Sõda ja noored (0)

Sõda ja noored
Sõda – sõna, mis külvab hirmu, kurbust ja suurel hulgal negatiivsust. Sõdades pole võitjaid, on ainult kaotajad . Selle teadmisega tuleb noortel meestel sõja puhkedes minna teadmatusse. Ilma väljaõppeta, otse koolipingist, siis kui nad on veel vabad ja rikkumata. Treeningul, tehes kõike ohutult, kuuldes püssipauke ja miiniplahvatusi, võttes kõike julguse ja entusiasmiga. Kuid jõudes reaalsesse situatsiooni, kus tuleb ellujäämise nimel võidelda, kaob kõik. Mis jääb järgi noortest meestest, kes imekombel jõuavad tagasi sellest veresaunast? Kas neil on võimalik naasta oma endisesse maailma pärast kogetut, teades et nad on osa kadunud põlvkonnast?
Teadagi on rahvasuus levinud kuulujutt: „Poisikesest sirgub mees alles peale seda kui ta on käinud sõjas.“ Kuid tegelikult ei teata seda, mida teeb üks sõda inimesega. Noored mehed, igaüks eemal oma kodust, perekonnast, nende hing lihtsalt murdub. Olenevalt inimesest, on neid, kes sõna otseses mõttes teevad kohe alguses püksid täis, vannuvad alla kõiges ja jätavad end saatuse hoolde, ilma võitlemata. Need, kes suudavad säilitada närvi, muutudes vastutustundlikeks, kel mõistus paneb nad tegutsema selle nimel, et jääda ellu. Kasutatakse kõike seni õpitut, elukogemusi ja kuulatakse juhi käsku, ükskõik kui alandav või trööstiv see ka poleks. Tagaliinis pole pääsu, sest käsk tuleb ülevalt ja vastuhaku korral ei halastata karistusega, isegi hukkamine pole takistuseks. Nukkudena liigutatakse neid malelaual edasi.
Lahinguväljal muutuvad noormehed justkui loomadeks, tegutsedes instinktide ajel – tappa ja võidelda ellujäämise nimel. Lahingus on noored ja vanad, ülemused ja alluvad, kõik nad on võrdsed ning ühesugune saatus ootab neid. Moodustades karja, saavad nad üle suurematest hirmudest ja tunnevad kaaslaste tuge, ühtekuuluvust, sest sõpra tuntakse hädas. Jagatakse viimseidki toidupalukesi, veetilkasid, pakutakse soojust ja tuge. Isegi surmamõistetule antakse enne hukkamist viimane soov, viimane söömaaeg, see näitab mida tähendab toit inimesele. Süüakse korralikult, kõht täis, kuid kiiresti, sest järgmisel hetkel võid olla juba surnute nimekirjas. Neil kõigil on ühine tahe – naasta koju ning viia ellu poolelijäänud unistused.
Kodus ootavad noormehi lähedased, nende endi emad, kes nad nuttes sellele teekonnale saatsid ja nüüd neid unetutes öödes taas kohata soovivad. Teadmatus ning hullumine kandub ajapikku ka lähedaste hinge, tahetakse kõigest loobuda . Mõned lepivad juba sellega, et ei näe oma lapsuksest enam kunagi. Üha enam kisuvad hinge auke uudised ja sõnumid sõjast, sest sealt ei tule kunagi midagi head. Neid ülistatakse kangelasteks, aga kas see läheb korda tuttavatele, sugulastele ja sõpradele? Pole heroistlikut tunnet , vaid reedetus ja kibestumus, viha selle vastu, kes saatis need noored mehed otse surmasuhu. Tekib küsimus: milleks seda kõike vaja? Lõppeks see juba kiiresti, et taas näha inimest, keda nii väga koju oodatakse. Kõik on mõistnud kui tähtis on selle inimese olemasolu.
Erich Maria Remarque -i romaanis „Läänerindel muutusteta“ püstitab noor kahekümne aastane sõdur küsimuse: "Mida ootavad meilt isad , kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega - see oli meie esimene elukutse . Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?" Sõja lõppedes avaneb pilt, kus näeme hoonete rususid, inimlaipu ja pommiplahvatuste tagajärjel deformeerunud maapinda. Samamoodi on lõhkunud see noorte meeste hinge, olemuse, jätnud alles vaid rusud. Füüsiliselt moondanud nende väljanägemise, seda sama pilku ei näe nende silmis, mis oli siis kui nad kodust lahkusid. Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad, kuid nende noorte meeste tükkideks kistud hinge ei paranda miski. Pilk nende silmis räägib jubedustest ja kohutavatest läbielamistest. Olgugi, et nad sooviksid jätkata unistuste täitmist, kuid iga samm nende elus on justkui allkiri paberile, mis kannab nime „Kadunud põlvkond“.