TAEVAL EI OLE SOOSIKUID (4)

Erich Maria Remarque
TAEVAL EI OLE SOOSIKUID
Ipeatükk
Peategelane, kelle nimeks on CLERFAYT oli bensiinijaamas, käsutas seal töötavat poissi nimega Hubert oma auto paaki täis laskma , ja küsis eesootavate teeolude kohta. Poiss hoiatas, et tee on jääs ja kurust ta üle ei saa.
Kuna tal oli kõht tühi, läks ta kõrtsi sööma. Sõi kõhu täis, jõi natuke ja asus teele.
Tunni aja pärast oligi ta lumevangis. Veidi aja möödudes tuli lumesahk, mis ta välja aitas. Ta sõitis edasi ning jõudis aja möödudes sanatooriumisse, kus pidi elama HOLLMANN, tema rallisõidu paarimees, kes oli aasta tagasi haigestunud. Tal oli tuberkuloos .
Sanatooriumi nimi oli Bella Vista, see oli ehitatud väiksele platoole külast kõrgemale. Ta parkis auto ära ja kohe märkas teda Hollmann, kes algul ei suutnud enda silmi uskuda . Nad rääkisid natukene Clerfayt võidusõidu autost – Giuseppest, et ta ostis ta firmalt ära ja auto peab nüüd vanaduspensioni.
Ajasid niisama juttu , et kuidas ühel või teisel läinud on. Veel leppisid nad kokku, et söövad seitsme paiku sanatooriumi söögisaalis õhtust, sest Hollmann peab kella üheksast juba voodis olema.
Hollmann tutvustas Clerfaytle noort naist nimega Lillian , kes oli samuti sanatooriumi klient . Lillian oli ärritunud ja endast väljas, sest eile suri tema sõbranna. „Surm sanatooriumis võtab iga kord inimestelt tükikese lootust ära.”
II peatükk
Lillian läks enda surnud sõbranna tuppa . Kirstu polnud enam toas, kaks koristajat tegid suurpuhastust. Kõik toimus nii kiiresti, sest homme varahommikul on uus elanik juba kohal. Sõbranna oli viidud tuppa nr 7.
Lillian läks sisse. Kirstukaas oli kinni ja kõik oli transpordiks valmis. Lillianile torkas pähe mõte, et äkki ta elab veel. Ta mõtles et on ju olnud küllalt juhtumeid, kus inimene on varjusurmast äraganud. Ta mõtles veel enda hulle mõtteid ja endaarust kuulis ta kahinat, kuid pidas seda siiski enda kleidiriide omaks. Igatahes hakkas ta ruumist lahkuma, surus lingi alla ning pidi vapustuse saama. Tema ees seisis majahoidja, kes päris et kuidas Lillian sisse sai. Majahoidja oli ka väga vapustatud ja pidas hetkeks Lilliani surnud naiseks.
Ta läks oma tuppa. Ta mõtles mida edasi teha. Kas võtta unerohtu või helistada enda kallimale – Boriss Volkovile. Ta ei suutnud tuppa jääda, ja läks alla.
Söögilauas istusid Hollmann ja Clerfayt. Lisaks neile veel kolm lõunaameeriklast, kes tulid enda sureva tütre juurde.
Lillian tegi ettepaneku välja lipsata. Hollmann aga polnud kindel, tõi ettekäändeks, et tal on natuke palavikku.
Clerfayt aga läks enda hotelli, Lillian tahtis kaasa minna. Nad läksid saaniga Palace Bari, jõid veini, ajasid juttu. Clerfayt sai kõne, et tema sõber sai võidusõidul vigastada ning suri. Mõlemad olid üsna kurvas tujus.
Siis saatis Clerfayt Lilliani sanatooriumisse tagasi.
III peatükk
Clerfayt ärkas. Ilm oli pilves ja õues oli FÖÖN – „soe tuul, mis väsitab, seda tunned alati juba enne kontides, vanad murdekohad hakkavad tuikama.’’
Clerfayt läks õue, sumpas lumes ja märkas metsalähedal ruudukujulist maja – krematooriumit. Seal põletati sanatooriumis surnud inimesi. Korsten suitses. Ta jäi seisma ning ühe poe ees lund lükanud noormehega rääkima. Noormehe isal oli lillepood ning Clerfayt otsustas sealt lilli osta - orhidee. Lillianile, et talle koos lilledega ka kinnas tagastada, mis ta eile maha unustas .
Clerfayt läks garaasi, et autole pilk peale heita. Autos aga istus Hollmann, lihtsalt istus. Clerfayt ei seganud teda ja palus kellelgi mitte öelda, et ta garaasis käis.
Clerfayt sai hiljem Hollmanniga sanatooriumis kokku, nad sõid lõunat. Nad lubasid koos õhtustada, sest Hollmannil pole enam palavikku.
Lillian avas siidipaelaga kinniseotud valge pappkarbi, kuid pillas selle kohe käest. Ta vaatas neid orhideesid ja kinnast. Mõtles natuke, et kellelt need olla võivad. Ta helistas ruttu Clerfaytle, et pärida, kas tema saatis. Need orhideed ostis Clerfayt krematooriumi lähedalt – aga just needsamad lilled olid Lillian enda sõbranna ära saatmiseks muretsenud. Selle asemel et lilled ära põletada, müüs mõni krematooriumitöötaja need lillepoele. RAAMAT Clerfayt ei võtnud seda nii raskelt . Nad läksid Lillianiga välja.
Baar oli puupüsti rahvast täis. Sinna tuli ka Boriss, Lilliani peika(?). Boriss lahkub mingi aja möödudes. Lillian ja Clerfayt hakkavad tantsima.
IV peatükk
Sanatooriumis on vaikus, haigete lamamistund. Lillian lamas rõdul, Boriss tuli talle külla. Nad rääkisid eilsest õhtust ja Lillian tahtis teada, kas Boriss on armukade?
„ Volkov ei vastanud. Miks Lillian seda küsib? Ja mida ta sellest üldse taipab? „ Armukadedus ei piirdunud iial konkreetse inimesega. Ta algas juba õhust, mida armastatu hingas, ega lõppenudki millegagi.”
Boriss lahkus ja Lillian läks alla. Ta kuulis küll auto – Giuseppe häält, kuid Clerfayt istus sanatooriumi ees pingil – hoopis Hollmann läks sõitu tegema.
Pühapäeval läks Lillian Eva Moseri lahkumispeole, ta sai sanatooriumist välja.
Eva Moser oli mures. Ta pidas sanatooriumi enda koduks . All ei tunne ta kedagi. Ta oli sanatooriumiga kokku kasvanud ja teda pelutas all ootav elu.
Nende pidu jäi lühikeseks, sest Krokodill sattus neile peale. Kõik läksid ära oma tubadesse. Lillian võttis unerohtu ja jäi magama.
V peatükk
Peatükk algab sellega, et räägitakse mehest nimega Richter . Ta oli 80 aastane ja saantooriumis olnud juba 20 aastat. Richter oli kirglik malemängur, aga talle polnud võrdset vastast. Talle leiti vastane – Regnier. Kuna mehed olid voodites, siis pidi õed ja ka Lillian nende malekäike vahendama. Regnier aga suri, kuid Richterile ei suudetud seda öelda. Seega mängis Regnieri asemel edasi üks vanemõde, Richter aga mõtles, et kuidas Regnier küll nii kehvaks on malemängus jäänud.
Lillian oli vanamehel seltsis. Richter uuris, et kas Lillian sõidab ära? Lillian vastas jah. Endalegi arusaamata, miks.
Lillian oli endale pähe võtnud mõtte, et tema sõidab minema. Ta suutis assistendiõele augu pähe rääkida, et too talle viimaseid röntgenpilte näitaks. Ta nägi neid, vastutasuks pidi ära andma ühe oma kleidi, kuid ta riided olid niikuinii suureks jäänud. Ta oli ikka veel haige ja ta teadis, et sureb lähiajal.
Nad läksid õhtul mägionni, kus iga täiskuu ajal korraldati öine pidu. Külalised saabusid suusaülikondades või kostümeeritult.
Lillian uuris üksikasjalikult Clerfay reisiplaani. Kuna ta pidi paari päeva pärast lahkuma, algul arvas mees, et naine teeb nalja. Kuid see polnud nii. Lillianil oli plaanis Clerfaytga minna ainult kuni Pariisini, kus ta saab kokku oma onuga kes haldab tema varasid .
Lillian oli õnnelik. RAAMAT