Suur Prantsuse Revolutsioon (0)

Suur Prantsuse Revolutsioon
Peale aastaid suurenevat rahulolematust , selle üle, kuidas teda kohtlesid kuninglik perekond ja aristokraatlik seisus, hakkas prantsuse rahvas liikuma oma olukorra parandamise suunas, asutades 1789. aasta 17. juunil Asutava Kogu. Rahva eesmärgiks oli lahti saada ülemäära suurtest maksudest ja teiste seisuste priviligeeritud olukorrast.
Rahulolematus kasvas suuremaks ning kuu aega hiljem, 14. juulil, läks see üle mässuks, mille käigus korraldati tormijooks Bastille vanglale ja vabastati sealt mitu vangi. Selle sündmusega algaski Suur Prantsuse Revolutsioon . Revolutsionääride lipuks sai trikoloor ja motoks: „Vabadus, võrdsus, vendlus“. Samal aastal võeti vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ”.
Peale kaht aastat sisulist arresti, üritas kuningas Louis XVI põgeneda välismaale, kuid revolutsionäärid püüdsid ta Varennes´es kinni. Olles vangis , kirjutas kuningas 1791. aastal Asutava Kogu koostatud konstitutsioonile. Sellega kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia . Seadusandlik võim hakkas kuuluma Seadusandlikule Korpusele, milles saadikud jagunesid jakobiinideks, žirondiinideks ja nn. sooks.
Euroopa riigid, suurem osa milledest olid monarhiad , hakkas Prantsusmaa uue riigikorra vastu välja astuma veel enne kuninga Louis XVI ja tema kuninganna hukkamist. Augustis, 1792. aastal, vallutas Prussia-Austria sõjavägi Kirde-Prantsusmaa ning hakkas liikuma Pariisi suunas. Valmy all kohtas neid segasõjavägi prantsuse regulaararmee sõduritest ja vabatahtlikest revolutsionääridest. Selle lahingu võitsid prantslased, kelle regulaararmee suurtükid pommitasid vaenlast, kuni ta seisma jäi. Sellele lahingule järgnes edu Madalmaades, kus teine prantsuse sõjavägi sai jagu austrialastest Jemappes lahingus.
1793. aastal andis revolutsiooniline valitsus käsu kuninga Loius XVI ja kuninganna Marie- Antoinette hukkamiseks. See tegu tõi endaga kaasa põhimõttelised muudatused juba olemasoleva konflikti olemuses, häälestades teiste riikide monarhid täielikult Prantsusmaa vastu. Suurbritannia muutus lihtsalt muret tundvast sekkujast tõeliseks revolutsiooni ja kõikide, kes olid sellega seotud, vaenlaseks.
Prantsusmaa ise oli aga halvatud , kuna seal hakkas valitsema Maximillien Robespierre ´i eestvedamisel läbiviidav terror ning riigis oli avalik mäss. Seetõttu oli uutel liitlasvägedel õnne kõigil rinnetel. Nad taganesid alles siis, kui rahvuslik levee en masse järk-järgult võimaldas prantsuse juhtimiskorpusel olukorda stabiliseerida. Järgneva kahe aasta jooksul ajati austrialased Hollandist välja ning Ühendprovintsid (Põhja- Holland ) annekteeriti. 1795. aastaks lahkusid Prussia, Hispaania , Hanover ja Saksoonia koalitsioonist, jättes seega Suurbritannia ja Austria üksinda võitlema prantsuse revolutsioonilise valitsuse vastu.
Austria oli nüüd Mandri-Euroopas sõdimas üksinda ja vaatamata kohalikele edudele mitmes paigas, leidis ta end vastamisi äärmiselt andeka prantsuse kindraliga. Saksamaal sai ülemhertsog Charles prantsuse kindralite Joubert´i ja Moreau´ga küll hakkama, kuid Itaalias võitis neid välkkampaania käigus 26-aastane kindral Napoleon Bonaparte . Aastaga kindlustas prantsuse sõjavägi Po jõe oru ning ühines teiste üksustega ja astus Viini poole välja, sundides austrialasi paluma rahu.
Kindlustanud Prantsusmaa kaitstust välise ohu eest, suunasid prantsuse kindralid oma pilgud Kesk-Idale. Kuid 1798 . aasta Egiptuse kampaania oli strateegiline läbikukkumine. 1799. aastaks kaotas Prantsusmaa suurema osa oma võidetud valdustest Euroopas, suuremalt jaolt tänu Austria-Vene ühendarmeele kindral Suvorovi juhtimisel.
Kui sai selgeks, et Egiptuse kampaania on seiskunud, naases Napoleon koos oma lähikondlastega Prantsusmaale, mille kodanlik valitsus oli kokkuvarisemise äärepeal. 1799. aastal 9. novembril teostas Napoleon riigipöörde, kuulutades ennast Esimeseks Prantsuse Konsuliks, pannes lõppu Suurele Prantsuse Revolutsioonile ja pannes alguse oma tulevasele lühiajalisele Prantsuse Impeeriumile.
Revolutsiooniga seotud isikud
Louis XVI ( 1754 -1793)
Louis XVI oli Prantsusmaa kuningas. 1770. aastal abiellus ta Marie Antoinette´ga ja 1774. aastal sai kuningaks. Kuningana oli ta nõrk, kuid ei olnud rumal. Tal olid head mõtted ning ta oskas teha õigeid hinnanguid.
Louis XVI-le meeldis lukksepa töö, mis võib küll tunduda naljakana, kuid tol ajal oli see täiesti normaalne, et härrasmees oskab mõnda käsitööala. Lisaks tahtis kuningas hoida oma asjad ohutuses.
Oma rahandust planeeris ta hästi ning tegeles ise raamatupidamisega. Ta ei olnud suur raiskaja, kuid seda oli tema vend, kes koguaeg Louis´ilt raha küsis. Kuna kuningas armastas oma lähedasi, andis ta oma vennale raha, mida aga ei suutnud isiklikest varudest kuidagi katta .
1793. aastal mõistis vabariik tema üle kohut ning ta giljotineeriti koos tema naisega.
Maximillien Marie Isidor de Robespierre
Ta sündis väikeses linnakeses nimega Arras . Ta isa, Francois Robespierre, võrgutas ära Jacqueline-Marguerite Carraut, mille tulemusena Robespierre sündiski. Ta lapsepõlv ei olnud õnnelik, eriti peale ema surma. Ta oli vaikne, kuid mitte tagasihoidlik. Hiljem sai temast suurepärane kõnemees, kuigi kõne pidamine oli temas alati tekitanud närvilisust ja talle ei meeldinud suured rahvahulgad. Tema lemmikkirjanikuks oli J. J. Rousseau .
1780. aastal sai ta õigusteaduse bakalauruseks ning sai litsentsi töötamiseks Pariisis. Kuid ta ei olnud väga hea advokaat ja ei võitnud kuigi palju kohtuasju. Sel ajal hakkas ta tõsiselt mõtlema, kuidas oleks võimalik reformida ühiskonda seaduste läbi. Ta rääkis palju patriotismist, kuid esialgu ei olnud tal plaani kukutada kuningas või luua revolutsionistlik valitsus.
Ta asutas patriootilse erakonna nimega Jakobiinide Klubi ning sai selle „äraostmatuks“ liidriks . Pärast vabariigi väljakuulutamist sai temast kõrgeima võimuorgani, Konvendi , ning tegelik jakobiinide revolutsioonilise valitsuse juht. Ta kuulutas välja, et korra loomiseks riigis oli vaja kehtestada diktatuur. Olles Rahvapääste Komitee juhataja, vastutas eelkõige tema kohtumõistmise eest Louis XVI ja Marie Antoinette üle.
J. J. Rousseau vaadete pooldajana võitles Robespierre vabariigi eest, kus valitseksid voorus, üheõiguslus ja varanduslik võrdsus. Ometi hakkas Robespierre kasutama terrorit ka nende oma poliitilise suuna vastaste vastu, kes kuulusid vabariiklaste endi hulka, ja laskis giljotiinil hukata näiteks G. J. Dantoni. Robespierre arvas , et ümberringi on ainult vandenõud ja lasi hukata kõik enda nn. „vaenlased“. Inimesed olid šokeeritud tema tegevusest.
Robespierre´l polnud kunagi täielikku kontrolli Prantsusmaa üle ning tegelikult oli tema diktatuur lühike ja ebatäiuslik. Tema vastased, keda ta polnud jõudnud hukata, said aru, et selle terrori peab ära lõpetama. Enamus Jakobiinide Klubi liikmetest reetis ta ning 1794. aasta 27. juulil vahistati ta Konvendi istungil. Ta giljotineeriti järgmisel päeval ilma kohtuotsuseta seal samas, kus tapeti ka Louis XVI.
Napoleon Bonaparte
Napoleon ei olnud päritolult prantslane. Ta sündis 1769. aastal, 15. augustil Korsikal, mille Prantsusmaa oli äsja Itaalialt ostnud. Teismelisena oli ta hing täis revolutsioonilist tuld .
Esimene võimalus oma sõjaliste talentide näitamiseks tekkis tal suurtükiväe kaptenina Touloni all, kus ta vallutas mitu kindlust ning bombardeeris inglasi nii maal kui ka merel, lõpuks sundides nende laevastikku taganema.
Ta tutvus vabariiklase Paul Barras´ga, kes kasutas 1795. aastal noort talenti, et saada jagu ühest rojalistide jõugust. Tõestanud oma osavust ja lojaalsust, sai Napoleon oma käsutusse Itaalia armee sõjas Austria vastu. Kuigi esialgu suhtuti temasse kahtlusega, suutis Napoleon saada oma sõdurite poolehoidu lubadustega helgest tulevikust ja ka isikliku näite abil – ta ei kartnud ise joosta lahingu ajal sündmuste keskmesse. Austriast sai Napoleon kiiresti jagu.
Peale seisma jäänud Egiptuse kampaaniat, läks Napoleon tagasi Prantsusmaale ning haaras võimu enda kätte, lõpetades Suure Prantsuse Revolutsiooni.
Sellele järgnes enda koronatsioon Prantsusmaa keisriks ning rohked vallutused Euroopas, kuni Vene sõjavägi temast jagu sai. 1814 . aasta aprillis saadeti ta Elba saarele , kuid juba järgmise aasta märtsis maabus ta jälle Prantsusmaa territooriumile. Uuele 100-päevasele valitsemisperioodile järgnes aga kaotus Waterloo lahingus. Napoleon saadeti seekord Püha Helena saarele, kus ta veetis oma viimased 6 eluaastat. 1821 . aastal ta suri. Levinud arvamuse kohaselt oli tema surma põhjuseks mõrv.