Seega võib alanenud meeleolu lugeda tundeelu häireks.3 Huvitus - Tahte väljenduseks on motoorne tegevus. Tegevus on inimese aktiivne moodus tegelikkusega kohanemiseks. Tegevuse eesmärgiks on kas muuta tingimusi enesele soodsamaks või kohandada ennast muutunud tingimustele vastavalt. Huvi millegi vastu on tahtega tihedalt seotud. Kui inimesel pole huvi, siis pole tal ka tahet midagi ellu viia. Huvitus on seotud samuti tahteaktiivsuse langusega. Seega võib huvituse lugeda tahteelu häireks. Energiapuudus - Kuna selleks, et midagi teha on vaja ka energiat, siis võib energiapuuduse tunne mõjutada ka tahte ellu viimist. Kui ei ole energiat, siis ei ole ka tahet midagi teha. Seega võib energiapuuduse lugeda tahteelu häireks. Sümptomite olulisus juriidilises kontektis Energiapuudus ei oma juriidilises mõttes nii suurt tähendust. Huvitus võib aga omada juriidilises kontekstis tähendust, kui tegemist on huvituse raske avaldumisega. Inimene, kellel
Lihtne skisofreenia Paranoidne skisofreenia tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu mõtted; kuulmishallutsinatsioonid, mis ähvardavad või annavad käsklusi, või mitteverbaalsed kuulmishallutsinatsioonid, nagu viled, suminad või naer; lõhna- või maitsehallutsinatsioonid, seksuaalsed või muud kehalised meelepetted ning harva nägemishallutsinatsioonid. Hebefreenne skisofreenia emotsioonide, tahteelu- ja mõttekäiguhäired käitumine on inadekvaatne ja impulsiivne ning tavaliselt maneerlik meeleolu lame ja inadekvaatne mõttekäik desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu. isoleerumistendents ja käitumine näib olevat eesmärgita ja tundmusteta algab tavaliselt 15. ja 25. eluaasta vahel halva prognoosiga Katatoonne skisofreenia väljendunud psühhomotoorsed häired silmatorkavamaks tunnuseks on ägeda katatoonse rahutuse episoodid
· rindkere lihaste tegevusega, mille tulemusena surutakse õhku kopsudest välja. Õhu liikumisel läbi häälepaelte ja resonantsruumide tekib nutule eriomane heli. · näolihaste tegevusega · pisaravoolusega Üldiselt ollakse arvanusel, et nutmine on inimspetsiifiline nähtus. Kuid on uurimusi, mis näitavad, et nutta võivad ka mõned kõrgemad loomad, nagu kaamel, elevant, gorilla. Nutt imikul Nutmine on vastsündinu üks esimesi tahteelu akte. Nutu intensiivsus on oluline näitaja vastsündinu tervisliku seisundi hindamisel. Apgari skaala võtab nutmist arvesse kahel puhul: · hingamise hindamisel · reaktsioon stiimulile hindamisel Mida intensiivsem on mõlemil juhul nutt, seda parem on vastsündinu tervis. Terve imiku nutt on põhjustatud peamiselt näljast. Esimestel elukuudel inimese nutt on ilma pisarateta, kuna pisaranääre pole veel lõplikult välja arenenud
arenguhäirega lapsi käia nii tava, sobitus- kui tasandusrühmades. Vaatamata mitmetele sarnastele arengunäitajatele, tuleb lapse arengu hindamisel ja sekkumisel eristada spetsiifilist arenguhäiret vaimupuudest. Erinevalt vaimupuudest on spetsiifilise arenguhäirega lastel: kõrgem arengupotentsiaal; kiirem arengutempo; valmisolek koostööks täiskasvanuga (võtavad hästi abi vastu); säilinud tunnetuslik huvi ümbritseva vastu; adekvaatsem tunde- ja tahteelu (motiveeritus tegevustele, emotsionaalsus) jne. Arendustegevus spetsiifilise arenguhäire korral Arendustöö spetsiifika sõltub lapse vanusest, senise arengu iseärasustest ning kasvukeskkonnast. Lapsevanema ja õpetaja oluline koostööpartner lasteaias on logopeed. Spetsiifilise arenguhäirega lapse oskuste arendamiseks eakohasele tasemele tuleb toetada praktiliselt kõiki arenguvaldkondi. 1. Kognitiivsed oskused: kõikide tajuliikide arendamine, mõtlemise vormide ja
• Tolleaja psühholoogias esines kaks käsitlusviisi, mis teineteist täiendasid, ent mõnevõrra omavahel ka võistlesid. • Üks neist, rohkem teoreetilise põhilaadiga, lähtus hingeelu nähtuste seletamisel tajust, tõstes selle esikohale. • Teine käsitlus hindas tahet. • Hobbes püüdis neid käsitlusi omavahel seostada. Ometi suundus tema psühholoogiline huvi enam tahte uurimisele. • Selle avaldusi uurides jõuab ta tulemusele, mille kohaselt kogu inimliku tahteelu algseimaks ajendiks on enesealalhoiutung. Kõrged moraalsed tunded, nagu seda on altruistlik ligimesearmastus, heatahtlikkus ja vastutulelikkus, on vaid maskeeringud, kuigi nende vajalikkust ja väärtust sellega kaugeltki ei taheta eitada. • Hobbes uuris lisaks ka afekte. Kõik afektid või tundeseisundid jagunevad kahte liiki: ühed on ligitõmbavad näiteks lõbu milles võrsub armastus ja teised eemaletõukavad näiteks
Terve hingeline (psüühiline) ja kehaline ülesehitus on aluseks ja eelduseks individuaalsete võimaluste teostumisele. Steiner-pedagoogika järgi jaguneb inimese hingeelu paljutahulisus kolmeks põhivaldkonnaks: mõtlemine, tunne ja tahe. Mõtlemine juhib inimese teadlikku tegevust, tunne on elule põhinev hindamisvõime, väärtussüsteem ja sotsiaalne vastutustunne. Tahte jõud paneb liikuma ja tegutsema kogu inimese. Mõtlemise-, tunde- ja tahteelu kujutavad endas peale psüühikaseisundite ka teadvusolukordi. Inimese hingeline areng, mis on samaaegselt ka teadvuse areng, toimub reeglipäraselt üldiste arengurütmide järgi. Need rütmid on niisama kindlalt piiritletud, nagu näiteks käimaõppimise, hammastevahetuse või murdeea alguse perioodid. Steiner-pedagoogiline arenguõpetus liigendab lapsepõlve ja nooruse kolmeks põhiperioodiks, millest igaüks kestab umbes seitse aastat: 1. Eelkooliiga - kuni 7.a. 2
Luulumõte on haiguslik ekslik veendumuslik otsustus, mis ei allu mõistuslikule korrektuurile. Depressiivse luulu avalduskujud hõlmavad inimese enda omaduste, väärtuste ja võimete hindamist tegelikkusele mittevastavalt negatiivsetena. Mõtlemishäirete kujunemises osalevad mitmed tegurid. Peamiseks psühholoogiliseks teguriks on inimese emotsionaalne seisund, eeskätt meeleolu. Esinevad ka mälu-, intellekti-, tundeelu-, tahteelu-, instinkti-ja teadvusehäired. Psühhiaatriline sündromoloogia Normaalne psüühiline tegevus on üksikute funktsioonide ja võimete keerukalt integreeritud tervik. Isoleerituna ei saa kulgeda ükski psüühiline funktsioon, ei aisting, taju, kujutlus ega tundumus. Ühe funktsiooni aktiveerumine toob endaga kaasa teised funktsioonid, ühe funktsiooni muutumine- ka teise funktsiooni muutumise. Psühhopatoloogilise sündroomi mõiste võeti kasutusele 1906a. H. Hoche poolt
Psühholoogia õpiku küsimused Psühholoogia, psüühika ja teadvus 1. Mis on teadvus? Teadvus on teadlik olemine välismaailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest. 2. Milliseid funktsioone psüühika peale raamatus loetletute psüühika funktsioonide veel täidab. Lisaks tajule, mälule, mõtlemisele, keelele, tundeelule ja tegevuse juhtimisele täidab psüühika veel tahteelu, intellekt ja instinktid. 3. Kirjelda mitmesuguseid automatiseeritud tegevusi. Nt. vannitoast väljudes tule automaatne kustutamine, isegi kui keegi on seal sees. 4. Kas loomad mõtlevad? Jah, seda on katsetatud nt. ahvidega. 5. Milles on kultuurilise pärilikkuse peamine erinevus geneetilisest pärilikkusest? Pärilikku informatsiooni antakse edasi geenidega, kultuurilist informatsiooni antakse edasi keelega. 6
3)kohtupsüh 4)narkoloogia 5)seksuoloogia Sümptom üksikhälve üksikus psüühilises funktsioonis Sündroom mitme sümptomi patogeneetiliselt seotud kompleks Psüühiliste haiguste fenomenoloogia käsitlus psüühiliste haiguste avaldumiskujudest Psühhiaatriline nosoloogia psüühiliste haiguste uurimine ajalises dünaamikas Psüühilised funktsioonid: teadvuse seisund, orientatsioon, tähelepanu- ja keskendumisvõime, mälu, intellekt, tajumine, mõtlemine, tundeelu, tahteelu, kihud Teadvuseseisundid obnubilatsioon(virgeseisund vaheldub unisusega), somnolentsus(haiguslik unisus, sõnaline kontakt võimalik), soopor(uimus,sõnaline kontakt võimatu), kooma-teadvsetus Teadvushäirete sündroomid teadvuse seisundi häirumine psüühilise aktiivsuse alanemine, kvalitatiivne häirumine Psüühiline eraldumine ümbrusest, desorientatsioon, mõtlemise inkoherentsus, mäluhäired
isikupäraselt unikaalsed. 18. Imprinting geeni vermimine (ingl. Gene imprinting)- Geen mäletab oma vanemat. Vt. geenimälu; genoomne vermimine. genoomivermimine (ingl. Genome imprinting)- Nähtus, mille puhul geeni avaldumine sõltub sellest, kummalt vanemalt see on päritud. 19. Skisofreenia pärandumine skisofreenia (ingl. Schizophrenia)- Vaimuhaigus, mis väljendub tajumise, mõtlemise, tundeelu ja tahteelu muutumises. Skisofreenia risk: Mittesugulased populatsioonis, sugulus 0%- risk 1%; teise astme sugulased, sugulus 25%- risk 4%, esimese astme sugulased, sugulus 50%- risk 9%, erimunakaksikud, sugulus 50%- risk 17%, ühemunakaksikud, sugulus 100%- risk 48% 20. Vaimsete võimete pärandumine Suguluseta (0%)- risk 0%, kolmas põlvkond (12,5%)- risk 15%, teine põlvkond (25%)- risk 30%, esmapõlvkond (50%)- risk 45%,
sümptom on köha) , patoloogiline tunnus. Süptomid jagatagse pos. Ja neg. Pos. On seotud patoloogilise produktsiooniga ( luul, hirm jne). Neg. Kujutavad progresseeruvat väljalanegemist, defekti ( apaatia, amneesia jne) Sündroom kujutab endast teatud seaduspärasuste alusel seotud süptome, mis jagatakse lihtsateks ja keerulisteks. Sündroomid jaotuvad lihtsateks ja keerulisteks Sümptmite süstemaatika: tajumise ja mõtlemise häired tegelikkuse tunnetamise häired; Tundeelu, tahteelu ja instinktide häired. Intellekti ja mälu häired- hälbed võimete tasemes. Teadvusseisundi häired- muutused psüühiise tegevuse aktiivsuse tasemes 4.PSÜHHOOTILISTE JA MITTEPSÜHHOOTILISTE HÄIRETE ISELOOMUSTUS. Psühhootilised häired: Psüühiliste reaktsionide ebaadekvaatsus ( hakkab surmateate puhul naerma) Meelepettelised elamused ( hallutsinatsioonid, luulud) Kriitikavõime oluline langus ( maania) Eneseregulatsioonivõime oluline alanemine või puudumine) Mittepsühhootilised e
puudespetsiifiliste iseärasustega; lapse individuaalsete iseärasustega; tugineda lapse arengulisele vanusele; seada jõukohased ülesanded, raskusaste; määratleda arendamist vajavad valdkonna ERIVAJADUSTEGA LASTE ARENGUPROBLEEMID 1. Kõigile erivajadustega lastele on omased üldised ja spetsiifilised arenguprobleemid. 2. Üldised probleemid: sotsiaalse kohanemise raskused; psüühiliste protsesside (taju, mälu, mõtlemine) ja kõne madalam arengutase; tunde- ja tahteelu haired; nõrk motivatsioon; motoorika mahajäämus. AEV LASTE ÕPETAMISE JA ABISTAMISVÕTETE SÜSTEEM 1. koostegevus (lapse käte juhtimine), 2. osutava viipe kasutamine, 3. täiskasvanu tegevuse jäljendamine, 4. näidise kasutamine, 5. sõnalise kirjelduse või korralduse kasutamine. Lapse iseseisvus peab järjest suurenema ning abivajadus vähenema. VARAJANE MÄRKAMINE JA TEATAMINE 1
silmatorkav. (samas, 5.) 5 1.2. Vaimse alaarengu tasemed Vaimsel alaarengul eristatakse 4 astet: 1. Kerge vaimse alaarenguga lapsed (IQ 50-69) omandavad kõne mõningase hilinemisega. Enamik neist saavutab täieliku iseseisvuse eneseteenindamisel, samuti praktilised oskused, kuid tavalisest tunduvalt aeglasemalt. Vaimsete võimete, käitumise ning tunde- ja tahteelu iseärasuste poolest on vaimse alaarenguga lapsed väga erinevad. Ühed on väheaktiivsed, loiud, aeglased, halva koordinatsiooniga, puuduliku peenmotoorika ja takerduvate liigutustega, ei suuda järgmisele tegevusele ümberlülituda. Mängudest langevad nad kiiresti välja, sest ei taipa mängu süžeed ega suuda teiste mängijatega ühtlast tempot hoida. Nad vajavad tegevustes pidevat individuaalset abi, näitlikustamist, osade
Kuritegeliku käitumise puhul on eelistatud sotsioloogilist lähenemist, mille järgi igaüks võib õppida ja saavutada kõike nii heas kui halvas mõttes. Kui seostada intelligentsus kuritegeliku käitumisega, on järeldus külaltki fatalistlik. 16. Psühhopaatia ja kriminaalne käitumine (ajalugu, üldised seisukohad). Psühhopaatia on isiksuse psüühilise struktuuri oluline kõrvalekalle, mille juures on kõige enam häiritud tunde- ja tahteelu harmoonia ning mis põhjustab pidevaid reageerimisiseärasusi ja käitumishäireid. Kõik käitumishäired, mille puhul karistatakse kriminaalsels korras on hälbelised käitumised. Psühhopaatia peamine eripära on see, et see on seisund, mitte protsess. Psühhopaatiat võib rohkem seostada geneetiliste soodumuste kui keskkonnaga Vene koolkond räägib jällegi palju keskkonna mõjust. Psühhiaatrias sai suhteliselt kiiresti selgeks, et psühhopaate ei saa pidada klassikalises
teisejärgulised tunnused, mis on normaalse sihipärase vaimse tegevuse käigus pidurdatud, ja neid kasutatakse situatsiooni aspektist põhiliste ja oluliste tunnuste asemel. Nii muutub mõtlemine ebamääraseks, veidraks ja segaseks ning selle sõnaline väljendus tihti arusaamatuks. Mõttekäigus on sagedased tõkestused ja seosetus ning võib tunduda, et mõtted võtab ära mingi väline jõud. Meeleolu on iseloomulikult lame, kõikuv või ebaadekvaatne. Tahteelu häired võivad avalduda ambivalentsi, inertsuse, negativismi või stuuporina. Võib esineda katatoonia. Algus võib olla äge, sügavalt häiritud käitumisega või aeglane, veidrate ideede ja käitumishäirete järkjärgulise kujunemisega. Häire kulg võib olla erinev ja pole sugugi paratamatult krooniline või pidevalt halvenev (kulgu iseloomustab viies koodinumber). Mõnikord (eri kultuurides ja populatsioonides erisugusel määral) on tulemuseks täielik või peaaegu täielik tervenemine
aktiivsuse muutused, ümbritseva tajumise muutused jne.). Kroonilise tarvitamise korral toimub aine pideval osalemisel ajutegevuse regulatsioonis adapteerumine. Samal ajal tekivad aju erinevates struktuurides püsivamad muutused, millest tingituna hakkavad järk-järgult ilmnema erinevad psüühikamuutused. Erinevate uimastite puhul esineb erinev patogeneetiline mehhanism, kahjustuste kujunemise kiirus ja sügavus. 1. Esmaselt ilmnevad kergemat laadi tunde- ja tahteelu muutused (närvilisus, emotsioonide labiilsus, erutuvuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse langus, suurenenud väsitatavus, töövõime alanemine jne.). 2. Kestvama (kroonilise) intoksikatsiooni korral ilmnevad püsivad isiksuse struktuuri muutused (erinevat laadi isiksusehäired), mis võivad põhjustada kohanemisraskusi ühiskonnas ja asotsiaalset käitumist. 3. Mõningate psühhoaktiivsete ainete pikaajaline tarvitamine võib lõpuks põhjustada
Sagedased korduvad liigutused: plaksutamine, kõigutamine, pöörlemine, tulede vaatamine jne …… Varase sekkumise võimalused - Käitumise analüüs - Struktureeritud hariduse teooriad - Tõenduspõhisus ähene - Pigem on efektiivsed programmid Prongnoos - III LOENG – TAJUMIS- JA MÕTLEMISHÄIRED, TUNDE- JA TAHTEELUHÄIRED Psüühika lahtivõtmine 1. Teadvus/orientatsioon 2. Taju 3. Mõtlemine 4. Emotsionaalsus 5. Tahteelu 6. Füsioloogilised funktsioonid – uni, söögiisu, seks 7. Intellekt 8. Mälu Teadvus – teadvuseseisund nt kooma, ärkvel jne Orientatsioon – selgus kus parajasti asud Intellekt – arusaamine Mälu – vahetu, mõnepäevane või pikad elusündmused; info mis on varem salvestatud kustub hiljem nt dementsel inimesel Tajumis- ja mõtlemishäired Tajumishäired - Tajumine on tunnetusprotsess mille käigus füüsilised ärritajad muudetakse
vaevused) Dissotsiatiivsed häired (nt identiteedi häired, isiksuse kahestumine) Meeleoluhäired (nt depressioon, bipolaarne häire oma positiivse ja negatiivse tsükliga) Skisofreenia (isiksuse des-organiseerumine, vaimuelu lõhestumine, reaalsustaju moondumine, kohanemisvõime nõrgenemine või hävimine. Sageli esinevad luulud, paranoilised jälitamis- ja ohustamismaania, hallutsinatsioonid, sundmõtted, vaimuelu ummikussejooksmine ja tahteelu häired) Eemaletõmbumine ja eraklikkus Nartsissism (haiglaslik eneseimetlus ja armastus) Antisotsiaalsed isiksusehäired psühhopaatia või sotsiopaatia Sõltuvused (nt narkomaania, alkoholism) Hoiakud Hoiak on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil. Eristatakse suhtumuslikke, sotsiaalseid hoiakuid (ingl k attitude) ning sättumuslikke hoiakuid sättumusi (ingl k set). Hoiak on nähtus, millest sõltub käitumisliinide ja toimingute valik.
kehamuutuse või kiivuse luulumõtted; ähvardavad või käsklusi andvad kuulmishallutsinatsioonid, ka sellised hallutsinatsioonid nagu viled, suminad või naer; nägemishallutsinatsioonid võivad esineda, kuid on harva juhtivad; mõtlemise vormilised häired ilmnevad ägedas seisundis; emotsioonid on tavaliselt vähem tuimenenud kui skisofreenia teiste vormide puhul; kulg soodsam võrreldes hebefreeniaga. Hebefreenne skisofreenia. Juhtivateks on emotsioonide, tahteelu- ja mõttekäiguhäired: käitumine on inadekvaatne ja ettearvamatu ning maneerlik, sihipärasus on kadunud; mõttekäik on desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu; stereotüüpsed fraasid; meeleolu on lame ja inadekvaatne, sageli kaasnevad itsitamine või enesega rahulolev omaette naermine või kõrk hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised kaebused; kiiresti ilmneb isoleerumistendents ; luulumõtted ja hallutsinatsioonid on ebapüsivad ja
geenid kontrollivad biokeemilisi rektsioone, mitte aga mõtteid, tundmusi ja uskumusi, millele annab sisu sotsialiseerumine. 16.küsimus Psühhopaatia ja kriminaalne käitumine(ajalugu,üldised seisukohad) Psühhopaatia on isiksuseomaduste koondnimetus,mida seostatakse kriminaalse käitumisega.Eestis defineeritakse seda nii: "psühhopaatia on isiksuse psüühilise strultuuri oluline kõrvalekalle,mille puhul on kõige enam häiritud tunde- ja tahteelu harmoonia ning mis põhjustab pidevaid reageerimise iseärasusi ja käitumishäireid".Psühhopaatia peamine eripära muude psüühikahäiretega võõreldes on selle kõrvalekalde käsitlemine mitte haigusena dünaamilise protsessi mõttes,vaid isiksuse hälbinud seisundina,mille põhijooned on stabilised kogu elu jooksul.Psühhopaatiat võib seostada geneetiliste ja konstitutsiooniliste faktoritega enam kui keskkonnaga.
KarS § 34 punktid 1-5 ei nimeta kõiki 41 psühhoose, kas või näiteks neuroosi või psühhopaatiat. Nende psühhooside näol on tegemist kas kesknärvisüsteemi funktsionaalse häirega (neuroos) või isiksuse psüühilise struktuuri kõrvalekaldega (psühhopaatia), mille korral esinevad tunde- ja tahteelu häired ei mõjuta tunnetusvõimet. Isik ei ole süüdiv kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline arusaama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Meditsiinilised tunnused on: a. vaimuhaigus (psüühiliselt sügav häire, mille puhul tegelikkuse tunnetamine on moonutatud), b. nõrgamõistuslikkus (vaimne alaareng, mis püsib kogu elu s.t püsiv haiguslik seisund), c
annaabi.ee 
