tajuobjekti õpitakse aktiivselt tundma. Näiteks suunatakse pilk mööda tajutava eseme piirjooni, tehakse liigutusi objekti suunas ning fookus ei püsi mitte ainult ühel tunnusel, vaid liigub ühelt teisele. Pärast eseme tundmaõppimist tekivad organismis erinevad protsessid, mis võrdlevad objektilt saadud signaale eesmärk-kujutise ja või standardiga (see tähendab seda, et igal inimesel on mingi kindel ettekujutus ühest objektist: näiteks teab inimene oma peas kindlalt, milline näeb välja tool ).
Tajusid liigitatakse erinevate närvimehhanismide alusel. Eristatakse nägemis-, kuulmis -, kompimis-, liigutus -, maitsmis- ja haistmistaju. Tajumine kui protsess koosneb mitmest osast: seega võtavad sellest üheaegselt osa erinevat liiki närvimehhanismid. Samas võib taju veel klassifitseerida ka tegelikkusse eksisteerimise vormidest lähtuvalt, ehk siis saab selle jaotuse järgi eristada ruumi-, aja- ja liikumistaju . Taju saab käsitleda ka objektina, selle alusel on olemas näiteks vormi-, sündmuse-, tekstuuri- ja värvustaju.
Taju tähtsamateks omadusteks on tema mõtestatus, valivus , konstantsus, aperetseptiivsus (see, mis tuleneb eelnevast kogemusest) ja ökoloogiline põhjendatus; lisaks on veel olulised ka taju terviklikkus, struktuursus ja produktiivsus. Taju mõtestatust saab defineerida niimoodi : inimene tajub esemeid sellisena, et sellel esemel on tema jaoks teatud tähendus, mõte või sisu. Mõtestatuse puudumisel taju puhul ei omaks inimene vastavaid teadmisi või kogemusi, seetõttu ei oskaks ta tajutavat seletada, kuna ei suuda paigutada seda eset mingisse teada olevasse kategooriasse. Taju valivus tähendab, et esemed, nähtused või tunnused, mis mõjuvad üheaegselt- nende hulgast valitakse välja ainult tajutav objekt ehk figuur . Ülejäänud elemendid, mis jäävad tagaplaanile ei ole selgelt eristuvad- seesugune nähtus kannab nimetust taju foon. Taju valivus sõltub tähelepanust; objekti selekteerimine toimub selle põhjal, kuhu fookus suunatakse. Objekti foonist välja selekteerimisel tuleb mängu eseme intensiivsus ja ka see, kui liikuvana ta paistab. Vähem oluline pole ka fakt, et inimesel võibki olla kinde siht objekti konkreetseks eristamiseks, kõik muu ebaoluline, mis tajutavasse figuuri ei puutu , aga tõrjutakse. Taju selektiivsuse korral on oluline roll inimese varasematel kogemustel ja isiklikel omadustel (teadmised, elukutse , hoiakud)- need kõik mõjutavad taju valikulikkust-, sellist taju sisu sõltuvust eelnevalt kogetust nimetatakse apertseptsiooniks. See jaguneb omakorda kaheks: püsivaks ja ajutiseks apertseptsiooniks (mõjutatud meeleolust, aktiviseeritusest, ootustest). Taju konstantsus ehk taju püsivus tähendab tajutavate objektide omaduste- näiteks suuruse, kuju, vormi-, tajumist püsivatena; mis väljendub selles, et et kui tajumistingimused (kaugus, valgustus , värv jne) muutuvad, ei teki meil senitundmatuid või moonutatuid esemete pilte, vaid me tunneme need objektid siiski ära. Öösel hämar tajume valget paberit ikka valge paberina, vahe seisneb ainult selles, et valgushulk on erinev, kuid see ei pane meid arvama , et tegemist on mingisuguse teise objektiga. Siiski võib teatud tingimustes tekkida moondunud taju ehk illusioon : objektid paistavad teistsugustena, kuid mitte sellisena nagu nad reaalselt on. Illusioone on erinevaid liike, eristatakse nägemis-, kuulmis- ja kompimisillusioone. Taju moonutuste tekkepõhjused võivad olla füsioloogilised (joonte pikkus ja suund, kujundite suurus, vahemaa hindamine); füsioloogilised (nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid) ja samuti psühholoogilised (haiguslikud meelepetted, tajuelamused, hallutsinatsioonid).
Ökoloogiline lähenemine tajule väidab, et tajus on esindatud keskkonna erinevad võimalused, mida keskkonnas asuvad erinevad objektid võimaldavad teha. Taju on häälestatud elementide koosluses esinevatele muutumatutele omadustele, mida õpitakse tajuma aktiivse liikumise, toimimise ja tegevuses keskkonna muutlikkusega. Tajusüsteem on tänu ökoloogilisele põhjendatusele võimeline ära tundma mitte ainult objekte või tunnuseid vaid ka sündmusi. ( Bachmann jt 2003)
Kasutatud kirjandus:
Allik, J., Kreegipuu, K. (2002). Taju. Raamatus: Allik, J., Rauk , M. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Bachmann, T., Maruste , R. (2003). Psühholoogia alused. Tallinn: Kirjastus Ilo.