Sotsiokultuuriline ruum, suhted ja isik (0)

Sotsiokultuuriline ruum, suhted ja isik
Kommunikatsioon ehk organismidevaheline teabevahetus on kasvanud koos inimkonnaga. Tegemist on protsessiga, mida on võimalik erinevatel viisidel praktiseerida ning nagu inimkondki, on ka kommunikatsioon pidevas muutuses ning arengus. Selleks, et mõista milline on ja kuidas kujuneb suhtlemisprotsess, millised tegurid ja mil määral seda mõjutavad, tuleks meil suunata oma pilk suhtlemispsühholoogia poole, mille seisukohtadele tugineb ka käesolev kirjutis. Võtame vaatluse alla interaktsioone reguleerivad tegurid ning sõnumivormid, mis kujundavad inimeste arusaamu.
Ruumi, kus elanikkond viibib, võib pidada sotsiokultuuriliseks ruumiks. See tähendab, et meil on erinevad kultuurid, mis reguleerivad oma sotsiaalsete normide, reeglite, tavade ja muuga , mingi kindla ühiskonnaosa käitumist, suhtumist ning reaktsioone. Sotsiaalsed normid on tihti justkui iseenesest tekkinud, kuid ometigi allutavad nad inimese toimima mingi teatud moraalse korra järgi. Kaldudes aga sellest moraalsest korrast kõrvale, vaadatakse isikut halvustava pilguga: „Nii ei tehta !“.
Mulle tundub, et Eestit on sellisel puhul eriliselt hea näiteks tuua, sest võrreldes mõne muu riigiga, näiteks Inglismaaga, kohtab meie riigis viltuvaatamist tunduvalt tihemini ning seda isegi pealtnäha väga väikeste asjade puhul. Kaldudes kasvõi veidike kõrvale ühiskonna poolt loodud normidest, saab inimene tugeva hukkamõistu osaliseks. Piisab vaid teisiti riietuda, jätta omaks võtmata mõni traditsioon, avaldada kriitikat millegi suhtes, mida üldsus kiidab.. Ükskõik mille puhul vähemus teisiti käitub, loetakse see automaatselt valeks ning negatiivseks. Arvan, et Eestis võib süü veeretada „üldsuse väikese silmaringi“ kaela. Meie riigis ei ole kunagi elanud koos erinevaid kultuure, mis avardaksid inimestes tolerantsi. Pannes paralleelselt kõrvale pildi Inglismaast, siis võime näha koos elamas erinevaid kultuure ning selliste pisiasjade pärast nagu riietus või oma arvamus, mõistab ümber olev ühiskond isikut harva hukka. Kuid suhtumist, nagu Eestis, võime kohata veel tohutult mitmetes riikides (näiteks lõunamaa riikides) kus elab koos vaid üks kultuur.
Sotsiokultuuri käsitledes tõin ühtlasi välja juba ka esimese teguri, mis reguleerib indiviidide vahelist interaktsiooni . Minnes nüüd edasi nende teguritega, mis mõjutavad suhtlemisprotsessi, saame me tuua välja veel isikuvälise teguri ehk siis selle, kellega me parasjagu suhtleme , see tähendab, et suhe areneb mitme osaleja kavatsuste ja isikupära vastastikusel toimel. Interaktsioon võib mõjutatud saada näiteks partneri hoiaku, teadmiste, emotsioonide või suhtlemisoskuste läbi. Kolmandaks teguriks tuleks tuua välja isik ise, kõik tema endaga seotud tegurid. Ei oleks kommunikatsiooni ilma iseenda eripärade, elukogemuste, soovide, eesmärkide, kujunenud väärtuste ja omaksvõetud normideta.
On olemas ka situatsioonilised tegurid ehk siis sellised tegurid, mis ei esine tavapärastes olukordades, nad on ajutised , kuid teatud olukordades võivad siiski ette tulla. Nendeks võivad olla näiteks eesmärgid konkreetses olukorras või parasjagu kehtivad reeglid. Ka need võivad interaktsiooni mõjutada.
Julgen arvata, et minapilt , on interaktsiooni tähtsaim alus. Inimest on teatud mõttes küll vorpinud keskkond ning kõrvalolevad indiviidid , kuid see on ikkagi teinud kellegist kellegi. Mulle tundub, et minakonseptsiooni hinnanguline komponent , enesehinnang, on äärmiselt oluline tegur. Läbi enesehinnangu loon ma enda ümber keskkonna ning suhtlusringkonna, keda arvan väärivat. Läbi selle teguri ma tõlgendan asju. Läbi minapildi loon ma ootused enda ja teiste käitumise suhtes. Ning kui arvestada kõik need asjad kokku, kujunebki viis, kuidas ma end teistele inimestele avan, kujuneb minu elukvaliteet. Minapilt kujundab selle, millisel määral luban ma enda ellu interaktsiooni ning teatud mõttes riskin saada infot või mõjutusi, mis võivad ümberkujundada minu senise minapildi, muuta minu arusaamu.
Kuidas siis aga kujunevad inimeste arusaamad suhetest ja teistest isikutest? Selle alla käivad suhtlemisprotsessi kolm laiahaardelist komponenti: tajumine, kommunikatsioon ning mõjutamine.
Tajumise kui tunnetusprotsessi kaudu kujuneb inimesele terviklik tajupilt ning just see on baasiks sellele kuidas ta teist inimest edaspidi näeb ja temasse suhtub. On ilmselge, et see on tugevalt subjektiivne ning samuti sõltub see inimese varasematest kogemustest. Näiteks kui naise ette ilmub atraktiivne härrasmees luues ka huvitava vestluse siis on tõenäoline, et naine suhtub mehesse meeldivalt. Kui naisel on aga näiteks purunenud suhe sarnase härrasmehega, võib ta saadud tähelepanu aga ohtlikuks pidada ning tugeva, pigem negatiivse eelarvamusega olukorda suhtuda . Mehhanisme, mis mõjutavad meie tajumist, on veel mitmeid, seal hulgas näiteks ka stereotüübid. Mõne stereotüübi kohaselt võis see sama näitena toodud atraktiivne härrasmees, kes on hoolitsetud ja hea välimusega, olla ka metroseksuaal ning kui naisele on mõte sellisest mehest ebameeldiv, suhtub ta ka mehesse taas skeptiliselt. Viimased kaks näidet annab aimu ühest tajumisprotsessi veast. Igat indiviidi tuleks ikkagi eraldiseisva isikuna vaadelda, mitte ei tohiks tugineda eelarvamustele.
Nüüd aga, vaatamata sellele, kas atraktiivne härrasmees on naisele pigem meeldiv või ebameeldiv, tegi mees algust dünaamilise protsessi, kommunikatsiooniga. Kommunikatsiooniprotsess hõlmab endas samuti mitmeid väiksemaid protsesse – vastuvõetud sõnumite tõlgendamine, nendest tekkivad emotsioonid jne. Minu arvates kõige paremini kujutab seda Dance’i spiraalikujuline mudel, mis näitab, et tegemist on pidevalt muutuva protsessiga, milles on näha mineviku mõju esiletoomist ning kuidas ühe osaleja ütlus mõjutab seda, mis sellele järgneb. Saadetud sõnumit pole võimalik muuta olematuks. Probleemid võivad aga tekkida seoses sõnumi valesti tõlgendamise või ebatäpse sõnastuse tõttu. Siit võime me näha seda, et kommunikatsioon hõlmab mingis mõttes ka tajumisprotsessi. Kommunikatsioonis avaldub ka eelnevalt räägitud minapildi alusel informatsiooni jagamine enda kohta, mis annab võimaluse teisele end mõistetavaks teha.
Kommunikatsiooni vältimatu kaasnev osa on mõjutamine. Mulle tundub, et kõik inimesed mõjutavad kõiki alati, suuremal või vähemal määral, tahtlikult või tahtmatult. Mõjutada võib nii käitumist kui hoiakuid ning seda eriti tugevalt siis, kui mõjutavaks inimeseks on mõjutatavale meeldiv inimene. Mõjutamisstrateegiaid on erinevaid, näiteks: kauplemine , meelitamine, alandamine , kiitmine, veenmine jne. Oletame, et eelnevalt näitena toodud atraktiivne härrasmees osutus naise jaoks aga pigem ebameeldivaks, sest kujutaks tema jaoks teatud stereotüüpi ning tegi selle näiteks mõne žesti või vähese info najal tuntavaks ka härrasmehele. Nüüd on mehe võimalus mõjutada naist oma arvamust muutma, selleks kasutab ta tõenäoliselt meelitamist, kiitmist või veenmist.
Olen nüüd sujuvalt ja lühidalt käinud läbi tee interaktsioone reguleerivate tegurite juurest sõnumivormideni, mis mõjutavad inimeste arusaamu kõrvalviibijatest ning olukordadest. Mulle tundub, et see mis puudutab interaktsiooni alguses – keskkond, isikuvälised tegurid ning indiviid ise – on alati nagu mingit sorti põhi, kogemused mis ta on omandanud ning järgides minu arvates tähtsaimat interaktsiooni tegurit, minapilti, astume me justkui uue sammu kommunikatsioonis – me kujundame oma suhtluse sõltuvalt tajudest ning seejärel otsustame, kas laseme end meieni jõudvatel mõjutustel end ka mõjutada. Kui me astume selle sammu ja laseme end ka mõjutada, oleme minapildi arengus taas sammu edasi astunud ning sellest lähtuvalt on kommunikatsioon lõputu protsess, mis aina täieneb ja areneb ning samal ajal teeb seda ka indiviidi endaga.