"Stalini lehmad" (1)

Kodulugemine II
„Stalini lehmad “
Sofi Oksanen
Sofi Oksanen on loonud realistliku ja kaasakiskuva raamatu, mis räägib värskeid tõdesid elust. Raamat räägib Annast, noorest naisest, kellel on toitumishäired. Raamatus jälgitakse ka tema ema, Katariina elu enne kui ta saab Anna. Katariina on eestlane, kes abiellus soomlasega. Pere elab väikeses Soome linnas.
Naine peab suures osas loobuma oma minevikust, suguvõsast ja kõigest tuttavast. Elu ei laabu ka Soomes, sest eestlannat, keda kõik peavad lihtsalt tiblaks, ei võeta omaks, ta ei leia tööd ega sõpru. Vastne abikaasa, kes käib Moskvas ehitamas, hakkab peagi oma voli järgi lustima ning murrab truudust.
Raamat jutustab kolme generatsioon naistest, perekonnast, armastusest. Kuidas on meie nooremate generatsioonide arengule mõjunud see lõputu vaikimine ja varjamine , topeltelude elamine. Peakangelasel on see viinud söömishäireteni, sest söömine on kontrollitav ja turvaline. Ohjeldamatud hood on planeeritud ja tasakaalustatud nälgimise ja ettevalmistuste, varumisperioodidega. Samas on see jälle üks topeltelude viise, sest sellest rääkida ei saa. Näpud aetakse kurku ikkagi tualeti meeldivas üksilduses ja ülikoguste neelamine on samuti kõige meeldivam üksi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Korraks häiris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata. Aga eks ajad olid teised ning kellegi üle ei saa ju kohut mõista.
Anna peab ema käsul varjama oma seost Eestiga. Ema ei tahtnud, et Anna oskaks eesti keelt, kuid ema vastuolust olenemata, sai Anna keele selgeks. Oma lapsepõlves kohtab tüdruk oma parimat sõbrannat- Irenet. Nende ühiseks huviks saab toit. Räägivad väga palju toidust ning sellest, palju on mingis asjas kaloreid sees. 15- aastaselt Anna veel ei oksenda ning pole alakaaluline. Seega, siis tal veel polnud söömishäiret. Anna oli lihtsalt välja nuputanud, kuidas süüa seda, mida ta tahab, ilma et kaalus juurde võtaks. Irene on seotud selle kõigega sellepärast, et Irene ema ei taha, et laps muutuks selliseks nagu tema on. Seepärast kaalub tüdruku ema teda iga nädal ja paneb kõik kirja Irene isiklikku kilopäevikusse. Ema kontrollib iga lapse süütäit ning kui on nädalaga gramme/kilosi juurde tulnud, siis Irene ema ei suuda mõista, kuidas on see võimalik. Irene käis tihti söömas Anna juures. Irene ema ütleb oma lapsele, et Irene peab ootama, kuni ta abiellub. Siis tohib sööma hakata. Peaks mainima, et see on ikka väga veider arusaama elust. Tol ajal Anna lihtsalt peab dieeti . Raamatu vältel üllatas mind ka see, et Anna suutis olla koguaeg silmapaistev õpilane ja väga heade tulemustega.
Kui Anna emaga suvel vanaemal Eestis külas käib, peab ta käituma nagu soomlane , kuigi ta tahaks olla vaba ja käituda nagu teisedki lapsed. Kasvades olukord jääb samaks, ega Anna ei taha kellelegi rääkida eestlastest juurtest.
Hiljem kolib Anna Helsingisse õppima. Anna oli toitumisega probleeme juba väga noorena. Ta kutsus oma haigust Issandaks. „ Issand “ hoiab Annat oma haardes ning talle ei aita ravimid ega ka teraapia. Kui Anna kolis üksida elama, tundis, et tal ei ole enam mingeid piiranguid oma Issanda eest. Ta käis ise toidupoes, tegi ise süüa ning sai toiduga pummeldada täie rinnaga nädalate ja ööpäevade kaupa. Tollal tegi ta seda esimest korda. „Vabastasin end oma väikeses tualetis sellest paratamatust seaduspärasusest, et üleliigsed kalorid ei ladestuks minu kehasse rasvaks, sellest reeglist, mille tõttu oli 10- aastasest saati võtnud kilo alla, et see koha tagasi süüa. Üksi elades oli sellega lihtne algust teha. Polnud kedagi imestamas selle üle, kui mitu korda päevas ma tualettpotti pesin. Polnud kedagi pealt kuulamas, nägemas, haistmas.“ Ta kutsus seda kõike vabaduseks. Isegi kui ta koolis lõunal käis koos teistega, siis tegelikult oleks ta tahtnud õgida ning meeletutes kogustes süüa, kuid Anna ei tahtnud teistest eristuda. Sööklas jälgis ta teiste tempot ning üritas selles püsida.
Lõpuks ta unustas söömise ja pühendus söömisoksendamisele või söömata olemisele. Temast sai kiirelt professionaalne oksendaja. Ta suutis seda isegi hääletult teha ja piisavalt kiiresti. Kõige hullem oli selle raamatu juures see, et Anna teadis, mis on buliimia ning mis sellega kaasneb. Ta teadis kõike „toidu ja toidupuuduse, krooniliselt madala veresuhkru, hüpoglükeemia ja oksendamise tagajärjel tekkiva kaaliumipuuduse, hüpokaleemia kohta. Nende tagajärjel tekivad emotsionaalsed häired, depressioon , hüpohondria, hüsteeria, vihahood, isegi psühhootilised seisundid . Apaatsus kasvab, nagu ka psüühiline ükskõiksus (muu kui toidu suhtes, energia ja erksus vähenevad, töövõime ja sotsiaalsed võimed manduvad. Nälginud inimesed isoleeruvad sotsiaalselt ja kaotavad huvi seksuaalelu vastu. Ei suuda vabaneda tundest, et neid jälitab mingi halb jõud. Nälgimine viib tunnete, tundlikkuse ja teiste inimlike omaduste nüristumisele, see hävitab isiksuse.“ Kuid teda see ei heidutanud, sest temaga ei juhtu selliseid asju.
Siis kohtub ta Hukkakaga, kellega nad on koos lõpuks poolteist aastat. Hukkale lõpuks ka tunnistas ka, et tal on toiduga keerulised suhted. Neil oli palju probleeme. Anna hakkas võtma meeleoluhäirete ravimeid nii palju kui buliimikutele ette nähtud. Tal hakkasid toiduneelud käima. Hakkasid tekkima üha ootamatud ihad, sellised, mis varem olid Anna puhul täiesti välistatud. Magusahimu andis järele, tahtis hamburgereid, hakklihakastet, kartulit lihaga, ehkki ta oli taimetoitlane . Tekkis vajadus saada sooja toitu. Probleemid tulid nende suhtesse ka selle näol, et Anna ei suutnud otsustada midagi. Tema jaoks oli isegi küsimusele „Kas me täna kokku saame?“ väga raske vastata. Lihtsalt väga otsustusvõimetu. Samuti häiris Hukkat see, et Anna sõi tohutult kõvasti. Seda Anna muidugi Hukkale ei ütle, et miks ta nii teeb, aga tema jaoks oli tähtis, et ta kuuleks oma söömise häält. Suureks mureks oli ka see, et Anna ei suutnud Hukkale ennast väljendada, et mida ta ka seksuaalselt mehelt ootab. Lõpuks Anna hakkas eemalduma Hukkast, kuna tundis, et mees pärib/küsib liiga palju. Isegi läbi telefoni sai kutt juba aru, et kas Annal on olnud söömasööstu.
Anna söömasööstud jätkusid ning nüüd ta hakkas juba ka lagritsat sööma, et jälgida oma toidujärjekorda, et kõik oleks ikka välja oksendatud. Söömasööstud ainult jätkusid ning Anna mõnikord isegi ei ilmunud kokkusaamistele Hukkaga, kuna söömasööst oli pooleli . Pooleli jättis ta ka kooli. Regulaarselt pidude käigus tarbis ta ka amfetamiini. Samuti pettis ta ka Hukkat väga tihti. Nimetas neid õhtuid „üheöötretideks“. Lõpuks läksid nad lahku.
Peale Hukkat kohtub ta Vileniga. Vilen peab lahkuma aastaks ajaks ning Anna lubab talle, et ootab ta ära. Vileni juures meeldis talle kõige rohkem see, et ta ei pärinud/küsinud igasugu küsimusi.
Lõpuks sai ka Anna ema Katariina teada, et tema lapsel on buliimia. Kui Katariina sellest oma mehele rääkis, siis too teda ei uskunud. Ütles, et ta sööb ju koguaeg.
Raamatu lõpus on Annal endiselt söömishäireid. Anna ütleb, et jõudnud koju. Ta on leidnud oma koha maailmas ning lõpuks oskab armastab . Ta kaalub 50 kilo ja on sellega rahul, Väike Tont saab tast aru ja armastab teda. Ta teab Annast kohe alguses kõike, kuna Anna räägib talle oma loo ära. Anna on viimaks leidnud inimese, kellega ta saab rääkida ja olla koos nii, et ta ei kardaks. Samuti julgeb ta nüüd tunnistada kõigile, kellega ta kohtub, et ta ema on eestlane. Arstim sõnul olevat Anna bioloogiline ime. Tema hormonaalne tasakaal pole häiritud. Ta võib lapsi saada.
Pärast raamatu lugemist uurisin natukene ka Sofi Oksanensit endast, ning tuli välja, et tal on endalgi pikaajaline söömishäire, suitsetab palju ning tal on samuti üks vanem eestlane, teine soomlane. Selles ma pettusin, kui arvasin, et raamat jutustab tema elu, aga kui lugeda Eesti Päevalehele antud intervjuud, siis küsimusele kui palju teda minategelases Annas, siis vastab ta: „Anna ei ole mina, meil on küll sama taust mul on eesti ema ja soomlasest isa. Nende tegevusalad on samuti samad, mis Anna vanematel. Mina olen 27-aastane, umbes 25 oleks ka Anna praegu. Aga see raamat ei ole kindlasti autobiograafiline, see on auto-fiction“.