Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad. (9)

Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad
Sõjad on olukorrad, mida ei ole võimalik defineerida. Võibolla kõige täpsem seletus oleks, et sõda on situatsioon, kus kaks või rohkemgi osapoolt võitlevad üksteisega. Tavaliselt on ajendiks mõni pisike detail, kuid tegelikud põhjused on hoopis erinevad. Sõjad tekitavad ka uusi sõdu, mis teeb sõdimise veelgi mõttetumaks. Sellega kaasnevad tagajärjed, mis on pöördumatud.
Sõdu kirjeldatakse ka mitmetes raamatutes. „Granaadid, vihisevad kuulid, turmtuli, leegiheitjad, pommitavad lennukid , kisendavad inimesed, tankid , plahvatused, õhus vilisevad killud, surevad inimesed – need on lihtsalt sõnad, kuid nad omavad kõik maailma õuduse” kirjutas Remarque raamatus „Läänerindel muutuseta”. Selles romaanis üritas Remarque oma kogemusi kirjeldada. „Me näeme inimesi kellel puuduvad jäsemed; me näeme inimesi, kes lasevad ennast täis; mõni mees roomab kätel kaks kilomeetrit meditsiinipunkti, sest tal olid jalad otsast lastud ; on inimesi, kes hoiavad hammastega tuiksoont kinni, et mitte verest tühjaks joosta ; lihatükid vedelevad igal pool ja inimesed libastuvad nendel, kui nad ründele lähevad; inimesed hoiavad kõhust kinni ja soolikad voolavad tasapisi üle käte maha”. Need on mälestused, mille ta pani ilustamata kirja. Arvan, et sõjad on kõige jubedamad kogemused, mida inimesed läbi aegade tundnud on.
Kuna sõjad algavad tänu mõjuvõimsatele diktaatoritele või muudele võimu kuritarvitavatele inimestele, siis tegelikult ei huvituta üldse, mis selle taga üldse olla võib. Võim on ohtlik ja võib kaasa tuua muutumatuid tagajärgi. Kui kuulutatakse sõda, siis peab ka see tulema . Tavaliselt üritatakse vallutada maid, mis on viljakad ning maavararikkad. Kuid kui sõda sellest üle käib, siis muutub maa tarbetuks. Sama on ka inimestega, kes sõjas hukkuvad või on kannatada saavad. Ei huvituta sellest, kes täna suri või kes täna haavata sai, vaid tulemus. Teen järelduse, et sõdu peetakse lihtsalt selleks, et näidata, kellel on rohkem võimu ning tulirelvi.
Keegi ei mõtle nende peale, kes seal sõdisid või kes seisid oma isamaa eest. Pannakse püsti paar ausammast või mälestusmärki ja sinna paika see jääb. Edasi hoolitsevad mälestusmärkide eest sugulased ja tuttavad ja valitsuse töö on selle koha pealt lõppenud. See teebki sõjad mõttetuks, et sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad. Isegi need inimesed, kes on sõjas ellu jäänud, ei suuda enam tavaelu juurde tagasi pöörduda, sest nende psüühika on häiritud. Sellest kirjutas ka Remarque: „Ma kuulen igal pool hääli, nagu oleksid need mürsud või raketid . Ma ei suuda oma puhkust nautida. Kõik tundub nii imelik. On võimatu jälle tagasi olla. Tahan tagasi sõjatandrile!”. Järelikult ka need, kes sõjas ellu jäid, on tegelikult kaotajad, sest nende edasine elu pole enam nauditav. Igal pool kardetakse midagi või kedagi ja ei suudeta enam tavaeluga toime tulla. Sõda rikub inimesed.
Peale sõda on mõlemad pooled kannatada saanud. Sõda on igate pidi laastav: nii võitjatele kui ka kaotajatele. Tapetakse süütuid inimesi, sõjad toovad kaasa vaesuse, majanduskriisid, näljahädad ja unustamatud kõige koledamad elamused, mida ei suudaks keegi ettegi kujutada. Isegi need, kes on suutnud sellest üle olla suruvad isegi mitukümmend aastat pärast koledusi oma psaraid ja emotsioone maha.
Inimene on mõtlev olend . Talle on antud aju potensiaali ning mõtlemisvõime, kuid miks ei tulda selle peale, et sõda toob kaasa ainult kannatusi, hävitamisi, surmi ja mitmeid muuid hädasid. Võiks juba enne sõja kuulutamist mõelda, mis see kaasa toob, ja kuidas seda vältida. Sõjaks kulutatavad rahad võiks kasutada ehitamisele, mitte hävitamisele. Ajalugu kogu aeg kordub ja sellest ei võeta ikka õppust. See teebki kõik sõjas osalenud kaotajateks.