MBLIKUD.mblikud on llijalgsed.Saaki pab pnisvrguga,mille valmistab vrgunrmete nrest.Koob vrgu taimede vi puuokste vahele. LAHKSUGULISED.Emane suurem kui isane.Otsene areng.Muneb. PEARINDMIK TAGAKEHA NRVISSTEEM MEELEELUNDID lugkobijad vrgunsad vrguniidi tekitamiseks vike peaaju neb halvasti lugtundlad(saagi haaramiseks) koosneb rakkudest kombib jalgadega ja kompe- 8 lihtsilma karvakestega 8 jset sugaknised(vrgu kudumiseks) ERITUSELUNDID VERERINGE HINGAMISELUNDID erituselundid tagakehas. avatud raamatkopsud-paljudest lehtedest koosnevad
REFERAAT Skorpionid Koostaja: Klass: 8.a Juhendaja: 2011 SISUKORD 2 SKORPIONID Juba silurist on teada skorpionistele sarnanevaid loomi, kes elasid vees ja hingasid tagakeha lõpusjalakestega. Tänapäeva skorpionilistele sarnaseid maismaavorme leidus juba kivisöeajastul. (http://www.zbi.ee/satikad/ammelgad/skorpio/). Skorpionilised on selts ämblikulaadseid (Arachnida). Nad on ürgsemaid maismaalülijalgsete seltse. Skorpionilisi (Scorpiones) on umbes 750 liiki troopikas ja lähistroopikas. Põhjapoolseima levilaga on krimmiskorpion (Euscorpius tauricus) ja karpaadiskorpion (Euscorpius carpathicus). 1.1 Ehitus Skorpioni pikkus on 1-20 cm
Elavad kõdus, taimedel ja vee pindkilel. Eestis umbes 150 liiki. Selts: Harkhännalised (Diplura) Pikkus 2-5mm. Värvuselt valkjad, kollakad; kehas puudub pigment. Pikad tundlad; koosnevad 10 või enamast segmendist; meenutab pärlikeed. Pea ümara kujuga. Silmad puuduvad Rindmik koosneb kolmest selgesti eristatavast segmendist. Rindmiku igale lülile kinnitub paar jalgu. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristatavast lülist. Viimasel tagakehalülil pikad urujätked, mis on kaetud karvakestega. Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5 cm; keha kaetud soomustega.
erinevad ülesanded. Pered ehitavad endale pesad. Mesilase ehitus. Mesilase pea. Mesilased Mesilaste keha on karvane. Nad toidavad järglasi õietolmust ja nektarist valmistatud söödaga. Mesilased on olulised õistaimede tolmeldajad. Paljud on ühiselulised. Mesilaste liike on raske eristada. Mesilaste hulka kuuluvad kimalased, kägukimalesed ja palju mesilaseliike, sealhulgas kodumesilane. Maakimalane rindmiku eesosa kollane, keskel must tagakeha eesosas hele vööt tagakeha tipp valge Talukimalane jässakas, karvane keha rindmik ruuge tagakeha keskel must vööt tagakeha tipp valge Kägukimalane sarnaneb välimuselt kimalasele jalgadel puudub korjeaparaat: hari ja korvike tiibade värvus on tumedam munevad kimalaste pesadesse kimalased kasvatavad vastsed üles Kodumesilane Herilased Herilaste keha on võrreldes mesilastega vähem karvane, siledam ja piklikum
(skorpionilised, ämblikulised, lestalised). 3. Heksapoodid (Hexapoda), kuhu alla kuuluvad putukad ja siselõugsed. 4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta.
selgrootute ka väikesi kalu ning konnakulleseid 6 5.Sigimine ja areng Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isased konkureerivad emaste pärast võideldes omavahel, mille käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi. Võitluses peale jäänud isane haarab emase rindmikust jalgadega kinni ning täidab seejärel tagakeha ette painutades suguaparaadi spermaga. Sellele järgneb kopulatsioon, mille käigus isane kinnitub sabajätketega emase külge ning viib seejärel sperma emaslooma suguteedesse. Paarumine võib toimuda kas maapinnal või siis osaliselt või ka täielikult õhus. Viljastatud emane alustab munemist peatselt pärast suguühte toimumist. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad elusatesse või surnud taimekudedesse, suurem osa eristiivalistest aga kas otse vette või siis
· Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline
1. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid, teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 1620 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng
Ämblikulised (Araneae) ehk rahvakeeles ämblikud on ämblikulaadsete selts, kus on umbes 30000 liiki ja Eestis üle 520 liigi. Teadusharu, mis uurib ämblikuid, nimetatakse arahnoloogiaks, vastavat eriteadlast aga arahnoloogiks. 2. VÄLISEHITUS JA KUIDAS ÄMBLIKUD SAAKI PÜJAVAD Ämblikud on lülijalgsed. Ämblikutel on kaheksa jalga, putukatel neist erinevalt on kuus jalga. Nende keha on 110 sentimeetri pikkune ja koosneb kahest osast: pearindmik (väiksem) ja tagakeha. Keha katab õhuke kitiinkest. Ämblikul ei ole tundlaid. Osad ämblikud püüavad saaki püünisvõrguga, mille valmistab ta oma tagakehas olevate võrgunäärmete nõrest, mis hangub õhu käes peeneks niidiks. Võrgu serva lähedale koob ämblik enesele varitsuspaiga, veab sinna võrgu keskelt signaalniidi ning jääb saaki ootama. Võrku sattunud putukas liigutab signaalniiti, mis on ämblikule signaaliks - kohale tormata. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on lõugtundlad
Ühepäevikulised Kauri Vaab Klass 8B Ühepäevikulised · On kiilide kõrval vanimad putukad · Nimi tuleb nende lühikese eluea tõttu · 2000 liiki ja 19 sugukonda · Eestis 42 liiki ja 10 sugukonda Välimus · Keha pikk ja sale · Tagakeha tipul kolm pikka lülilist jätket · Tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad · Tundlad on peast lühemad · Jalad on pikad · Keha pehme ja õrn Elukoht · Elavad vees · Enamik elab vooluvees · Kivide all ja peal · Põjasettes Sigimine · Toimub hulgisigimine · Isane sureb pärast sigimist · Emane lendab veekogu poole munema · Muneb korraga 5003000 muna · Muneb kividele, lehtedele või veepinnale
Tiivad Rindmik Liitsilm Hüppejalad Pea Jalad Tagakeha Putukate elundkonnad ja ülesanded (Rohutirts) Närvisüsteem (peamised osad) peaaju, kõhtmine närvikett, närvid Meeleleundid kompimiselundid, tundlad, suised, käpad Maitsmiselundid suuümbruses ja käppadel Haistmiselundid tundlad, ( vajalikud toidu otsimiseks, pesa ja vastassugu leidmiseks) Kuulamiselundid tagakeha esimeses lülis, suhtlevad helide abil, hea kuulmine
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKULAADSED PUTUKAD ELUPAIK Kõik peale kakandi vees, Vees, Maismaal Vees, maismaal kakand maismaa niisketes kohtades. KEHAOSAD pearindmik, seljakilp, , Pearindmik, Tagakeha pea, rindmik, tagakeha tagakeha, uim, ujujalad, käimisejalad KÄIMISJALGADE 5 paari 4 paari 3 paari PAARID SILMAD 2 liitsilma 8 lihtsilma Erinev arv liht-ja liitsilmi TEISED JUHTIVAD Tundlate(pea piirkonnas) ja Tundlaid asendavad MEELED jäsemetega kombib, tundlad lõugkobijad, lõugtundlad ka haistmiseks, on saagi haaramiseks ja
1. Lülijalgsete rühmad, nende esindajad.Putukad(mesilane), ämblikud(hiiglinnutapik) ja vähid(jõevähk) 2. Lülijalsetele iseloomulikud tunnused (3) Kitiinainest kest, lüliline keha, lülilised jätked 3. Vähi välisehitus jõevähi näitel, kehaosade ülesanded. Tagakeha (kinnituvad ujujalad), kaks liitsilma, sõrad (enesek. toidu haaramisesks), seljakilp (kaitseb), kaks paari tundlaid (kompimi, haistmi, maitsmi- seks), käimisjalad, ujujalad ja uim 4. Võrdle vähke ja ämblikke leia sarnasused ja erinevused. Ämblikul: 8 lihtsilma, 8 jalga, võrku tootvad närmed - vähk: uim, liitsilmad, ujujalad ja käimisjalad 5. Koosta toiduahelad mille üheks lüliks oleks vesikirp, jõevähk või ämblik. Vesikirp, haug, saarmas - taimhõljum,jõevähk, inimene - hiir,
AASIA „TAPJA“-VAPSIK (VESPA VELUTINA) KOOSTANUD: ELIISABET OJAR KES ON VAPSIK? • Vapsik (Vespa crabro) on ühisherilaste sugukonda kuuluv liik herilasi. • Vapsik on suurim Kesk-Euroopas (ka Eestis) elav herilane. Kuninganna suurus võib olla kuni 35 mm, töölisel 18–25 mm ja meessoost isenditel 21–28 mm. Nende pesakond on moodustatud üheks aastaks. Vapsikul on apelsinikarva kollakaspruun pea, must rindmik ja kollastel tagakeha loogetel tumepruunid laigud taha väljaulatuvate tippudega. • Aiakahjurite hävitajatena teevad nad tänuväärset tööd tassides oma pessa vastsete toitmiseks sitikaid-putukaid. Kuid juhul kui vapsiku pesa paikneb mesila läheduses, siis tarvitavad nad toiduks peale teiste putukate ka mesilasi. Vapsikud röövivad mesilasi lennulaualt ja isegi taru seest. Oma ohvrilt sööb ta ära tagakeha koos meepõiega ning sooled. Üks vapsik võib lühikese ajaga hävitada kümmekond mesilast
Sabatipus asuvat mürgiastelt kasutab skorpion nii ohvri surmamiseks kui enese kaitsmiseks vaenlase eest. Jahipidamine Skorpion tegutseb öösel, jahtides putukaid ja ämblikke. Saagi kättesaamiseks on skorpionil kaks näpitsataolist sõrga. Saagi tapab skorpion mürgitades, tema keha tagaosas on tal astel, millest väljub mürk, mis võib tappa ka inimese. Tavaliselt kasutab ta seda ikkagi saagi, mitte vaenlase või inimese peal. Tema tagakeha on väga liikuv ja seda saab painutada üle selja ettepoole. Kuuma kliimaga maades võib skorpion öise jahikäigu ajal sattuda ka inimese eluruumidesse. Reeglina ründab skorpion inimest vaid enesekaitseks, kuid pahatihti olukorras, kus inimene seda oodatagi ei oska. 3 Toitumine Skorpionid toituvad ainult elusatest väiksematest putukatest ja nende
Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus, mitmed liigid on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid.Vastsetele tuuakse toitu ning kogutakse toiduvaru. Nad toituvad putukatest ja nende vastsetest, taimemahlast ja õie nektarist. LIBLIKALISED Liblikad on täismoondega putukad. Liblikalistel on pea, tundlad, rindmik, tagakeha, tiivad, tagakeha ja imilont (muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu). Liblikate tiivad on kaetud tillukeste soomustega, mis asetsevad üksteise peal nagu katusekivid. Liblikad toituvad iseäraliku painduva imilondiga. Nad on peamiselt taimtoidulised, kuid mõned röövikud toituvad ka nahast või villast. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti.
1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus.
Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked. Putukate arengut nimetatakse moondeks. Tihti on munast koorunud vastne hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas ehk valmik. Sellisel juhul peab ussitaoline vastne enne valmikuks muutumist läbima nukustaadiumi, milles muutused aset leiavad. Sellist arengut nimetatakse täismoondeks. Täismoonde puhul elavad vastsed sageli valmikutest erinevates elupaikades ja söövad erinevat toitu
Infoleht Tondihobu Välimus Rohe-tondihobu (Aeshna viridis) on suur kiil: tema tiibade siruulatus küünib 90 millimeetrini ja kehapikkus 70 millimeetrini. Tiivad on läbipaistvad, mustade soontega ning õrnalt pruunika varjundiga. Teistest tondihobudest eristub see liik rohelise rindmiku poolest: rindmiku küljed on üleni rohelised, seljal kaks laia rohelist triipu vaheldumisi mustadega. Tagakeha on isastel sale, mustjaspruun, külgedelt erksate siniste laikudega. Ka silmad on isastel eresinised. Emased on palju rohelisemad, teenides auga ära rohe-tondihobu liiginimetuse. Nende silmad on rohelised, rindmik külgedelt roheline ning ka tumepruunil tagakehal rohelised laigud. Levik Rohe-tondihobu on levinud Siberist Põhja-Euroopani, tema levila põhjapiir kulgeb läbi Soome ja Rootsi. Euroopas leidub teda veel Taanis, Hollandis, Põhja-Saksamaal, Poolas, Austrias, Ungaris
Vähid ja ämblikud Kordamine, õ lk 121-136 1. Iseloomusta lülijalgseid. Selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on hästi kohastunud elutingimustega Maal. 2. Iseloomusta jõevähi välisehitust. Jõevähk on lülijalgne (lüliline keha, lülilised jäsemed).kaks kehaosa on pearindmik ja tagakeha. Jõevähi keha on kaetud rohekaspruuni koorikuga mis koosneb kitiin- ja Lubiainest. Lubiaine muudab keha katte tugevamaks. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mis kaitseb keha külgedel olevaid lõpuseid. 3. Iseloomusta jõevähi siseehitust (hingamiselundkond, vereringe, närvisüsteem, seedeelundkond, toitumine) Hingab lõpustega, mis asuvad keha külgedel pearindmiku all. Need erinevad ehituselt kala lõpustest kuid ülesanne on sama.
Pearindmikule kinnituvad jalad, toitumiseks ja kompimiseks vajalikud lühikesed jätked ja silmad. Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid, sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha muu kehaga seotud kitsa varrekese abil. Kõikidel ämblikulaadsetel on kaheksa jalga ning kaks paari suiseid. Selliseid tundlaid nagu vähkidel ja putukatel ämblikulaadsetel pole. Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju paikneb söögitoru kohal ning tema ülesandeks on töödelda peapiirkonnas asuvate meeleelundite signaale. Silmi on erinevatel ämblikulaadsetel üks kuni viis paari. Paljud pinnases
tagarindmikuks. Rindmikule kinnitub 2 paari tiibu. 7 Cordulegaster boltoni tiivad 2 paari kilejaid tiheda soonestusega tiibu; Eristiivaline: tagatiivad on eestiibadest laiemad, eriti tiibade alused.; Tiibate siruulatus on 88 104 mm. 8 TAGAKEHA JA JALADE EHITUS Tagakeha on pikk ja kitsas, koosneb 10 lülist. Jalad on pikad ja peenikesed,koosnevad :puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast. Jalad on suunatud ettepoole. Tagumised jalad on pikemad kui esijalad, mis on ogadega varustatud ning moodustavad koos omapärase püüniskorvi, millega lennul putukaid püüda. 9 Cordulegaster boltoni areng Arengu käigus eristatakse 3
Jõevähk Välisehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest. Vähi kehalülidest moodustub kaks kehaosa pearindmik ja tagakeha. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp, mille servad kaitsevad vähi külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad. Pea piirkonda kinnitub kaks paari tundlaid lühikesed eesmised ja pikemad tagumised. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu, millele on abiks kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Vähil on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on varustatud suurte sõrgadega. Keskmised
Võsapuuk 2012 Riik: loomad Hõimkond: lülijalgsed Klass: ämblikulaadsed Selts: nugilestalised Ülemsugukond: puugid Liik: võsapuuk Elupaik Elavad kuni 1meetri kõrguste võsade latvades Eelistavad niiskeid ja jahedaid kohti Välisehitus Vastsetel 3paari jalgu Täiskasvanutel 4paari Pearindmik ja tagakeha 3-3.5millimeetrit pikad Tagakeha pruunikas, pea must Siseehitus Hingamiseks trahheesüsteem Närvisüsteem asub pearindmikus Aju ja silmad asuvad pearindmiku taga Näevad ainult valgust(öö, päev) Paljunemine Lahksugulised Munad arenevad emaspuugi sees Peale muna väljutamist emapuuk muudab naha värvi kollaseks 3järguline areng. Vastne- nümf- valmik Tähtsus looduses Viiruse levitajad(lyme tõbi) Parasiidid
- Seepiad Kümme kombitsat, tindinääre e. värvi muutma - kalmaarid LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD(vähid, vähilaadsed) ÄMBLIKULAADSED(puuk, ämblik) PUTUKAD(liblikad, mardikad) · Kogu keha lüliline · Jäsemed lülilised · Kolm suuremat osa- PEA - RINDMIK - TAGAKEHA · Keha katab VÄLISSKELETT kitiinainest(kinnituvad lihased) · Pea küljes jäsemepaaris=muudnunud lõugadeks · Avatud vereringe=selgmine süda(haraline+veresooned) JÕEVÄHK Puhtaveeline mageveekogu Ööloom (päeval varjus, öösel liigub) Rohekas kitiinkest-kaitsevärvus Pea ja rindmik kokkukasvanud Seljakilp-(kaitseb keha ja lõpuseid) Lüliline tagakeha Pea eesosas tugev jätke=süvendis, varre otsas liitsilmad
SKORPIONID Hans-Erik Tõnissoo Ilmar Mikael Sinisalu Välimus Maismaal elavatest lülijalgsetest ürgseim Ürgskorpionid kivististes väga hästi säilinud Kokku umbes 600 liiki, 70 perekonda Väga hästi kohastunud elama kuivas ja kuumas Suurus väga varieeruv 1,5 31 cm Värv kollasest kuni mustani Suured sõrgjalad, pikk lüliline tagakeha Tagakeha küljes mürgiastel Toitumine Hangib toitu öösel, nagu suurem osa kõrbeloomadest Toituvad ämblikest ja suurematest putukatest, ka sisalikest Saaki hoitakse kinni suurte sõrgadega Skorpionid ei joo, vaid saavad vajaliku vee kätte toidust Toituvad üksnes elusatest putukatest Söövad ööpäevas vaid paar putukat Paljunemine Suurem osa skorpionitest sünnitab, mõned liigid ka munevad Looted arenevad emaihus kaua, mõnest kuust
KÕRVAHARK TEGI: MAARJA-LIIS REILJAN KLASS: 6.C KÕRVAHARK • KÕRVAHARK ON 1,5 CM PIKKUSE ROOSTE VÕI PIGIPRUUNI KEHAGA PUTUKAS. • PIKK TAGAKEHA • KOLLASED JALAD • KATTETIIVAD • NIITJAD LÜLILISED TUNDLAD • TAGAKEHA LÕPUS ASUB HARK KÕRVAHARGI PALJUNEMNE JA SIGINEMINE • PAARITUMINE TOIMUB SUVE LÕPUL VÕI SÜGISE ALGUL • EMANE JÄÄB KOOS MUNADEGA TALVITUMA • TA KAITSEB MUNE NIIKAUA, KUNI NEIST KOORUVAD VASTSED • EMANE MUNEB UMBES 30 MUNA MULLA SISSE. • EMANE HOOLITSEB MUNADE JA POEGADE EEST KUNI NAD ON VÕIMELISED ISESEISVUMA. • ÜKS PESAKOND AASTAS. TOITUMINE KÕRVAHARK TOITUB : SURNUD VÕI ELAVATE ROHELISTE TAIMEDE OSADEST
Keha, jäsemed, kehajätked – koosnevad lülidest Keha jaguneb – pearindmikuks ja tagakehaks Keha katab ja kaitseb kõva kitiinist ja lubiainest koorik Peas on kompimiseks tundlad ja nägemiseks liitsilmad, mis koosnevad paljudest osasilmakestest Pearindmikule kinnituvad käimajalad; esimesel paaril on suured sõrad enesekaitseks ja saagi haaramiseks. Pearindmik Tagakeha Uim Toituvad vetikatest ja väikestest loomadest, võivad süüa ka surnud loomi Lahksugulised; viljastamine on kehaväline; emasloomad kannavad viljastatud mune ja noori vähke tagakeha all Kasvavad kogu elu, poevad vanast koorikust välja ja kasvatavad uue (2 korda aastas – kevadel ja sügisel) Vereringe on avatud Tagakehal on ujujalad Toidu peenestavad lõugadega ja mao seintes asuvate kitiinainest hambakestega Vähkide tähtsus
Soole tagaosa läheduses on tindinääre, mille eritise vettepaiskamisel muutub see sogaseks, võimaldades saaki püüda või põgeneda. Nad on lahksugulised, isasloom viib kombitsate abil seemnerakud emase mantliõõnde, kus toimub viljastamine. Munad asetatakse merepõhjale ning valvatakse kuni järglaste koorumiseni. Liikumine - mantlihõlma abil imetakse vesi mantliõõnde, mis seejärel suletakse. Mantlilihaste abil surutakse vesi läbi lehtriava välja. Peajalgne liigub tagakeha ees tänu väljapaiskunud veejoale (liiguvad raketi põhimõttel). Peajalgsed toituvad kaladest, vähilaadsetest, karpidest, loomakorjustest, olles ise toiduks kaladele, lindudele ja ka imetajatele. Lülijalgsed Lülijalgsed on selgrootud loomad, kelle keha on lüliline, neil on lülilised keha jätked ja kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed jagunevad: 1) Koorikloomad; 2) Ämblikulaadsed; 3) Putukad Koorikloomad
Kiililised on röövtoidulised. Nende ogadega varustatud jalad moodustavad omapärase püüniskorvi, mis on kohastumus putukate püüdmiseks lennult. Kiililiste saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemamõõdulisi selgrootuid on nad võimelised otse õhus alla neelama, suurtemate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus nad oma tugevate lõugade abil saagi järk-järgult tükeldavad. Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad kiililistel nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari ülemised ja alumised ning emastel esinevad ainult ülemised jätked. Neid jätkeid kasutatakse paaritumisel. Ritsiklased Ritsiklased ehk tettigoniidae on sihktiivaliste seltsi kuuluv sugukond. Ritsikaliste alamseltsi kuulub veel
Vähilaadsed Heliis Põder ja Grete-Janette Teesalu 8.A klass Võru Kesklinna Kool Vähid · Lüliline keha · Kitiinainest kest · Lülilised jätked · Puhta veega veekogud · Väikekalad, surnud organismid, vetikad · Lahksugulised · Lüli toiduahelas Erakvähk · Võivad elada kasulikku kooselu meriroosiga · Kannavad meriroosi teokarbi pinnal kaasas · Peidavad oma pehme kaitseta tagakeha tühja teokarbi sisse https://www.youtube.com/watch? v=0jZe_VGLRYI Krabid · Tagakeha on redutseerunud · Neid katab enamasti tugev välisskelett · Esimesed käimisjalapaarid on muundunud sõrgadeks · Ookeanites, maismaal ja ka magevees Ämblikkrabi · Sõrad, meenutab ämbliku · Vetikad, karbid, surnud organismid · Muneb · Meenutab ämblikku (liikumine) · https://www.youtube.com/watch? v=qoCiTkQnVWg Huvitav teada
Herilased ja kimalased. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Ühine herilastel ja kimalastel: * neil on 4 kilejat tiiba. *lülijalgsed *ühiselulised *pere elab ainult ühe suve *talvituvad ainult emas putukad *tagakeha tipus on muneti või mürgiastel. *Mürgiastel. Herilaste elupaik: *Ehitavad oma pesad urgudesse,pööningutele või põõsastesse. *Valmistavad oma pesad süljega niisutatud
Herilased Getriin Koldits Kehaehitus ● Kiletiivad ● Suured liitsilmad ● Musta-kollasevöödiline tagakeha ● Hõreda, sileda ja sirge karvastikuga ● Piklik ja sale ● Kaks paari tiibu ● Pea ● Tagakeha ● Rindmik ● Tundlad ● Kuus lülilist jalga Elupaik ● Pesad asuvad pööningutel, põõsastes, urgudes jne. ● Valmistavad pesad süljega niisutatud kõdupuidust ja paberisarnastest materjalidest ka ● Igal kevadel otsivad uue elupaiga ● Talviti poeb puuprao vahele emaherilane , teised töömesilased ja isamesilase surevad ära Pa l j une mi n e ● Enne sügist paaritutakse ● Valmikud nukkuvad ● Sügisel kooruvad valmikutest ainult isas-
Tunnus Sihktiivalised Liblikalised Mardikalised Kiililised Kiletiivalised Kahetiivalised Valmik Kitsad ja nahkjad Sale keha, peened Kattetiivad, Suured silmad, Neli kilejat tiiba, Kaks tiiba, eestiivad, jalad, tiivad lennutiivad, tagakeha, tiivad, tagakeha tipus tundlad, sääsed- tagatiivad laiad ja kaetud kitiinkest, eesosa söövad putukaid muneti või sale keha, pikad kiledad, soomustega(2 kaitseb kilp, mürgiastel, jalad. Kärbsed- hüppejalad, paari), keha söövad taimi, enamik sipelgaid jässakas keha. S
harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks liiga lühikesed (Baicalina thamastoides) vi puuduvad hoopis (Enoicyla pusilla emased). Tagakeha on silinderjas, mnede liikide emastel vivad esineda lühikesed urujätked. Vastkoorunud valmikutel on mnikord tagakeha külgedel trahheelpuste rudimendid, mis aja jooksul kaovad. Paljud liigid eritavad enesekaitseks vastiku lhnaga vedelikku, näiteks siis kui putukas kätte vtta. Toitumine Ehmestiivaliste valmikud enamasti ei toitu, kuigi võivad juua vett. Vastsed toituvad nii taimsest kui ka loomsest ainest. Mõned vooluvetes elavad liigid ei ehita endale koda, vaid
Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised
Kõrvahark Süstemaatiline kuuluvus Hõimkond: Lülijalgsed Klass: Putukad Selts: Nahktiivalised Liik: harilik kõrvahark Sugulased: Eestis haruldane väike kõrvahark Kõrvahark Kuni 1,5 cm pikkuse rooste või pigipruuni kehaga putukas Pikk tagakeha Kollased jalad Kattetiivad Niitjad lülilised tundlad Tagakeha lõpus asub "hark" Kõrvahargi sigimine, paljunemine, arenemine Paaritumine toimub suve lõpul või sügise algul Emane jääb koos munadega talvituma Ta kaitseb mune niikaua, kuni neist kooruvad vastsed Arenemine toimub vaegmoondega (nukuks olemise faas puudub) Toitumine Toitub mitmekesiselt: surnud või elavate roheliste taimede osadest puude korba all arenevatest seentest ja vetikatest
õhukesel tiival. Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Kiilid on väga hea lennuvõimega ja sageli võib neid ka kohata veekogudest eemal. Enamasti lendavad nad tervete parvedega koos ,see võimaldab neil uusi veekogusid asustada. Kiililised jaotatakse kahte rühma: Taolistiivalised ja eristiivalised. Taolistiivalised on sihvakad pika peene tagakehaga väheldased kiilid, nad hoiavad tagakeha kohale tõstetuna tiibu. Taolistiivalistel on taga- ja eesjalad ühelaiused. Nende hulka kuuluvad väiksed kiililised nagu kõrsiklased, liidrikased ja natuke suuremad vesineitsiklased. Enamus taolistiivalisi muneb oma munad surnud või elusatesse taimekudedesse. Eristiivalised on suurekasvulised, neil on suhteliselt jäme tagakeha ja istudes nad tiibu kokku ei pane. Eristiivalistel on tagatiivad eestiibadest laiemad , tiibade alused eriti. Sellesse rühma kuuluvad suurimad
Tundlad on haistmiselundiks. Lõhna järgi avastavad nad toitu juba kaugelt Kehaehitus Peas asuvad maipõrnikal suised ja meeleelundid. Põrnika pea külgedel asub paar liitsilmi. Kumbki silm koosneb mõnest tuhandest lihtsilmast. Silmadest eespool on tundlad, mille tipus on veidi laiemad plaadikesed. Need on haistmiselundid. Maipõrnika rindmik koosneb kolmest lülist, mille igaühe küljes on paar jalgu. Tugevad kattetiivad on iseloomulikud kõigile mardikalistele. Süda asub tagakeha selgmises osas. Veri voolab ainult ühes suunas - tagant ette. Õhku satub maipõrnika kehasse stigmade kaudu. Stigmadest saavad alguse trahheed, mis omakorda ulatuvad kõikidesse siseelunditeni. Tagakeha lihaste kokkutõmbumisel surutakse õhk kehast välja. Paisumisel tungib värske õhk taas kehasse. Kehaehitus
Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968). Jalad koosnevad viiest osast
Sooltoru on U- kujuline. Toidu püüdmiseks on väljasopistatav lofofoor. Ringe- ja erituselundkonnad puuduvad. Hingamine toimub läbi kehapinna. Areng toimub metamorfoosiga, viljastamine sisemine. Sügoot areneb esialgu emaorganismis. Mageveevormidel vastne tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine. Liikide arv: 5 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks kehaosa - pearindmiku ja tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised. Rindmikule kinnitub neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud
Võrgunäsades avanevad võrgunäärmed, mis toodavad valgulist vedelat ainet. Õhu kätte sattudes muutub see vedelik tahkeks ning nii moodustubki võrguniit. Võrguniit on väga tugev. Võrguniidi küljes on kleepuvad tilgakesed ning seetõttu ei saa Tagakeha tipul asuvad võrgunäsad putukad, kes võrku lendavad, sealt enam välja. Püünisvõrgu kudumiseks on ämbliku jalgade tipus erilised küünised, mille abil ta saab võrku kududa. Nendel ämblikel, kes koovad püünisvõrku, on küüniseid iga käpa otsas Käpa tipul asuvad ämblikel küünised. kolm, teistel aga kaks. Kiikvõrk Ämblikud ei koo ainult püünisvõrku
· Hõimkond - lülijalgsed http://pixshark.com/hymenopt era-families.htm Tunnused · Euroopa suurim herilaseliik · Kaks paari tiibu asetsevad piki keha, eestiivad katavad tagatiibu http://www.godofinsects.com/index.php/ · Emased 2,5-3,5 cm museum/bees-wasps-and-ants/european- hornet-vespa-crabro/ · Isased 1,8-2,4 cm · Rindkere on pruun, pea kollane, tagakeha kollase-pruunikirju Elupaik ja levik · Euroopas ja Siberis kuni Mongoolia lääneosani · Vanad metsad, milles leidub nii elavaid kui surnuid puid · Pesa ehitavad vapsikud puuokstele või kaljulõhedesse http://www.vespa- crabro.de/hornets.htm · Suve jooksul laiendavad ja suurendavad pesa pidevalt Paljunemine, areng -täismoondega · Kevadel otsib kuninganna pesakohta · Ehitab mõnest kannust koosneva kärje
Mardikad Christopher Tammesoo 8.a Egerti Kiisk 8.a Mardikad Lülijalgsete hõimkond putukate klassis. Hinnanguliselt 5-8 miljonit liiki, kirjeldatud ainult 350 000 liiki. Eestis ligikaudu 3000 liiki. Iseloomulikud tunnused 6 lülilist jalga Pea, rindmik ja tagakeha Tundlad ja suised Keha katab kitiinkest 1 paar liitsilmi Näevad UV-d Suurused erinevad 2 tiivapaari Toitumine Fütogaafid toituvad taimelehtedest, seemnetest, taimedest ja nektarist. Saprofaagid toituvad sõnnikust, kõdunevatest taimedest ja loomakorjustest. Polüfaagid toituvad nii taimsest kui loomsest toidust. https://youtu.be/Sy_cGLoAgw4?t=33s Elupaigad, kaitsekohastumused ja
ning viia jääkained erituselunditesse. Hapnikku putukate veri edasi ei kanna. Hingamiselunditeks on putukatel erilised torukesed ehk trahheed. Nad saavad alguse putuka keha külgedelt hingeavade ehk stigmade näol ning suunduvad järjest hargnedes keha sisemusse. Nende kaudu liigub õhk otse kõigi elundite ja rakkudeni. Sellist hingamist nimetatakse trahheehingamiseks. Et trahheetorukesed kokku ei vajuks, on nad toestatud kitiinist spiraaliga. Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ja süsihappegaasiga rikastunud õhu välja. Suur osa süsihappegaasist lahkub kehast ka lihtsalt läbi kudede ja välisskeletis olevate mikrokanalite. Vees elavad putukad hingavad kahel viisil. Osal neist on lõpusjätked, millega nad saavad hingata vees lahustunud hapnikku. Sellised on paljude veeputukate vastsed. Teised, näiteks vees elavad mardikad,
PUTUKAD. KORDAMISKÜSIMUSED. 1. Kirjelda putuka välisehitust. Värvus: kaitsevärvus. Keha kattavadkitiinkestad. Keha osad: pea, rindmik, tagakeha. Peas on üks paar liitsilmad(kolm väiksed lihtsilmad) üks paar tundlaid, kolm paari suised, suu Rinmik: Kinnituvad 3 paari jalgu ja 2 paari tiibu Tagakeha: kulgedel on hingamisava 2. Millest erinevad putukad toituvad ja millised suised neil selleks on? Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid.
Suurema osa elust veedab jaanimardikas röövelliku vastse kujul. Enne kui ta täiskasvanud mardikaks muutub, sööb väiksemaid limuseliike. Suguküpseks saades jaanimardikad enam ei söö. Nad otsivad endale partneri, paarituvad ning varsti pärast seda hukkuvad. ELUVIIS Heledat kollakasrohelist valgust kiirgavad nii emased kui isased, mõningatel liikidel ka vastsed. Valgus tekib keemilise reaktsiooni tulemusena lutsiferiiniks kutsutava aine oksüdeerumisel. See aine peitub külgedel ja tagakeha kolme viimase lüli tipul paiknevates helenduselundites. Valgusreaktsiooni tekkeks vajavad jaanimardikad hapnikku, vett, lutsiferiini ja erilist, lutsiferaasiks kutsutavat ensüümi. Oma valguse kustutamiseks katkestab jaanimardikas hapniku juurdepääsu helenduselunditele. Keemiline reaktsioon on äärmiselt tõhus. Peaaegu kõik inimese loodud valgusallikad kasutavad energiat ebasäästlikult. Esimesed elektripirnid muutsid valguseks vaid 3% energiast (ülejäänud läks soojuseks)
Vähid/ämblikulaadsed/putukad 1.Vähkide tunnused: 1) kitiinkest 2) keha koosneb paljudest lülidest, mis moodustavad kolm piirkonda: pea, rindmiku ja tagakeha. Pea ja rindmik on paljudel kokku kasvanud ning kaetud kilbiga 3) 2 paari tundlaid 4) 2 liitsilma. Paljudel vähkidel on silmad painduva varrekese otsas 5) hingavad lõpustega 6) koorikus on 2 värvainet: must ja punane 7) aeg-ajalt kestuvad 2.Vähkide tähtsus looduses ja inimeste elus: 1) suur tähtsus toiduahelas. Vetikad alamad vähid kalad, limused, käsnad ; Krillid kalad, kiusvaalad ; Jõevähk saarmas, naarits, veelinnud 2) vähke süüakse (krevetid, jõevähk, homaarid, krabid)
Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud ja klaastiiblased. Tiibade muster Tiivad Tagakeha Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat
· Sõudikul on tilgakujuline keha, mis lõppeb hargiga. Hargi harud on kaetud harjastega. · Sõudikud on väga osavad ujujad, moodustades ujudes kaari ning tehes kiireid sööste. · Keha on sõudikutel läbipaistev ning selgelt võib näha siseelundeid. · Peaosas paikneb silm. · Sõudikud toituvad hõljumist. · Sõudikud hingavad kogu keha pinnaga. · Sõudikud on lahksugulised, emastel võib paljunemisperioodil märgata tagakeha küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu. Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida) Vesikirbud ja sõudikud kuuluvad hõljumi ehk zooplanktoni, süstemaatiliselt aga alamate vähkide hulka.
annaabi.ee 
