Anna Karenina lugemispäevik (0)

Kittyt on külastanud mitmed arstid ja kui lõpuks külastab teda kuulus arst on ta ema lootusrikas. Kitty on armuvalus . Ta lükkas Levini abieluettepaneku tagasi ja lootis Vronskile, aga tutvudes Annaga läks ta tagasi Peterburi.
Kui arst on lahkunud teeb Kitty ema ees rõõmsamat nägu, sest teab, et ema tunneb ennast süüdlasena. Neil on plaanis minna reisile. Kitty tunneb, et sa mõistab teda ainukesena täielikult ja isa sõnade peale puhkeb ta nutma ning jookseb toast välja, Dolly läheb temaga rääkima.
Ma arvan, et Kittyl on kaks valikut, kas nukrutseda ja elada oma hingevaluga edasi või võtta ennast kokku ja leida enda elus õnne ning siiski abielluda Leviniga. Kui Kitty ja Levin peaksid uuesti n-ö taasavastama üksteist, muudaksid nad üksteist õnnelikuks. Kitty koliks Levini juurde mõisa, Levin ei tunneks ennast enam nii üksikuna seal suures majas. Nad saaksid lapsi ning mõlemad oleksid rahul oma eluga.
Minu arvates poleks Kitty pidanud Levini abieluettepanekut tagasi lükkama, mulle tundus juba alguses, et nad sobivad hästi kokku ja olin natukene pettunud, kui ta siiski ettepanekut vastu ei võtnud. Vronski ei tundunud, et ta teeks Kittyle ettepaneku, vaid lihtsalt nautis ta seltskonda.
Anna Karenina on Vronskile öelnud, et ta on rase ja ta tahab, et Anna oma mehe jätaks. Ta tahaks Annaga põgeneda ja elada koos, kus neist ei räägitaks, kus neid ei tunta.
Kui Vronski sai teada, et Anna on rase siis ta mõistis, et enam pole võimalik varjata seda, mis neil Annaga on. Vronskit ei huvita nii väga see, mis teised arvavad temast ja Annast, sest ta armastab teda ja soovib vaid temaga olla, tema takistuseks pole isegi Anna poeg ega mees, ta on natukene egoist ja mõtleb ainult, et saaks Annaga koos olla. Nad kohtuvad tihti Kareninite maakodus öösiti. Vronski soovib, et Anna poleks õnnetu ning siiski põgeneda, kuid Anna jaoks ongi see õnn, ta pole õnnetu.
Ma arvan, et Anna varjab mõnda aega oma mehe eest, et ta on rase, aga lõpuks ta peab siiski talle seda ütlema. Ma arvan, et mees võib tunda ennast petetuna ja halvasti, sest tema siiski veel armastab Annat .
Kui Vronski lahkub on ta mõttes, ta ei pane tähele, et kell on juba palju ja et ta peab võistlusele minema, aga ta siiski läheb Brjanski juurde. Ta oli lubanud Brjanskile, et läheb sealt läbi ja kui ta poolel teel saab lõpuks aru, mis kell on, palub ta siiski sinna sõita. Ta oli Brjanski juures kõigest viis minutit aga see rahustas teda kõigest sellest, mis tema ja Annaga toimus.
Aleksei Aleksandrovitš koos oma naise Annaga sõidavad tõllaga tagasi. Ta hakkab rääkima, aga Anna ei tee välja ja vastab väga napisõnaliselt. Kui ta jõuab jutuga selle juurde, et talle ei meeldi kuidas naine oli käitunud ja kuidas ta käitub seltskonnas ning väliselt siiski peaks hoidma kõike normaalsena, et ei hakataks jutte rääkima, siis lõpuks võttis Anna julguse kokku ja ütles, et mees ei eksi, et ta armastab teist ja põlgab oma meest.
Aleksei lootis, et Anna seekordki vastab, et ta eksib ja naeratab, kuigi ta teadis tõde. Ta kartis ja tema jaoks oli see kohutav ning ebaloomulik , ta ei tahtnud sellega tegeleda, ta keskendus tööle.
Aleksei Aleksandrovitš armastab Annat, ta on temaga 8 aastat abielus olnud ja kui nüüd tal tekivad kahtlused, siis alguses ta väldib neid ja petab iseennast, et siiski pole nii nagu talle tundub.
Ma arvan, et kui talle lõpuks täielikult see kohale jõuab, mis Anna talle ütles, siis ta hakkab tegutsema sellega, kuidas enda au päästa Anna tegudest. Talle on siiski oluline tema töö ja ta tahab ennast sellest häbist eemale hoida.
Anna ja Vronski sõitsid välismaale. See, et Anna oma lapsed jättis, et Vronskiga koos ära minna näitab kui palju ta teda armastab ja et Vronski jätab oma karjääri see näitab et ka tema armastab Annat.
Anna sünnitas tütre ja anus andestust oma mehelt arvates, et ta ei jää elama. Vronski oli väga masenduse Anna haigusest ja proovis enesetappu teha, tulistades ennast, aga ka tema jäi siiski elama. Aleksei oli nõus lahutusega kui ta nägi Vronskit nende maakodus, aga nad siiski ei lahutanud Annaga, tema haigus tuli vahele.
Ma arvan, et Anna siiski oleks pidanud nõudma lahutust, et ta saaks Vronskiga rahulikult koos olla, vaba naisena .
Nad läksid Vronskiga välismaale, et saada rahu kõigest sellest segadusest, mis toimus, eriti sellest, et Annat seltskonnas põlatakse. Minu arvates see näitab, kuidas nad üksteist ikkagi armastavad, hoolimata kõigest.
Kuigi nad läksid välismaale, ma arvan, et mingi aeg nad tulevad kindlasti tagasi Venemaale, sest Anna hakkab kindlasti oma poega igatsema ja ta ei suudaks temata pikalt olla. Mõned kuud on ära ja siis naasevad siiski oma vana elu juurde, kuigi nad on inimeste halvakspanu all oma käitumisega, eriti ei meeldinud see Vronski emale.
Kitty ja Levin siiski leidsid üksteist taas ja abiellusid. Nad käisid koos Levini venna juures enne suremist. Kui Kitty jääb rasedaks kolivad Kitty ema ja õde Dolly nende juurde maale. Neid külastavad ka Stiva ja Veslovski. Veslovski flirdib Kittyga ja see pahandab Levinit ning kui ta lõpuks vihastub palub ta sõbral lahkuda. Kui Kittyl on varsti juba aeg sünnitada, siis sõidavad nad Moskvasse.
Ma usun, et nad on leidnud oma õnne, kuigi vahepeal oli väike takistus ja Levin tundis nagu poleks ta Kittyt väärt, sellepärast ta ei imestanud, et talle ära öeldi, on nad siiski nüüd koos ja õnnelikud. Küllap nad elavad koos oma mõisas ja elavad hästi.
Levin on hakanud koos talupoegadega tööd tegema.
Kuigi Levinil on vahepeal mingid mõtted ja olemised, kus nagu tundub, et ta täpselt ei tea midagi, ta nagu otsiks midagi. Veel äkki mingit õnne, aga äkki kui laps sünnib ta leiab selle rahu või õnne mida ta otsib. Siiski on arusaada, et Levini jaoks on Kitty see õige, ta on pühendunud abielule ja on õnnelik. Arvan, et Levin kindlasti poleks selline, kes petaks oma naist.
Kui Anna ja Vronski tagasi Venemaale tulevad, külastab Anna oma poega salaja, sest pojal on sünnipäev ning ta kohtub ka Aleksei Aleksandrovitšiga.
Anna on hakanud Vronski tunnetes kahtlema. Ta arvab , et nad on nii palju loovutanud selle jaoks, et koos olla ja nüüd tuleb see kõik tagasi.
Anna otsustab teatrisse minna, aga seal lõppeb kõik halvasti. Teda ei võeta seltskonnas vastu, teda vaadatakse halvakspandavate pilkudega. Lisaks ta näeb, et Vronskit siiski võetakse seltskonnas vastu ja teda ei põlata nii nagu Annat, see teeb teda kadedaks ja kurjaks.
Nad tülitsevad ja on teineteisest kaugenenud, kuid nad siiski lepivad ja armastavad üksteist. Annal on pidevad kahtlused, mis häirivad teda. Ta ei saa öösiti hästi magada ja kasutab rahustavaid unerohte.
Ma arvan, et nad suudavad siiski Vronskiga vähem tülitseda, kuigi pigem tundub, et nende suhted on hakanud halvenema. Anna kahtleb, sest ta armastab Vronskit liiga palju minu arvates.
Anna armukadedus on tõusnud, ta pidevalt kahlustab Vronskit ja nad tülitsevad pidevalt. Anna ei suuda üksi kodus olla ja ootab Vronskit alati. Kui nad tahavad tagasi maale sõita, siis peab Vronski enne ema juurest läbi käima. Anna läheb talle järgi, olles rongijaamas , ta viskub rongi ette ning teeb enesetapu.
Ma arvan, et Anna ei näinud enam muud võimalust. Sellel ajal oli abielu oluline ja petmine väga põlastusväärne tegu. Ta oli seltskonnast välja lõigatud, ta ei osanud väga nii elada, ta siiski soovis seltskonnas olla ja seltsielu elada, aga ta ei saanud. Lisaks oli ta tihti üksi kodus ja ta ootas Vronskit kogu aeg, see talle ka ei meeldinud.
Olles seal rongijaamas, ta nägi selles väljapääsu. Siiski ma usun, et kui ta väga oleks tahtnud ja nad Vronskiga koos oleksid proovinud hakkama saada, siis nad oleksid suutnud elada nii, kahekesi oma armastusega, sest kogu raamatu vältel oli arusaada, et nende armastus on tugev. Kui nad poleks tundnud midagi suurt üksteise vastu, siis poleks nad ka riskinud nii palju ja kõike muud kõrvale jätnud.
Levin on oma pojaga võõras olnud ja pole temaga käitunud ja olnud nii nagu peaks olema. Teda on painanud erinevad usu küsimused ja ta otsib elu mõtet. Töötades taas talupoegadega, ütleb üks neist midagi sellist, mis toob Levinile rahu. Kui Kitty ja nende poeg on äiksetormi kätte jäänud otsib Levin paaniliselt neid. Kui ta nad üles leiab valdab teda taas mingi rahu.
Levin on väga õnnelik ja õpib ka oma poega armastama. Ta on leidnud enda jaoks elu mõtte ja otsustab, et ta saab siiski elada tänu sellele usule, milles teda on kasvatatud . Ta leiab, et kõik teda ümbritsev on ime.
Mul on hea meel, et Levin lõpuks ikkagi leidsin oma rahu ja õnne, mida ta otsis ja mis painas teda. Ma usun, et tal oli vaja ka natukene aega, et oma pojaga harjuda ja tema armastus Kitty vastu oli ka liiga tugev.