Suuline keelekasutus (0)

Keelekasutusest
Keel, sealhulgas kirjalik keel, on paljukihiline ja paljude ülesannetega nähtus, mistõttu kõigepealt tuleb hoiatada, et praegu ei ole kõne all (post)modernne kunstilooming, mitteametlik erakirjavahetus, kus igaüks võib olla nii algupärane, kui kaaslased taluda suudavad, ega muud valdkonnad, kus ei valitse või oleks koguni kohatu nõue standardse kirjakeele kasutamise järele. Siinsete mõtiskluste aineks on avalik kirjalik keelekasutus, mis hõlmab õppe- ja teadus- ja igasuguses muus töös, meedias ning muudes avalikes -ametlikes valdkondades ringlevaid tekste , sealhulgas aktiivõppekeskuse projektide käigus loodavaid.
Tekst kirjutatakse millegi seletamiseks, tutvustamiseks, kellegi mõjutamiseks, enese vastu huvi äratamiseks ja positiivse suhtumise esilekutsumiseks. Et tekst neid eesmärke täidaks, peab ta lisaks oma suurepärastele sisulistele omadustele olema võimalikult selge, arukas, loogiline, ladus ja korrektne . Igasugused vigaselt kirjutatud sõnad, ainsagi tühikuta lõigud, puuduvad või ülearused kirjavahemärgid, segase või vale konstruktsiooniga laused ning muud keele- ja kompositsioonireeglite vastu eksimised tulevad tekstile ainult kahjuks. Niisugused keelelised vigurid, olgu siis kavatsuslikud või siis hoolimatusest või teadmatusest tingitud, segavad lugejat , takistavad süvenemist ning häälestavad teda autori vastu. Kui lugeja on kannatlik ja ise umbeski teab, millest jutt, võib ta kirjutatust viimaks aru saada, kuid kirjutaja asi ei ole mitte lugeja intelligentsuse, asjatundlikkuse ja kirjaoskuse proovilepanek, vaid omaenese intelligentsuse, asjatundlikkuse ja kirjaoskuse ülesnäitamine ja tõestamine.
Intelligentsus on muu hulgas ka võime olukorda õigesti hinnata - teha vahet suulisel ja kirjalikul suhtlemisel; sõbrale ning tundmatule inimesele mõeldud tekstide vahel; kirjavahetusel, kus kirjad astuvad omavahel dialoogi, ja kirjandil, mis peab kohe ise enda eest kõnelema, ilma et lugejal tarvitseks olla võimalust autorile lisaküsimusi esitada ja autoril võimalust oma mõtteid tagantjärele selgitada või õigustada. Nagu erinevad need olukorrad, erineb ka käitumine. Keelemängud on toredad, aga nende tähendus muutub vastavalt kontekstile ja tõlgendajale: kui kirjutada «rahvas» kahe f-iga, peetakse seda jututoas normaalseks kirjapruugiks, uurimistöös aga paremal juhul trükiveaks. Kirjas heale tuttavale võib see tunduda vaimustava väikese naljana, ametikirjas ebaviisakuse või lihtsalt rumalusena. Inimesed ei ole kunagi kohustatud kaasa mängima, nii et kui adressaadi keeleline maitse ei ole teada, ei maksa ka riskida .
Üks lihtne viis, kuidas veenda lugejat oma asjatundlikkuses, on mitte teha pingutusi selleks, et jätta muljet asjatundmatusest. Sageli tuleb inimestel sõna võtta teemal, millest nad kaugeltki kõike ei tea. Kogemuste kogunedes selgub , et millestki kõige teadmist polegi tegelikult olemas. Kuni sellele äratundmisele pole jõutud, kutsub esinemisvajadus, olgu suuliselt või kirjalikult, esile iseäranis palju ebakindlust. Aga lugejad ja kuulajad ei tea seda ega saagi teada, kui neile seda ei öelda. Ei tohi teksti alguses kurta, et tekst on kehv ja aega jäi napiks, ega lõpus, et rohkem ei tea, ehkki peaks ja tahaks. Tekst tuleb sõnastada nii, et see mõjuks usaldusväärselt ja ei raiskaks lugeja kallist aega ähvarduste («nüüd hakkan, kui ma vähegi oskan, kirjutama sellest, et») ja niisama nihelemisega («igatahes ma arvan, et see on nii, aga võib-olla ka hoopis teisti, sest kunagi ei või teada, kuidas asjad täpselt on»). Lugeja teab ilma vastavate hoiatusteta, et tekst, mida ta loeb, väljendab oma autori mõtteid, teadmisi ja seisukohti ning just sel määral, kui autoril neid on.
Asjatundlikkust ja usaldusväärsust annab juurde oma mõtete organiseerimine. Tekst ei ole niidirull, mida kerima hakata ja suvalises kohas katkestada, ega mingi pusa, mida ükskõik kust harutada, et vaadata, kuhu välja jõutakse. Tekstil on sissejuhatus, mis ütleb, milliste küsimustega tegelema hakatakse ja milliseid vastuseid neile loodetakse saada. Pärast sissejuhatust teab lugeja, mis teda ootab ja miks. Tekst ise peab lubatud küsimused arusaadavalt esitama, tooma välja kõik argumendid, mida vastamisel kaaluda, esitama vajalikke näiteid ning tõestama autori oletused ja hüpoteesid. Ei tohi unustada, et kuigi autorile võib mõni mõttekäik iseäranis lihtne ja loogiline tunduda, ei saa lugeja seda jälgida ja jagada autori peas, vaid ainult kirjutatu põhjal. Ei ole olemas iseenesestmõistetavaid mõtteid. Teksti lõpetab kokkuvõte, mis teksti «kehast» vähemalt viis korda lühemalt peab esitama kandvad mõtted, näitama nende omavahelisi seoseid ning esitama autori järeldused oma mõttekäigust ning sissejuhatuses lubatud vastused kõne all olnud probleemidele. Sissejuhatuses selguvad autori kavatsused, kokkuvõttes tema töö tulemused, sisu on tee kavatsustest tulemuseni.
Kirjaoskus on miski, mis omandatakse koolis emakeele tunnis. Siinjuures on oluline aru saada, et see keel, mida õpetatakse, ja see, mida kasutatakse, on üks ja seesama. Õpetatakse selleks, et teda osataks paremini kasutada. Nagu näiteks arvutiõpetust õpetatakse selleks, et arvutit paremini kasutada. Arvutiõpetuse tunnis ei väljuta programmidest algkäivituse või juhtme läbilõikamise teel ja üldiselt ei peeta selliste meetodite vältimist informaatikaõpetaja veidruseks, millega väljaspool tunde ei pea arvestama. Samuti ei õpita emakeelt õpetaja rõõmustamiseks, vaid selleks, et osata seda kasutada. On palju olukordi , kus oskus kirjakeeles arukaid tekste kirjutada on vajalik; on palju erinevaid ootusi keelekasutuse osas suhtlemisel, milleks tuleb inimestega kokku puutudes valmis olla. Ja on vastutus, mis vaatamata kombele teda hajutada umbisikulisse hämarusse, saab tegelikult kuuluda igaühele eraldi ja isiklikult - keel ei asu kuskil määramatuses, kus ta kui võluväel säilib või muutub või kaob, kusjuures kõnelejad vaatavad pealt. Keel on olemas ainult oma kasutusena ja oma kõnelejatena.
Seda, et kõnelejad määravad keele arengu ja saatuse , mõistetakse sageli kõnelejate ohjeldamatu vabadusena keele suhtes ning igasugust katset tekitada mingeid reegleid ja ühtsust tõlgendatakse jõhkra vägivallana. Selles mõttes oleks vägivaldne ka kõik ülalöeldu: keeld valimatult keelega mängida, nõue teksti struktureerida ja mitte lasta sinna pääseda kõikvõimalikel tühilausetel, kasutada emakeeletunnis omandatud oskusi, väide, et iga kõneleja vastutab oma keele eest. Vastutus käib vabadusega koos ning ei tähenda vabaduse äravõtmist. Mõistagi on igal keelekasutajal õigus kõigeks, mida keelega teha saab, sealhulgas loovuseks, mängudeks, avastamiseks ja leiutamiseks. Kuid keel, nagu öeldud, on paljukihiline ning tegelikult ei tähenda tema valdamine kunagi ühe keele, vaid paljude allkeelte valdamist. Eri allkeeltes kehtivad erinevad reeglid ning tegelik keeleoskus tähendab nende kõigi tundmist ja kasutamist sel määral, kui eri allkeeltega kokku puututakse. Sama kohatu, nagu paljudele õigusega tundub suulise suhtluse mõõtmine õigekeelsussõnaraamatuga, on kirjakeele ründamine väitega, et igaüks peab saama keelt tarvitada, nagu tahab, või et millestki nii iseenesestmõistetavast nagu emakeel teab igaüks niikuinii kõike. Et emakeel on nii iseenesestmõistetav osa igaühest, on süvenematu suhtumine temasse tema kõikvõimalikes ilmingutes selle raiskamine, kes me oleme.