Suurõnnetused keemiatööstuses - referaat (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Ärikorralduse instituut
Töökeskkonna ja –ohutuse õppetool
Üliõpilane XXX
SUURÕNNETUSED KEEMIATÖÖSTUSES
Referaat
Õppeaine: Riski- ja ohutusõpetus
keemiatööstuses
Õppejõud: V.K.
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Keemiatööstuse õnnetuste põhjused, ajaloos olulisel kohal olevad suurõnnetused 4
Tegutsemine keemiatööstuse õnnetuse puhul 7
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Kemikaalidega puututakse kokku kõikjal. See annab umbmäärast aimu, kui palju neid toodetakse-töödeldakse. Keemiaga seonduv valdkond tundub tavainimesele süngena, sest on juhtunud suure ulatusega õnnetused, tegelikult isegi katastroofid, mis on sügavalt mõjutanud keemiatööstuse kujunemist tänapäevani. Esmatähtis on inimeste ja looduse turvalisus, selleks vaadatakse jooksvalt üle keemiatööstuses kehtivaid ohutusnõudeid. Paistab aga, et inimesed (töötajad) ise ei pea neid millekski ning oma tegutsemisega käituvad vastutustundetult, ehkki tegu on toksiliste ainetega. Referaadis tulevadki vaatluse alla suurõnnetused, mille on ühe olulise tegurina põhjustanud töötataja(te) valed töövõtted ja millele on kaasa aidanud kemikaali omadused.

Keemiatööstuse õnnetuste põhjused, ajaloos olulisel kohal olevad suurõnnetused

Keemiatööstus on lai valdkond, sest tehislikult toodetakse keemilisi ained ning valmistatakse kemikaalidest mitmeid produkte (näiteks pesupulbrit, kosmeetikat, tosooli jpt). Tootmisprotsessidega on seotud inimesed ja masinad, hilisema ladustamise ja transpordiga samuti inimesed ja ka erinevad transpordivahendid . Ajaga on kaasas käinud teatud arusaam, et kui on tegu kemikaalidega või kui midagi on seotud keemiaga, siis võib juhtuda midagi halba enamasti kardetakse plahvatusi, mürgistusi, söövitust. Mõneti on see õigustatud, sest tavaliselt ongi avariide-õnnetuste algallikaks tuleohtlike või väga mürgiste ühendite lekkimine. Siiski, peaasjalikult kutsuvaid eluohtlikke ja vähem eluohtlikke olukordi esile inimesed ise, suures osas oskamatusest ning vähestest teadmisest, kuidas ohtlike kemikaalidega või seadmetega ümber käia. Seda fakti toetab järjekordne fakt: liiga palju õnnetustest toimub hooldustöid tehes, mis omakorda on põhjustatud sellest, et seadmete hooldust ja kontrolli teostatakse puudulikult või väga harva.
Ohustusnõudeid karmistatakse kogu aeg, töötajate ja keskkonna ohutusele pööratakse suurt tähelepanu. Kahjuks ei pöörata alati nende täitmisele piisavalt suurt tähelepanu nii tööandja kui töötajate poolt, rohkem järgivaid seda isikud, kellele on see tööülesandeks (tööinspektorid, töökeskkonnaspetsialistid). Aastakümme-paar tagasi täiustati ohutusnõudeid ning kemikaalidega seotud seaduseid peale suuremaid õnnetusi, vähemal määral on ka praegusel ajal nii. Kurb tõsiasi, kuid paljusid situatsioone ei osata ette näha ning kahjuks peab enne juhtuma tõsine õnnetus või olukord, mis alles edasi arenedes saatuslikuks saab, et hiljem oleks juba kogemusi. Suurõnnetusohu büroo (inglise keeles Major Accident Hazards Bureau) juht Michalis Cristou sõnul ongi viimase kahe kümnendi jooksul seaduste ja juhendite kujundamise baasiks olnud 10 suuremat keemiatööstuse õnnetust. Järgnevalt tuleb mitmest neist ka juttu .
Jaanuaris 1966 teostasid Prantsusmaal väikelinna Feyzini lähedal rafineerimistehases (tegeleti veeldatud naftagaasi tootmisega) operaatorid hooldustöid, kui toimus plahvatus , mis tappis 18 ning vigastas 81 inimest. Rõhu alla oleva propaanimahuti kraanid avati vales järjekorras, süsteemis tekkis ummistus ning propaan paiskas kraani taga olnud töötajale peale. Aine süttis ning toimus plahvatus. Täpsemalt oli tegu butaani- propaani seguga ehk veeldatud naftagaasiga (kõnekeeles LPG-liquified petroleum gas), mille põlemiskolle on eriti kõrge temperatuuriga ja rõhu all olevast mahutist paiskub ainet lisaks juurde. Kohale tulnud tuletõrjujad ei olnud saanud vastavat väljaõpet, kuidas likvideerida sellise aine põlengut. Sündmus andis tõuke tegemaks ettekirjutusi, kuidas edaspidi tuletõrje tegutsema peaks ja peaksid toimuma hooldustööd ning, et mahutid oleks võimalikult kaugel tuleallikast.
Inglismaal, keemiatehases Flixborough’ ligidal, toodeti kaprolaktaami (kasutatakse nailoni tootmises), mis põhines tsükloheksaani oksüdatsioonil läbi kuue jadamisi ühendatud reaktori ja saaduseks tsükloheksanooli-tsükloheksanooni segu. Avastati pragu 5. reaktoris ja otsustati paigutada süsteemi 50 cm-se diameetriga toru, kuni pragu parandatakse, et protsess saaks lõpuni toimuda. Kaks kuud hiljem, 1.juunil 1974 purunes eelnimetatud toru, mille arvatavasti põhjustas torust 20 cm kaugusel tekkinud tuli. Minutiga valgus välja ligikaud 40 tonni tsükloheksaani, millest moodustus suur gaasipilv , millele silmapilkselt järgnes tohutu plahvatus. Tehas hävis täielikult ning 1,6 kilomeetri raadiusesse jäänud elamud said kahjustada. Surma sai 28 töötajat, vigastada 36 läheduses olnud inimest. Plahvatus toimus laupäeval, argipäeval oleks tööl olnud umbes 500 töötajat. Toru purunes, sest rõhu tõusuga torus tekkis liigne külgsurve. Kuid põhjused algasid juba nimetatud ühendustoru ehitamisest - nimelt töötasid selle välja insenerid , kes polnud kokku puutunud kõrgesurve-torudega ja ei tehtud ühtegi skeemi. Toru ei testitud maksimaalse rõhu suhtes, tema toestamiseks paigaldati ajutised tellingud, mis ei fikseerinud toru asendit. Lisaks oli toru väiksema läbimõõduga kui reaktori äärised. Kokkuvõttes üüratult palju möödalaskmisi, mis teenitult tekitasid avalikke vaidlusi tööstusettevõtte ohutusnõuete üle. Tänu sellele karmistas Suurbritannia valitsus oluliselt ohtlike tööstusprotsessidega seotud määruseid.
Tehasekompleks peale plahvatust
10. juulil 1976 purunes Itaalia põhjaosas, Seveso farmaatsiatehase reaktori membraan ja õhku levis gaasipilv, mis sisaldas muuhulgas ka väga mürgist tetrakloro- dibenso -paradioksiini. Hukkunuid ei olnud, kuid inimestel tekkisid muudele haigustele nahakahjustused (juuresoleval pildil on 4.aastane laps, kes elas Seveso lähedal ning haigestus haruldasse nahahaigusesse) ning paljudel rasedatel naistel olid nurisünnitused. Seda tuli mitte ainult Sevesos vaid ka naaberasulates. Saastatud alal hukkusid loomad. Tetrakloro-dibenso-paradioksiini pidi konkreetse tööstusprotsessi käigus reaktoris tekkima mikrokogustes. Siit saadi valus, kuid oluline õppetund – kui seadme töös esineb mingisugune rike, siis võib selle tulemusena tekkida toksilise koostisega ühendeid ja selleks peab valmis olema. Järelikult peab valmis olema plaan, kuidas käituda. Seveso tehases juhtunu näitas, et õnnetusjuhtumi ennetamiseks, selle korral tegutsemiseks polnud praktiliselt mitte mingit ettevalmistust ning tulemusena võeti 1982. aastal Euroopa Ühenduses (nüüd Euroopa Liit) vastu Seveso Direktiiv . Seda uuendati aastal 1997 ja muudeti 2003, praegune nimetus Seveso II Direktiiv [EL 1997, 2003].
Aastal 1984, 3.detsembri varahommikul lekkis Indias, Bhopalis, pestitsiide tootvast tehasest linna kohale metüülisotsüanaadi pilv. 2000 inimest suri koheselt une pealt ning 8000 suri hiljem. Ametnikud polnud üldse teadlikud tehases olevatest kemikaalidest. Kui pärast seda hakati USAs keemiatehastes kontrolli tegema, tuli välja, et pidevalt paisati õhku ohtlikke kemikaale. Tänu sellele peavad kemikaale käitlevad ettevõtted, kaasa arvatud laborid , koostama nimekirjad kasutatavatest kemikaalidest. Vähem kui aasta hiljem oleks äärepealt juhtunud samalaadne õnnetus Lääne-Virginias, kuid siis juba osati reageerida.
Võib isegi öelda, et „katse – eksituse meetod“ on keemiatööstuse puhul läbivaks iseloomujooneks. Näitena saab siinkohal tuua paljuräägitud Tšernobõli katastroofi, mis toimus 26. aprillil 1986 just selletõttu, et katsetati koos 4. reaktori plaanilise hooldusega selle turvasüsteemi. Sellele järgnenu on juba teada – reaktori plahvatusega paiskus õhku radioaktiivseid aineid, mis levisid tugevasti Venemaa, Valgevene ja Ukraina kohal ning paljud inimesed said sellest rängalt mõjutada.Veel praegugi on selles reaktoris põlemata tuumakütust. Kõrvaloleval pildil on 4. reaktor peale plahvatust.
10 aastat tagasi juhtus Rumeenias õnnetus, mistõttu karmistas Euroopa Liit jäätmehoidlate tegevuse kontrolli ning lõi uue kaevandusjäätmete direktiivi. 30. jaanuaril 2000 paiskus Rumeenias, Baia Mare kullakaevanduses jäägihoidla tammi tagant välja 100000 m3 umbes 100 tonni tsüaniidisisaldusega reovett, mis voolas Szamosi jõkke ja jõudis sealt lõpuks Tisza ja Doonau jõgedesse. Lekkele suudeti piir panna 2.veebruaril. Szamosi jões ületas tsünaniidihulk vees lubatud ligikaudu 700 korda. Lisaks sattus vette ka raskmetalle, mis avaldavad keskkonnale pikaajalist kahjulikku mõju. Näiteks Tisza jões hävis 80% vee-elustikust. Kaevandusjäätmete bassein ehitati 1998. aastal kiiruga, ei pööratud erilist tähelepanu keskkonnaõnnetuse riskile ja sellise ohtlikkustasemega ehitistele kehtestatud ehitusnormidele. Puudulikel andmetel lasti puhastusseadmest läbi kaks korda rohkem reovett kui seadme ehitus võimaldas.
Eelpool välja toodud õnnetusi oleks saanud ära hoida, kui oleks suuremat tähelepanu pööratud rajatiste ehituslikele eripäradele ning süüvitud kemikaalide omadustesse. Mõnevõrra kohatu , kuid kui poleks olnud sellise ulatusega katastroofe, oleks praegu nendega tegelemine palju raskem ja kindlasti oskamatum. Järgevalt on lühidalt kirjeldatud, kuidas käsitlevad (suur)õnnetusi selleks volitatud asutused.

Tegutsemine keemiatööstuse õnnetuse puhul

Esmalt hinnatakse ohte , mis kaasnevad ohtliku kemikaali vabanemisega ning üritatakse vältida kahjulikke mõjusid. Selgitatakse välja lekkinud kemikaali kogus ning kuidas ja kus võivad inimesed sellega kokku puutuda (ka võimalik toksiline mõju). Igas riigis, ka Eestis, on olemas vastava väljaõppe saanud päästetöötajad, kes panevad paika õnnetuse likvideerimise kava sõltuvalt kemikaali omadustest. Kui näiteks on vaja kiiresti koristada reostust, mis on ohtlik keskkonnale ja inimestele, siis rakendab päästegrupp meetmeid, mis on loodud sõltuvalt reostuse ulatusest. Head näiteid saab tuua (kahjuks) sageli juhtuvatest õli- ja naftareostustest. Tihti satub maapinnale õli ja kui seda on väikestes kogustes , siis piisab saastunud pinna üles kaevamisest ja toimetamisest jäätmehoidlasse. Õlireostust merel kõrvaldatakse spetsiaalsete ujuvate poomidega ning adsorbentidega. Kaasaegsem tehnoloogia on saastet lagundavate bakterite kasutamine ja ka oksüdeerijate (vesinikperoksiid) kasutamine.

Kokkuvõte

Suurõnnetused kemikaalidega on kahjulikud nii inimestele, keskkonnale ja loomadele. Võib öelda, et tänu inimlikele eksimustele on hakati karmistama nõudeid tööstuse ehitus- ja tööprotsessidele ja korraldama rangemat kontrolli. Vaadates ajaloos olulisel kohal olevaid õnnetusi, on näha, et seadmete hooldus on läbivaks märksõnaks põhjustes. Vead hooldustööde teostamises on põhjustatud töötajate lohakusest või teadmatusest. Järelikult on, kuhu edasi areneda, et tulevikus sarnaseid intsidente ei korduks.

Kasutatud kirjandus

• Disasters: Chemical Accidents and Spills. [WWW] http://www.pollutionissues.com/Co - Ea/Disasters-Chemical-Accidents-and-Spills.html (15.11.2010)
  

2. The explosive effect of accidents in the chemical industry. Chain reaction [WWW] http://www.icis.com/Articles/2010/03/29/9345517/the-explosive-effect-of-accidents-in - the-chemical-industry.html (15.11.2010)
3. The Feyzin disaster . [WWW] http://en.wikipedia.org/wiki/Feyzin_disaster (15.11.2010)
4. O’Reilly, J.T. (1987). Emergency response to chemical accidents. Planning and coordinating solutions. McGraw- Hill
5. Tšernobõli avarii, 1986 [WWW] http://www.tuumaenergia.ee/index.php?id=90 (16.11.2010)
6. Tervislikud töökohad. Kampaanijuhend 2010-2011. [WWW] osh.sm.ee/good_practice/Kampaaniajuhend_2010-2011.pdf (16.11.2010)
7. Kaidis, V. (2010). 11.10.10. Kemikaaliseadus. Kemikaalide transport ja hoidmine. Loengukonspekt
8. [WWW] www.keemia.ee (17.11.2010)
9. Flixborough (Nypro UK) Explosion 1st June 1974. Accident summary [WWW]
http://www.hse.gov.uk/comah/sragtech/caseflixboroug74.ht m (16.11.2010)
10. Industrial disasters encountered in the past [WWW] http://e-stud.vgtu.lt/users/?p=78007.56783&lang=en&id=4722 (20.11.2010)
8