Leidsid 21 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Suureõieline kellukas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õied, vars, kellukas, hõreda, tipul, ahenevad, elisabeth, kangro, kasvukohad, siberis, aedades, dekoratiivsed, omaette, kaheli, longus, tupp, tupe, teravad, kellukjas, pikkune, torkab, emakas, ülemiste, kobara, avanevad, augustini, putuktolmleja, rooga, kupar, kupra, alumisel, heledamad, lihtlehed, varrelehed, lühikeseks, paljas, risoom, ruljastolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust meie lauale maitsva mee. Toiduks kõlbavad ka nurmenuku noored lehed. Neid võib tarvitada värskelt salatina, nii nagu kõiki teisi köögivilju. Kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied maitse- ning värviaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele. Seejuures on huvitav teada, kui kasulikud nad on. Üheski meie looduslikus taimes ei leia me nii palju vitamiin C-d kui nurmenuku lehtedes. Ainult mõne
kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. HARILIK MAAVITS Solanum dulcamara Rahvapärased nimed: jooksvapuu, kuisavits, viinapuu, soolikarohi Eluvorm: Mitmeaastane ühekojaline poolpõõsas. Pikkus 0,3...3 m. Õis: Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp viie terava tipmega, jääb viljumisel püsima. Krooni pikkus kuni 2 cm, tema putk on lühike, servis tähtjas, viie teravatipulise hõlmaga. Värvuselt on õis lilla. Tolmukad on kollased, ulatuvad
Kassitapp Elisabeth Kangro 7A Tallinna Reaalkool 2015 Harilik kassitapp Harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) on kassitapuliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Taim kuulub õistaimede hõimkonda, maavitsalaadsete seltsi, kaheiduleheliste klassi, kasitappude perekonda. Nimetus Nimetus olla tekkinud sellest, et taim kasvab tapu- ehk humalataoliselt teiste najal. Tõepoolest ei seisa kassitapu vars ise püsti. Kui tal pole millestki kinni haarata, siis ta roomab. Kinnihaaramiseks ei ole kassitapu varrel mingeid erilisi lisajuuri ega ka köitraagusid, seega peab ta lihtsalt ümber teiste taimede väänduma. Võiks arvata, et ta teeb sellega palju kahju, nagu lõunamaades puid kägistavad liaanid. Aga ei, enamasti ei kahjusta ta oma olemasoluga kedagi teist. Mõnikord aga ei kasutagi ta elusolendite abi, vaid ajab ka inimese poolt looduga läbi
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
Sugukond: jugapuulised (Taxaceae) Igihaljas kuni 15m kõrgune okaspuu. Peale seemnerüü on kõik puu osad Vahel kasvab ka põõsakujulisena. väga mürgised! Väga pikaaeline 20004000 aastat. Hävimisohus ja vähese leviku tõttu Looduslikult kasvab peamiselt Lääne kaitse all. Eesti saartel. Väga hea hekitaim. Okaspuudest ainuke vaiguta puuliik. Puit sobib nikerdustöödeks. Okkad pealt tumerohelised ja läikivad, alt heledamad. Pikkus 1,83,5cm. Asetsevad oksal ühekaupa. Helepunane marikäbi valmib tolmemisaasta sügiseks. Viljakad huumusrikkad mullad. Väga hea varjutaluvusega. Gaasi ja tahma suhtes pole tundlik. Harilik kadakas (Juniperus communis) Sugukond: küpressilised (Cupressaceae) Kuni 10m kõrgune igihaljas puu või laiuv Marikäbisid kasutatakse toidu põõsas. ainetetööstuses ja ravimites. Eluiga kuni 1000 aastat. Tihe püstiste okstega. Sammasja, munaja
Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus 1045 (60) cm. Taime välislaadi kirjeldus: Kortslehe tunneb ära kortsuliste lehtede järgi. Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis
mõhnade lagedel, looaladel, nõmmedel. Kasvuks vajab valgust ja kuiva pinnast; varjus jääb kiduraks. Leesikas on väga aeglase kasvuga, seega tuleb lehtede kogumisel jälgida, et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil.
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
16 sulgjate liitlehtedega suvehaljad (mõned liigid igihaljad) puud ja põõsad. Pungad vastakud, asetsevad ühekaupa, olles veidi võrsele liibuvad. Lehearmid suured, neil selgelt nähtavad kolm juhtkimpude armi, lehearmid puutuvad omavahel servadega peaaegu kokku. Enamasti ühekojalised, kahesuguliste õitega liigid, õied koondunud pöörisjatesse, kännasjatesse või kobarjatesse õisikutesse. Õied rohekad või kollakad, harvem punakad, putuktolmlejad (üksikud liigid ka tuultolmlejad), sisaldavad meenäärmeid. Tupp- ja kroonlehti 5 (4 - 9), tolmukaid tavaliselt 8, sigimik kahepesaline, vili kaksiktiibvili, seeme (pähklike) tavaliselt lapik. Puud on liigiti erineva elueaga, saades kuni 400 aastat vanaks. Vahtrate puit on
teised koed. Algkoe rakud on Külgmine meristeem e kambium Silindrina piki väikeste mõõtmetega ja telgelundeid (taime paiknevad tihedalt üksteise organ, millel on kõrval. Meristeemi rake radiaalsümmeetriline iseloomustab veel kiire ehitus- vars (tüvi), paljunemisvõime ja juur) eristumis- ehk Vahemeristeem Varrelülide alumises diferentseerumisvõime osas (nt kõrrelistel (võime muutuda teiste sõlmedes) koeliikide rakkudeks)
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
· väärtuslikud ilupuud, mida istutatakse haljastamise ja koosseisu rikastamise eesmärgil parkidesse, parkmetsadesse ja metsateede äärde üksikpuude, gruppide, ridade või alleedena. Rohkesti on erinevaid nululiike kasutatud jõulupuudeks. 2. Siberi (Abies sibirica) ja euroopa nulg (Abies alba) Abies sibirica - areaal on väga lai. Põhjapiir Euroopa-osas ulatub 64. põhjalaiuskraadini ja lõunapiir Permini (57º laiuskraadini). Siberis ulatub areaal kuni Ida-Siberini. Eestus võõrliigina vanades parkmetsades ja mõisaparkides. Talub madalaid temperatuure. Väga varjutaluv, võib kasvada väga suure täiusega (tiheda) puistuna ja teiste puude turbe all. Mullastiku suhtes nõudlik. Õhusaaste suhtes tundlik. Kõrgus 30 (40) m. · Okkad võrset tihedalt katvalt ettepoole suunatud (varjus nõrgalt kammitud), elastsed, peened. Alt valkjasrohelised. · Pungad munajad, tugevasti vaigused, pruunikashallid.
Maokeel – 1260 Polüploidsus Autopolüploidsus – kui tavapärane kromsoomide komplekt mitmekordistub: ◦ 2 diploidset gameeti ühinevad ◦ haploidne ja diploidne gameet ühinevad ◦ Kaer, kohvipuu, õunapuu, banaan, suhkruroog, tšilli Allopolüploidsus – kahe diploidse liigi hübriidi kromosoomide mitmekordistumine ◦ Liik X(A,A) ja liik Y(B,B) annavad F1 põlvkonnas järglased (A,A,B,B) ◦ Oluline roll uute liikide tekkimisel Polüploidsetel isenditel sageli suuremad lehed, õied või viljad. Polüploidsus esineb looduslikult, kuid saab esile kutsuda kolhitsiiniga. Haplpoidsete ja triploidsete taimede viljad on tavaliselt steriilsed (seemnetud). Steriilsed taimed Hübriidide loomisel võivad tekkida steriilsed järglased (vanemate kromosoomide arv on erinev), selle ületamiseks kahekordistatakse kromosoomistik ning järglased muutuvad viljakaks. Steriilsust võib sihilikult esile kutsuda populatsiooni kontrollimiseks vältimaks invasiivsuse teket. ◦
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
annaabi.ee 
