,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Jaanuar 2010 40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi. Hollmann käis salaja Giuseppet vaatamas, kuni ühel päeval lasi Clerfayt tal sellega sõita. Lillian oli kade. Haigetel ei lastud palju väljas käia, nende jaoks olid mäed vangitrellideks.
,,Taeval ei ole soosikuid" E. M. Remarque 1. Sisukokkuvõte Tuberkoloosihaige Lillian elab mägede vahel sanatooriumis, kus ta sai ravi. Clerfayt suundus samasse sanatooriumisse külla oma kaassõitjale Hollmannile. Kaks aastat seal elanud Lillian ning paar nädalat seal suusatada plaaniv Clerfayt kohtusid, ent Lillianil oli tol ajal veel armuke Boris. Kuuldes, et Clerfayt läheb tagasi Pariisi, ei kahelnud Lillian hetkegi, ning läks koos temaga. Sel ajal, kui Clerfayt võistlustel osales, ostis Lillian endale palju uhkeid kleite ning kalleid ehteid. Kui Clerfayt naases, vaatas ta Lilliani hoopis teise pilguga asi polnud mitte sellses kleidis, vaid selles, et väljaspool sanitooriumit mõjus ta hoopis tasakaalukamana ning täiskasvanulikumana, kes teadis, mida ta elult tahab. Nad ei lahkunud teineteisest hetkekski ning ka uue võistluse ilmnedes kutsus
peegeldus Autor osales ise esimeses maailmasõjas. Remarque'i teosed õhkavad salapära nagu ta teaks sellest palju rohkem, kui keegi teine. Ta suudab läbi oma teoste panna väärtustama pisiasju ja hetki ning rebima välja sellest, mis ei lähe meile tegelikult korda. Surmast rääkimine paneb aga elu väärtustama. Teos kui struktuurne tervik Raamatus on 224 lehekülge ja 22 peatükki. Clerfayt sõidab oma sõbrale mägedesse külla ning kohtab sanatooriumis kaunist Lilliani, kes on raskelt haige. Neiu teab, et tal pole jäänud kaua elada. Ühel päeval pöördub Clerfayt mägedest tagasi Pariisi ning Lillian põgeneb sinna koos temaga, kuna tahab elada veel täiel rinnal. Clerfayt läheb ühele suurele võidusõidu võistlusele, kus on võiduks üks suur raha summa ja enne minekut palub ta Lilliani endale naiseks. Võistlusel satub mees suurde avariise ja ta viiakse haiglasse, kus ta paar päeva hiljem sureb. Sellest
võidusõitjast, kes riskib pidevalt oma eluga Neid seob surma vari, mis kunagi nende peade kohalt ei lahku Peagi lisandub sellele armastus, mis on truu, kuid ei tunne armukadedust, sest neil lihtsalt pole selleks piisavalt aega Tutvustus Sellel romantilisel romaanil on väga mõtlemapanev traagiline lõpp. Teoses peituv saatuseiroonia väljendubki aga selles, et mitte Lillian ei olnud see, kes esimesena siit maailmat lahkus, vaid riskida armastav Clerfayt, kelle lõpp tuli kui välk selgest taevast. Romaani pealkiri „Taeval ei ole soosikuid“ tähendabki seda, et alati ei valita, kellel antakse elada ja kellel lastakse surra. Peategelase tutvustus: Lillian Kaunis ja noor Aegamööda tuberkuloosi suremas Ei taha olla sanatooriumis Tahab nautida elu enne surma; elada kergemeelselt niikaua kui võimalik
olemine suurim väärtus, mistõttu nad olid Tarvi Talv ja Tiiu Kokla. hindavad igat hingetõmmet. ja Tiiu Kokla. Autori ja teose seosetest võime välja lugeda, et autor oli olnud sõjaväes.Ka tema raamatus räägib, et mõned tegelased on olnud sõjaväes.Erich Maria on väga paljudes kohtades elanud.Mõndasid koha nimesid võime ka teosest leida.(Sveits) Teos kui struktuurne tervik Lilian on raskelt haige ja elab sanatooriumis, kus ootab oma surma. Mingil hetkel saab tal villand ja ta põgeneb koos Clerfaytiga, kes oli sanatooriumisse oma sõpra vaatama tulnud. Nende vahel areneb armulugu, mis "lookleb" mööda eluteed kuni surm selle lõpetab. Lillian kes tahtis sanatooriumist minema saada,et elu nautida saaks.Sattus ta lõpp kokkuvõttes ikka tagasi sanatooriumisse,ning ta suri seal. Teose tegelased Peategelased Lillian- on 24 aastane tiisikust põdev belglanna, kes
uskuda. Nad rääkisid natukene Clerfayt võidusõidu autost Giuseppest, et ta ostis ta firmalt ära ja auto peab nüüd vanaduspensioni. Ajasid niisama juttu, et kuidas ühel või teisel läinud on. Veel leppisid nad kokku, et söövad seitsme paiku sanatooriumi söögisaalis õhtust, sest Hollmann peab kella üheksast juba voodis olema. Hollmann tutvustas Clerfaytle noort naist nimega Lillian, kes oli samuti sanatooriumi klient. Lillian oli ärritunud ja endast väljas, sest eile suri tema sõbranna. ,,Surm sanatooriumis võtab iga kord inimestelt tükikese lootust ära." II peatükk Lillian läks enda surnud sõbranna tuppa. Kirstu polnud enam toas, kaks koristajat tegid suurpuhastust. Kõik toimus nii kiiresti, sest homme varahommikul on uus elanik juba kohal. Sõbranna oli viidud tuppa nr 7. Lillian läks sisse. Kirstukaas oli kinni ja kõik oli transpordiks valmis. Lillianile torkas pähe mõte, et äkki ta elab veel
Arutlus: E.M.Remarque ,,Taeval ei ole soosikuid" ,,Meil kummalgi pole tulevikku. Tema tulevik küünib alati vaid järgmise võidusõiduni, minul järgmise verejooksuni." See ühendaski esmalt Remarque romaani ,,Taeval ei ole soosikuid" peategelasi, Lilliani ja Clerfayti. Lillian oli elanud kogu oma mäletamisväärt elu hirmus. Kas siis põgenedes sõjajubeduste eest või läbi haiguses kimbutava surma eest. Ta oli väsinud põgenemast. Ta tundis soovi mässata haiguse ning tervenemisega kaasneva, teda köidikutes hoidva, ravitsemisega. Saatuse tahtel ristusid tema teed Clerfaytiga. Rallisõitjaga, kelle elu oli vaat et sama habras, kui temal. Lilliani köitis Clerfayti hoolimatus ning muretu eluviis. Clerfayti Lilliani õrn lapselikkus ning tahumatu olek. Sellest sai alguse saatuslik armusuhe, mis muutis nende mõlema elusid. Nad said võimaluse mõista elu tõelisi väärtusi, veel üürikene aeg enne oma surma.
väga palju kleite. Tema mõte oli et kui temaga midagi juhtub nt nagu Veneetsias, siis see vähendab tema elada jäänud päevi, raha jääb elamata päevade arvelt üle ning ta võib selle eeest endale rohkemat lubada. Aga samas ta ei soovinud laostuda, sest et ta poleks kujutanud elu ette onu juures elades, kellega ei olnud tal eriti head suhted. Rahast ja varandusest mitte huvitumist tuli välja ka siis kui Clerfayti õde peale venna surma tuli tema varandust endale saama, siis Lillian suhtus sellesse väga külmalt, et võtku kui tahab. Ta ei saanud võidusõitjatest aru, tema jaoks oli vastuvõetamatu, et inimesed riskivad vabatahtlikult oma eluga. LK 130, 134 Samuti häiris teda see et inimesed tahavad teisiti elama hakata lk 158 Teose lõpus pöördus Lillian sanatooriumisse tagasi ning seal ta kahe nädala pärast surigi. Boris Volkov Lilliani armastatu, kes elas samuti mägedes.. Ta oli väga hoolitsev isegi natukene
Ja mis on õieti pikk elu? See on pikk minevik. Tulevik küünib üksnes järgmise hingetõmbeni. Või järgmise võidusõiduni. Selle üle valitseb teadmatus." Clerfayt tõstis klaasi. ,,Ma elan varjusurmas! Selles kehtivad teised seadused kui maises elus!" ,,Sooh? Ja millised siis, kui tohib küsida?" ,,Ei midagi muud, kui võtta elult, mis võtta annab. Kuidas seda teha, on igaühe oma asi." ,,Kõik, mida sa täiuslikult ei valda, on ohtlik." ,,Ja kui valdad?" küsis Lillian. ,,Siis on veel ohtlikum," vastas Clerfayt. ,,Sest siis muutud hoolimatuks." Et ihaldusväärseim siin elus on endale ise lõpp valida, ja nimelt seepärst, et siis ei saa surm sind maha lüüa nagu rotti, või haarata sul kõrist, enne kui sa valmis oled. ,,Just nagu härjavõitluseareeni ülemine rõdu," sõnas Clerfayt. ,,Jah," vastas Lillian. ,,Aga kes oleme meie? Härjad või matadoorid?" ,,Ikka ja alati härjad. Ehkki ise arvame, et oleme matadoorid."
Ta näppis kõiki asju mis teiste toas olid ja viskas need voodi peale. Holden vihkas neid mõlemaid poisse. Nüüd astus sisse Stradler. Ta palus, nagu ikka, Holdenil talle suure teene teha. Holden polnud sugugi üllatunud, sest Stradler palub alati teiste käest ,,suuri" teeneid. Sellel korral palus ta Holdenil kirjutada üks kirjeldus mingist asjast, kas toast, majast või peaasi, et millestki mida oleksvõimalik kirjeldada. Tal oli jälle mingi kohting. Holden tundis huvi, et kellega Stadler nüüd kohtama läheb. Holdeni üllatuseks läks Stradler nüüd kohtama Jane Gallagheriga. Holden palus Jane tema poolt tervitada, kuigi ta teadis, et Stradler ei anna tema tervitusi edasi. Laupäeviti oli Penceys alati üks ja sama lõuna. Anti biifsteek ja kartuli pudru. Arvatavasti anti need ainult selle pärast, et laste emad küsivad, et mis nad lõunaks sõid ja need vastavad, et biifsteeki. Täielik sobitegemine. Ja seda peeri ka väga tähtsaks sündmuseks
Kui ta läks võistlustele siis unustas ta enda varustuse metroosse. Tänu sellele oli terve tema tiim vihane. Holden jälgis mängu künkalt ning peale seda läks Härra Spenceriga rääkima. Holdeni hädine ja rohtudest haisev õpetaja vestles temaga õppeedukusest ja eksamitulemustest. Holden läbis edukalt vaid inglise keele eksami. Härra Spencer luges holdenile ta ebaõnnestund ajaloo eksamitöö ette. Holden tundis end külaskäigu ajal ebamugavalt ning ta lahkus esimesel võimalusel jättes mr.Spenceriga hüvasti. Holden läks internaadis oma tuppa ja hakkas raamatut lugema. Peagi tuli tuppa tüütu poiss Ackley. Ta näppis alati teiste asju ning vihkas Holdeni toanaabrit Stadlaterit. Kui Ackley oli juba tükk aega toas ringi kolanud tuli Stadlater, kellel oli alati kiire. Seekord kiirustas ta kohtingule. Holden uuris kellega ta toanaaber seekord kohtama läheb. Holden oli sokeeritud kui ta kuulis
oli väga pealetükkiv. Ta näppis kõiki asju mis teiste toas olid ja viskas need voodi peale. Holden vihkas neid mõlemaid poisse. Nüüd astus sisse Stradler. Ta palus, nagu ikka, Holdenil talle suure teene teha. Holden polnud sugugi üllatunud, sest Stradler palub alati teiste käest ,,suuri" teeneid. Sellel korral palus ta Holdenil kirjutada üks kirjeldus mingist asjast, kas toast, majast või peaasi, et millestki mida oleksvõimalik kirjeldada. Tal oli jälle mingi kohting. Holden tundis huvi, et kellega Stadler nüüd kohtama läheb. Holdeni üllatuseks läks Stradler nüüd kohtama Jane Gallagheriga. Holden palus Jane tema poolt tervitada, kuigi ta teadis, et Stradler ei anna tema tervitusi edasi. Laupäeviti oli Penceys alati üks ja sama lõuna. Anti biifsteek ja kartuli pudru. Arvatavasti anti need ainult selle pärast, et laste emad küsivad, et mis nad lõunaks sõid ja need vastavad, et biifsteeki. Täielik sobitegemine. Ja seda peeri ka väga tähtsaks sündmuseks
Kuressaare Ametikool Ettevõtlus osakond J.D.Salinger Kuristik rukkis Raamatu kokkuvõte Juhendaja: Kuressaare 2009 1. Tsitaadid: ,, Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal, ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva- tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni." See on see koht, mille järgi on raamat arvatavasti nime saanud. Holden räägib ainsast tööst, mida ta teha tahaks - ta tahaks valvata lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. ,,Ümberringi istusid lõngused." See lause näitab väga hästi, kuidas Holden arvas teistest enda ümber. Talle ei meeldinud peaaegu
tähelepanu äratada. Meed aga kõndis talle järgi ning kõnetas teda ja pakkus talle kahte piletit New Yorki ja viisad. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Ta elas Prantsusmaal, kus ta tundis üht meest, kes peale oma surma pärandas Schwartsile oma raha, maalid ja kehtiva passi. Passis muutis mees vanuse ja nime ja pildi. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna, et oma naine Helen, kellega ta oli 4 aastat abielus olnud ja lisaks 5 aastat paguluses elanud, üles otsida. Et olla kindel oma uues passis otsustas ta esmalt minna Sveitsi. Heal läbis ta piiri ilma mingite takistusteta. Edasi läks ta rongiga Austriasse mis kuulus toll ajal Saksamaale. Ta siiski ei
tähelepanu äratada. Meed aga kõndis talle järgi ning kõnetas teda ja pakkus talle kahte piletit New Yorki ja viisad. Tingimuseks oli, et põgenik on temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Põgenik oli siiski umbusklik selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast, ta nimi oli Schwarts, ning hakkas oma elust pajatama. Ta oli aastaid paguluses elanud, kuna tema naise Heleni vend Georg andis ta üles, ja ühest kohast teise põgenenud. Ta elas Prantsusmaal, kus ta tundis üht meest, kes peale oma surma pärandas Schwartsile oma raha, maalid ja kehtiva passi. Passis muutis mees vanuse ja nime ja pildi. Seejärel oli ta otsustanud Saksamaale tagasi minna, et oma naine Helen, kellega ta oli 4 aastat abielus olnud ja lisaks 5 aastat paguluses elanud, üles otsida. Et olla kindel oma uues passis otsustas ta esmalt minna Sveitsi. Heal läbis ta piiri ilma mingite takistusteta. Edasi läks ta rongiga Austriasse mis kuulus toll ajal Saksamaale. Ta siiski ei
Looming prosaist ja näitekirjanik. Seotus merega, põhiline on saavutada elamise rahu 1936 "Rannajutud" kogumik: meeste vahel meri aitab kriitilisel hetkel lahendada elu keerdküsimusi, Kustas ja Oskar kaklesid sama tüdruku pärast, kuid lõpuks otsustavad mõlemad loobuda, Aegunud õnn, Elamise rahu Tiidu Peeter leiab rahu liikuval jäätükil elu eest võideldes, mitte kodus egoistliku naise juures, Randlase surm Andres ei suuda hoolimata haigusest voodis olla ning läheb salaja kalale, kus sureb, Mere annid psühholoogilise rõhuasetusega, Pikasääre peremeest süüdistatakse rannale joksnud laevast omavoliliselt tükkide võtmises, kuid pääseb siiski kergelt. Ta ei pea end kurjategijaks, kuid et kohus on seda mõista andnud, tagastab viimsegi kui jupi. Otsustab, et kui need on juba meres, siis võib uuesti otsima tulla. Tegelaste eluvaate ja käitumise määrab seotus merega. Põhiline on saavutada elamise rahu.
Anna aga plaanis ära sõita. Anna innustas Juliust oma unistusi täitma. Julius jagas inimese elu neljaks ajajärguks: kuldseks, hõbedaseks, vaskseks ja raudseks. Julius plaanis ülikooli minna ning rääkis plaanist veel üks laps üles kasvatada. Anna oli rase ning Emmi tahtis tema last kui enda oma üles kasvatada, et õde häbist päästa (Anna oli vallaline ja rase). Viies peatükk Suvel külastas Sagrits taas Juliust. Julius oli pojale nimeks pannud Valeerius. Emmi tundis, et on oma mehe kõrval liiga rumal ega sobi tema naiseks. Külla tuli Anna. Julius (39) lausus: "Aga kas tead ka naine, et võib tantsida istudes ja laulda vaikides. Ja need on kõige ilusamad laulud ja kõige ilusamad tantsud, sest need jäävad meie südametesse." Kuues peatükk Emmi oli väsinud ja pani just rääkima õppinud poja magama. Anna käis tihti oma poega vaatamas. Sisimas Emmi vihkas seda, kuid ta ei tahtnud Anna tundeid riivata. Anna ja Emmi rääkisid
1. L. Tolstoi elu ja looming 1828 1910. Lev Nikolajevits Tolstoi. Tolstoi vanemad on kõrgaristokraadid, isa on krahv ja ema poolt kuulub Volkonskite suguvõssa. Lapsepõlv on niisugune omamoodi. On 2 aastane, kui ema suri, ja 9 aastane, kui ta päris orvuks jäi. Kokku oli selles peres 4 poega ja ka õde, kokku 5 last, kõik kasvavad üles orbudena. Sündis pärismõisas Jasnaja Poljana. Hooldajad, sugulased kasvatasid neid lapsi ikkagi väga hästi, niivõrd kuivõrd, loomulikult kasvasid nad üles härrandlikena, väga rikkast, jõukast perest, kus oli normaalne, et igal poisil oli oma toapoiss, ja kus oli normaalne, et inimene ise midagi ei teinud. Kui oli abielus ja kolis laste koolitamise eesmärgil Moskvasse, otsustas elu muuta, kui lapsed olid täiskasvanud, otsustas ise ennast riidesse panema hakata. Lapsed kasvavad aadlikena ja üsna isekatena üles, neile ei tule pähegi mõelda, et talupoegadel ka mingid õigused on või et nendele tuleks miskitpidi kaasa tunda. 184
sündmustelt eemale viiks. Ta otsustas saata Maria teise kooli. Hela jäi Jadwiga Sikroska juurde. Maria astus riilikkusse õppeasutusse, 3, gümnaasiumisse, mis asus Varssavi kesklinnas endises kloostris. Kooli juhiti venepäraselt ja paljud õpetajad olid äärmiselt Poola- vastased. See polnud just selline kool, mida Maria isa oleks hinnanud, aga ta arvas, et kui Marial seal hästi läheb, saab ta diplomi. See annaks talle võimaluse jätkata edasisi õpinguid ülikoolis. Ilma õe Helata tundis Maria end uues koolis üksildasena. Õnneks sõbrunes ta peagi ühe oma Klassi tüdruku Kazia Przyborowskaga. Esialgu tundus, et Maria on seal koolis rahul. Hiljem kritiseeris ta aga sealset õpetamist, iseäranis selle teaduslikku taset. Mõni õpetaja pidas Mariat liiga isepäiseks ja ta ei meeldinud neile. Kõik olid aga nõus, et Maria on väga hea õpilane, ja 12. Juunil 1883 lõpetas ta viieteistkümneaastaselt gümnaasiumi. Ta oli klassi parim lõpetaja ja talle anti kuldmedal. Maria
Naised olid väga üllatunud. Marja asus kohe Gedeonovskit küsitlema, kuidas Fedjal läheb. Gedeonovski teadis rääkida, et Fedja on viimasel ajal Pariisis viibinud, nüüd olevat aga Itaalia riiki kolinud. Fedja olukord oli kole. Räägitakse, et tema naine olevat seal teinud tutvusi igasuguste artistide ja pianistidega. Tema naine Varvara pettis teda Ernestega. Fedja leidis kirjakese kodust, kus oli selgelt näha, et ta naisel oli tekkinud armuke. Kohutavas valus lahkus Fedja Pariisist ja sõitis Itaaliasse. Tema igatsus oli suur. Vahepeal jälgis ta lehti, kus kajastus Varvara nimi. Kõige tipuks ootas Varvara veel Fedja last. Ta saatis naisele kirja, et ei soovi temast enam kunagi midagi kuulda, makstes talle aastas 15 000 franki. Fedja kuulis, et naisel sündis tütar. Järsku jooksis tuppa üheteistkümne aastane tütarlaps, andes teada, et nende juurde ratsa sõidab Vladimir Nikolajevits Pansin
talle olid tähtsad tema lapsed. Niigi tundus talle, et korraga kahte head asja korterit ja tööd ei saa, aga oli õnnelik, et sai omaette elada nüüd. Järve Selverisse olles märkas ta tuttavat kuju, nagu G. Tüdrukud tundsid ta ka ära ja karjusid: ,,ISSIII." G ütles, et ta pole juba mitu nädalat joonud ning tahab et L lastega tagasi tuleks. L aga vastas et mees on oma võimalused maha maganud. L oli enamasti oma korteris, suhtles vahest vaid ülemise naabritädiga. L tundis ennast kuidagi vabana, ning nagu oleks koguaeg lastega üksi olnud. Imestas selle üle, et kuidas tüdrukud G mäletasid, ise olid nii väikesed. 4 päeva pärast G kohtumist jäi L haigeks. MASENDUS-L tundis ennast kehvalt. Lootis, et tüdrukuid ei nakataks. Tervis ei paranenud. Soovist leidis kaks töökuulutiust, kodustöötamist. L avastas et pole ühtegi gripiteed ega nohurohtu. Riidesse ning pidi minema apteeki. Ta ei tahtnud rohkem täbisemaks jääda. Käis ruttu apteegis, seejärel koju
Tema rüht äratab aukartust. Halli massi seast ei eristu ta aga mitte nooruse ja uhke hoiaku, vaid just oma pilgu tõttu. Tema silmad on hõõguvad mustad ning samaaegselt säravad ja tumedad. Ta ei nimeta end Jelenaks, nagu seisab tal passis. Ta ütleb enda kohta Gala. See on harvaesinev eesnimi, nii haruldane, et paljude venelaste meelest on see mingi väljamõeldis, õõrnimi, Ilmselt hellitusnimi Galinast. Gala on eesnimi, mille ema andis oma vanimale tütrele. Keegi ei tunne teda sanatooriumis. Ta on seal ihuüksi, kui teistel noortel on vanemad või sõbrad ja tuttavad nende eest hoolitsemas. Ta on tugev tüdruk ning üksi hakkama saada pole tema jaoks probleem. Pealegi üsna varsti saab ta omale kaaslase Eugine Grindeli (hiljem Paul Eluard). Paul on 17 aastane nooruk, samuti tuberkuloosis. Talle meeldib luuletada, kuid tema isa on kinnisvaraärimees ning ei poolda Eugine'i soovi luuletada. Gala ja Eugine armuvad ning nende aeg sanatooriumis muutub äärmiselt meeldivaks
puht oimetu oli. Irmal oli tegelikult teatud hea meel selle üle, et härra teda puutus, kuid ei tahtnud kuidagi sellel välja paista lasta. Niisiis arutati edasi igapäevaselt elust, ärist, kõlbelisusest, armastusest. Üks päev teeskles härra tohutut kõhuvalu, et Irma temale kompressi teeks ja ta läheduses oleks. Ta palus Irmal enda poole kummarduda parasjagu, kui Irma tema kompressi sättis. Irma kukal puutus Rudolfi nägu ja Rudolf tundis seal ristikheina lõhna- ta kutsus nüüdsest Irmat vahetevahel ritsikaks. Rudolf vahetas ka oma liignime, ta võttis endale nime, mida keegi teine endale ei paneks - Ikka. Aja möödudes otsustati abielluda ning tädi Anna ja Lonni olid juba ammuilma kõigile seletanud, et tulevad suurejoonelised pulmad, otsejoones kiriklikult muidugi. Kuid kõike seda ei nähtudki, kuna Irma ja Rudolf otsustasid teha väikese laulatuse, nimelt lasid ennast registreerida
mõmisesid kõrva, karu käis emal külas, räägiti juttu ja Leemeti õele Salmele tõi karu mett, kord sattus isa emale ja karule peale, kui nad koos sängis olid, ussisõnu ta külaelu tulemusel enam ei mäletanud, et karu minema ajada, ta pobises midagi saksa keeles ja karu hammustas tal pea otsast, mida kohe kahetses ja kiimahoos toimepandud mõrva karistuseks endal riista otsast hammustas, peale seda ei kohtunud enam ema ja karu, ema tundis süüd - peale isa surma mindi tagasi metsa elama ema venna ehk onu Vootele juurde, kes neil oma onni üles aitas ehitada ja alustuseks 2 hunti piima saamiseks andis, tol ajal oli veel metsas rohkem elanikke, nüüd olid aga kõik linna põgenenud, Leemet käis ka metsaservalt küla piilumas, see tundus talle uhke ja valgusrohke, majad ilusad, kuid ta pelgas seda - metsas mängis Leemet peamiselt Pärtliga, Salme temast välja ei teinud ja Hiie oli liiga noor
kajakad, sõidavad trammid, päeval müüakse tänavanurkadel kaupa, õhtuti jäävad tänavad tühjaks, võid kohata roose müüvaid eakaid naisi (jutt Tallinnast?) 4. - võttis külmkapist toonikupudeli, lisaks oli kapis veel head paremat süüa, köök nägi üldse väga puhas ja ilus välja, kõik oli korralik, tekitas mt-s rüvetamistungi see kõik ära rikkuda ja segi paisata, kavatseski selle ellu viia 5. - enne köögiloo rääkimist, tundis mt, et peab Angelole ennem rääkima oma teistest kuritegudest, tahtis oma lugu jutustada, kuid tal polevat mingit lugu, mt-ga pole midagi juhtunud ja ta elu on olnud alati ühetaoline, tunnistab siiski, et vahel harva midagi juhtub ka, mõni sündmus nagu näiteks Angelo kohtamine 6. - otsustab Angelole enda nähtud maastikke kirjeldada - mt räägib oma ideaalmaastikust, see oleks rohune mererand, tühi, vastavalt aastaajale
Tibby jooksis tüdruku juurde. Ta hakkas karjuma , et keegi kiirabi kutsuks. Tibby otsis tüdruku rahakotti , et saada teada ta vanemate andmeid. Siis saabusid ka arstid , kes jällegi teda esialgu vargaks pidasid. Tibby küsis luba kas ta tohib tüdrukuga kaasa minna. Ta ei teadnud miks ta seda tegi aga ta lootis , et kui ka temaga midagi juhtub ei pea ta üksi olema. Krista tuli Carmeni tuppa ,et teda sööma kutsuda. Ta kõmpis trepist alla ja istus rikkalikult kaetud laua taha. Järsku tundis Carmen , et Krista võttab ta käes kinni, ta raputas käe eemale. Krista vabandas ja ütles , et neil on kombeks söögipalve ajal käest kinni hoida. Hiljem üritasid Lydia ja Krista Carmeniga vestlust luua , kuid Carmen vastas napisõnaliselt nagu ei oleks ta huvitatud. Ta vihkas neid. Järsku tundis ta jubetat peapööritust ja küsis kas ta võib minna ja oma emale helistada. Minut hiljem nuttis ta telefoni otsas emale asja selgitades. Bee tahtis Ericut, ta ei saanud enam mõtteid mujale
panid. Niick läks koju, istus aeda, äkki märkas, et gatsbi seisab temast mitte väga kaugel, tahtis teda hõigata, kuid see sirutas käed vee poole välja ja värises, kuid järgmisel hetkel oli kadunud. 2. peatükk Teel west eggist new yorki on vahepeal tuhaorg. ükskord kui nad tomiga new yorki läksid, tiris tom nicki seal peatuses maha ja tahtis talle oma tüdrukut tutvustada. nad suundusid autotöökotta, kus kohtusid Wilsoniga ja ta naise Myrtle´iga, kes oli ühtlasi ka tomi armuke. kuid mr wilson seda loomulikult ei teadnud. Nad võtsid naise ka new yorki kaasa. teepealt ostis mrs wilson endale kutsika. nad läksid armukeste korterit vaatama. Sel õhtul jõi nick end teist korda elus täis. nad rääkisid palju taga tomi ja myrtll´i kaasasid taga, et nad neid vihkavad ja võiksid abielluda omavahel. Myrtle jutustas, kuidas ta oli tomiga esimest korda kohtunud. See oli vagunis kõrvuti istudes. mehel oli seljas frakk ja naine ei suutnud talt silmi pöörata
Jaak helistas Virvele, et see kindlasti koosolekule tuleks ning saaks tõestust, et kõik Vaimuühingus räägitu polegi nii igav, kui tema arvas. Virve tuligi koosolekule. Jaak pabistas alguses natukene, kuid kui nägi Virve üllatunud nägu (mida ta oligi soovinud), kadus hirm ning ta jätkas rahulolus. Pärast ettekannet tekkis väike arutelu, kuid Jaaku see ei häirinud, sest ta oli rahul, et sai Virvele näidata, mida tema oskas. Üheksas peatükk Jaak saatis Virve koju tee peal tundis ta sageli, kuidas piinlik vaikus maad võttis. Hiljem ei mäletanud ta isegi, millest Virvega rääkis. Ta ootas, et Virve midagi tema ettekande kohta ütleks. Lõpuks, kui nad jõudsid Virve majani, tuli Jaagule meelde sõna väravaromantika, ent ta ei teadnud, mida sellega peale hakata. Virve ütles, et talle meeldis Jaagu esitus. Jaak sai sellest kohe hoogu ning ütles, et helistab Virvele.
Jaak helistas Virvele, et see kindlasti koosolekule tuleks ning saaks tõestust, et kõik Vaimuühingus räägitu polegi nii igav, kui tema arvas. Virve tuligi koosolekule. Jaak pabistas alguses natukene, kuid kui nägi Virve üllatunud nägu (mida ta oligi soovinud), kadus hirm ning ta jätkas rahulolus. Pärast ettekannet tekkis väike arutelu, kuid Jaaku see ei häirinud, sest ta oli rahul, et sai Virvele näidata, mida tema oskas. Üheksas peatükk Jaak saatis Virve koju tee peal tundis ta sageli, kuidas piinlik vaikus maad võttis. Hiljem ei mäletanud ta isegi, millest Virvega rääkis. Ta ootas, et Virve midagi tema ettekande kohta ütleks. Lõpuks, kui nad jõudsid Virve majani, tuli Jaagule meelde sõna väravaromantika, ent ta ei teadnud, mida sellega peale hakata. Virve ütles, et talle meeldis Jaagu esitus. Jaak sai sellest kohe hoogu ning ütles, et helistab Virvele. Parasjagu tuli Pukspuude poolt välja Laasik, kes ütles, et oli Juhaniga jäänud malepartiisid üle
Vaimuühingus räägitu polegi nii igav, kui tema arvas. Virve tuligi koosolekule. Jaak pabistas alguses natukene, kuid kui nägi Virve üllatunud nägu (mida ta oligi soovinud), kadus hirm ning ta jätkas rahulolus. Pärast ettekannet tekkis väike arutelu, kuid Jaaku see ei häirinud, sest ta oli rahul, et sai Virvele näidata, mida tema oskas. Üheksas peatükk Jaak saatis Virve koju tee peal tundis ta sageli, kuidas piinlik vaikus maad võttis. Hiljem ei mäletanud ta isegi, millest Virvega rääkis. Ta ootas, et Virve midagi tema ettekande kohta ütleks. Lõpuks, kui nad jõudsid Virve majani, tuli Jaagule meelde sõna väravaromantika, ent ta ei teadnud, mida sellega peale hakata. Virve ütles, et talle meeldis Jaagu esitus. Jaak sai sellest kohe hoogu ning ütles, et helistab Virvele.
ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi. Eestikeelse teatri sünd 1870 "Vanemuise Selts", Koidula "Saaremaa onupoeg". 1 2. S. OKSANEN ,,PUHASTUSE" ANALÜÜS
Küüp hakkas rääkima, et Jairus võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud. Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu, et mees enam ei ropenda, ei joo, ei tee tubakat, ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat.
et ta teeb Küübile välja ja valas ainult Küübile. Küüp hakkas rääkima, et Jairus võttis Anne-Mari süü oma peale, et Anne-Mari varastab hoopis hobuseid. Küüp jõi end nii täis, et lõpuks hakkas laamendama ning pärast tahtis, et Nipernaadi selle kinni maksaks. Siis tuli Taavet Joona linnast. Anne-Mari oli endiselt olnud kiuslik. Joona tahtis temaga linnas aega veeta, kuid Anne-Mari lidus kohe vangla poole, ta jäi linna ka kauemaks. Nipernaadi tahtis kogu sookuivatamise töö salaja ära teha, kuna Joona ei julgenud. Paduvihma tuli ning sood täitusid veega. Jairus sai enneaegselt vangist välja ning Anne-Mari oli õnnetu, et mees enam ei ropenda, ei joo, ei tee tubakat, ei sülita maha jne. Järgmine päev lähevad Nipernaadi ja Joona uuesti soole. Panid dünamiidid ja hakkasid lõhkama. Kõik ei läinud päris hästi ja kose alla tekkis järv, mis hakkas Küübi heinamaad üle ujutama. Kogu külarahvas sai pahaseks. Anne-Mari oli väga rõõmus, kuna Jairus ütles kurat
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
