Sotsiaalne tõrjutus - kas paratamatus tänapäeva ühiskonnas (4)

Arutlus
Sotsiaalne tõrjutus – kas paratamatus tänapäeva ühiskonnas?
Kairi Pulst, PS
Sotsiaalne tõrjutus tähendab indiviidi tõrjutust või äralõigatust ühiskonnast. Sellel võib olla mitmeid erinevaid põhjuseid ja need ei pruugi olla tekkinud ainult indiviidi enda süü tõttu. Põhimõtteliselt kaotab ühiskond oma kontakti inimesega ja kui nende arv suureneb, tekib mingi inimrühm, kes on ühiskonna jaoks justkui kadunud. Selliseid olukordi on eksisteerinud minevikus, kuid nad pole siiani kadunud.
Väga pikka aega ajaloos ei saanud naised valida ega kõrgkooligi astuda. Neid peeti kellekski madalamaks, tühisemaks, ei tunnustatud nende õiguslikku võrdust. Arvati, et õigeid otsuseid suudavad teha vaid mehed, sest nemad on aegade algusest olnud liidrid. Üks püsiv ja ehk suurim põhjus oli pime usk, et mehed teavad ja oskavad kõike paremini. Nüüdseks on olukord muutunud, enamikes riikides on naistel samad õigused mis meestel ning neid aktsepteeritakse täieõiguslike indiviididena.
Teine näide ajaloost kirjeldab mustanahaliste olukorda. Sarnaselt naistele peeti neid rämpsuks, kuid keda sai kasutada odava tööjõuna. Nüüdseks on mustanahaliste grupeeringust arenenud välja omad kultuurilised üksused. Väga paljud inimesed on kuulnud getodest, mis asuvad Ameerika Ühendriikides ja kus mustanahaliste kultuuri kirjeldavad värvikad, kuid mitte eriti positiivsed märksõnad nagu väljarabelemine halvast seltskonnast, narkootikumid ja kuritegevus. Ehkki barjäär valge-ja mustanahaliste vahel on vähenenud, leidub siiski inimesi, kelle jaoks on kõik mustanahalised laisad või muul moel kõlbmatud.
Need kaks näidet osutavad probleemile, et pikka aega oli sotsiaalne tõrjutus põhjustatud millestki , mida kontrollida ei saanud – sugu ja nahavärvus. Tol ajal oli see paratamatus, et sündisid mustanahalisena, ühiskonna arusaam korrektsest toimimisest oli lihtsalt erinev. Varem poleks eales mustanahaline Ameerika presidendiks saanud, nüüd on olukord muutunud, ent sotsiaalselt tõrjutuid on siiski. „Kadunud inimeste“ hulk on on mitmekülgne – sinna kuuluvad tänapäeval vaesed ja töötud ning mingi isikliku elusündmuse järel ühiskonna elust kõrvale kaldunud inimesed.
Vaeste inimeste puhul on olukord kõige hullem nende seas, kes elavad pidevas vaesusriskis ning kellel puudub pidev sissetulek. Paratamatult kannatavad perekonnas noorimad liikmed, kes ei saa vaesuse vastu eriti midagi teha niikaua, kuni nad ise tööle ei lähe. Selleni võib aega minna ning sotsiaalne tõrjutus seni püsida, sest hea ja tasuva töökoha saamiseks peab tänapäeval olema omandatud piisavalt hea haridus ehk siis vähemalt keskharidus . Kuigi haridus on enamikel puhkudel tasuta, nõuab see siiski mõningaid ressursse. Kuid kas rikkus välistab sotsiaalse tõrjutuse? Sel aastatuhandel läbiviidud uuring näitas, et risk saada sotsiaalselt tõrjutud on majanduslikult paremas olukorras olevates perekondades väiksem just seetõttu, et lastele suudetakse järjepidevalt head haridust pakkuda. Sellest järeldub, et paratamatult on elus toimetulek meie eest mingil määral ette kirjutatud.
Rikas pere võib olla tihti, ent mitte alati kindel, et temaga midagi ei juhtu. Ootamatu isikliku elu sündmus nagu tulekahjus kodu kaotamine mõjub igaühele laastavalt. Pere, kellel on raha kõrvale pandud, suudab ehk leida uue kodu, kuid kui see osutub võimatuks, siis juhtub kehvem stsenaarium – alles jääb laostatud pere, kellel pole kontakte kellegi teise kui kõrgklassiga, ent sinna neid enam ei oodata, sest raha on paljudel juhtudel määrav tegur. Kaotatakse raha, kaotatakse suhted, endine suhe ühiskonnaga on kadunud või muutunud ja peab hakkama ümber õppima, et mitte saada sotsiaalselt tõrjutuks.
Pigem on sotsiaalne tõrjutus paratamatus, sest elu juhtumisi ei saa ette planeerida , nagu ka sündi vaesesse või rikkasse perre . Meile luuakse erinevad eeldused ja nende erineval kasutamisel saame kas kasu või kahju. Elu on nagu mäng – mõned võidavad, mõned kaotavad .