ROMANTISM Oli kooskõlas ROUSSEAU ja HERDERi üleskutsega pöörduda tagasi looduse ja loomulikkuse juurde. Oli kaasa elanud Suurele Prantsuse revolutsioonile, mis lisas kirjanike loomingusse maailmavalu, pessimismi ja skepsist. Romanikute protest väljendus pessimismis: nad ei saanud küll muuta ühiskondliku arengu peasuunda, kuid nende loomingut läbiv kirglik vabaduse- ja õigusepaatos mõjutas tugevasti ühiskonna teadvust. Nt saadi aru, et loodusrahvaste orjastamine on jõhker vägivald. Erinevalt valgustusest levis romantism ka Lääne-Euroopast väljaspoole. Venemaal on tuntumad Puskin, Lermontov; Ameerikas nt Cooper. Samuti hakkas kirjanud ja kunst elavnema Itaalias ja Hispaanias
aastatel umbes 365 275 e.m.a. Tema on ka skeptikute koolkonna rajaja. Teada on, et Pyrrhon ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilastelt. Erilisi teeneid selles suhtes on tema õpilasel Timonil, kes hiljem oma õpetaja vaateid Ateenas on püüdnud populaarseks muuta. Nii Pyrrhon kui ka Timon, kes esinevad nn. vanemat skepsist antiikses filosoofias, tegelevad peamiselt kolme probleemiga ja püüavad neile leida lahendust. Esimene neist on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Nad arvasin, et ei meeltaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu: see, mida me neist näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju mitte aga tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi
ema korteris ja mingi hulkuv koer soristas maja akna all. «Segan suhkrut malbelt tassis» ja «Dostojevskilik Doris». Need on 1980. aastatel nalja pärast kirjutatud. Laulab Vennaskond. Toomas Griin ja Jaak Eelmets on teinud Priidu Beierist videofilmi «Moguci» (2004). SÕNUM Ei geeniused mind teretagi enam talendilt mõnelt jahekülm visiit mu poole lõpeb sellega et küsib ta laenuks harilikult rublat viit noorautoreid täis skepsist kõige suhtes taas grüünes otsimas on püha hiit sest sügisel just puravike ajal on koos seal kogu Kirjanike Liit ei mahu minu sõnum seenekorvi ka moosipurk jääb justkui kitsaks tal mind igal õhtul näed vaid välja kõrtsist ööhämarusse vankumas ta all 1989 (P.Beier ,,Saatmata kirjad", Verb 2007) Eesti neiu- moguci all Klooga rannas keegi neeger kena eesti neiuga püüdis juttu alustada aga ilma tuluta lennujaamas sama neeger kenalt eesti neiult taas küsis aga ei saand vastust
vastuhakust mõistusele sündis dualistlik elufilosoofia, mis vastandas tardunud ratsionaalsusele elu dünaamilise printsiibi. Elufilosoofia Prantslane Henri Bergson, kes on ehk tuntuim elufilosoofia esindaja, eristas kahte reaalsuse põhiprintsiipi ja vastavalt kahte eri laadi liikumist: elu tema tõusva, tungiva liikumisega ja surnud mateeriat tema langeva liikumisega. Ühendades niimoodi enas elitaarse kultuurikriitika ja irratsionaalsuse ülistamise, väljendas elufilosoofia sügavat skepsist moodsa massiühiskonna suhtes. Poliitikas omandas see mõtteviis tugevat antidemokraatliku vormi. Fenomenoloogia Erinevalt Edmund Husserli elufilosoofiast jäi fenomeloogia, kaugele irratsionaalsuse kultuslikust ülistamisest. Vastupidi, Husserli eesmärgiks oli filosoofia range teadusena algusest peale uuesti kindlale vundamendile üles ehitada. Niisiis leiab fenomeloogia oma kindla lähtepunkti, püsides metoodilise rangusega teadvuses vahetult ilmneva, s.o. fenomenide evidentsi piirides
kujundlikkuse. Donne'i armastusluule omastab nii iroonilise varjundi, maandava paatose. Samas lisavad ohtrad paradoksid, antiteesid ja juurdlev-arutlev laad mõttetihedust. Suur osa Donne'i varajast luulet on aga satiiriline. Groteski ja tervavmeelsete hüperboolide abil pilkab ta idealiseeritud kujutlust armastusest. Barokse luule üks tunnusjooni on seegi, et armastustemaatikas tervikuna hakkas järjest enam maad võtma satiiriline hoiak, mis väljendas ideaalides pettumist ja skepsist väljendav hoiak. GONGORA (1561-1627) oli hispaania luuletaja, ametilt preester. Tema ideaaliks oli vaimne süvenemine ja kooskõla loodusega. Gongora sai kuulsaks eelkõige kui hämara mainega luuletaja. Seda stiili iseloomustab iseäranis kujundirikas ja keeruline väljendus. Sellist metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks ja tema enda järgi gongorismiks. Eriti kuulsad on tema poeemid, tuntuim neist ,,Üksindused", mille ta
Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare'i komöödiad "Tõrksa taltsutus", "Suveöö unenägu", "Veneetsia kaupmees".... Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama "Titus Andronicus" ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia "Romeo ja Julia", milles lastakse armastusel võidutseda
Me, noored, ootame pilgul säraval: nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Viimaks ometi! ,,Noorte laul" Las kasvame, me tõusev sugu, ja ootame, et tuleb tund: kord neile, kes veel näevad und, me müristame kõrvu sõjalugu! Ka üksikisikule keskenduvas luules protestib Suits väljastpoolt tuleva surve vastu. Ilmekas näide selle kohta on trotslik ,,Pöörase laul", mis on kirja pandud hullumeelse või selleks peetava vaatepunktilt. Tumedamaid jooni, aimatavat skepsist või edasipürgija väsimushetkede tunnistamist leidub luuletustes ,,Muremõtted käivad rinnas", ,,Ma küdevasse ahju heitsin lehed" ja ,,Käe naale viimaks toetasin pää". Nii tagasihoidlikult kui need tundetoonid esinevadki, aitavad need varjundada muidu ühtlast võitlusmeelsust. Uudsena omas ajas mõjus G. Suitsu armastuslüürika ,,Elu tule" kolmandas tsüklis, mille avab kaunis igatsuslaul ,,Oma saar". ,,Oma saar" Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl.
Samal ajal uuris Kong Fuzi vanu kombeid, mida ta väga austas. Ta kirjutas Lu riigi kroonikat ,,Chunqiu`d" ja pani vanadest allikatest kokku neli kogumikku, millest hiljem said konfutsianismi kanoonilised teosed. Kolmteist aastat rändas Konfutsius mööda Hiinat, mõnikord üksi, mõnikord ümbritsesid teda õpilased. Teda teati ja oodati, temal küsisid nõu isegi vürstid, ometi ei tunnustanud nad tema õpetust täielikult, mis tekitas temas skepsist ja nukrust. 483. a naasis Konfutsius uue vürsti Ai- gongi kutsel kodumaale Lu riiki ja jäi sinna surmani, jätkates vanade tekstide uurimist ja redigeerimist. Konfutsius ülendati riigi ülemkohtunikuks, seega tähtsuselt teiseks meheks riigis. Ta suutis riigis viia läbi palju muudatusi ning paljud kombed said sellise kuju, nagu nad muiste olid olnud. Konfutsius oli karm, kuid õiglane valitseja. Enne surma oli ta mures selle pärast, kas tema õpetus kandub edasi või hääbub
rinda tagumine, avalik maadlemine oma egoga. Saatpalu ja Co ei ürita oma loomingus olla suuremad ei elust ega endast: Dagö tekstid kujutavad väikest inimest suures maailmas, kes püüdleb ometi mugavama ning mõtestatuma reaalsuse poole. Ansambli laule võib kirjeldada kui tunnete, isikute ja elustiilide portreid, mida muusikud maalivad ning vaatavad eri tunnetega. Dagö looming kõigub (enese)kriitika ja idülli vahel, selles on nii optimismi kui skepsist. Sõnades võideldakse eneseunustuse ning -müümise vastu, didaktilise sõnumi siluvad alaline kahemõttelisus ja tüüne kõnetoon. Umbes sama kunstilist ideaali järgib paljus uuem eesti luule, mis on püüdnud ühendada sügavaid tundeid ja ausust mängulise ühiskonnakriitika ning (enese)irooniaga. Kui poplaulude sõnameistreid hakatakse koos libretistidega kord suurde kirjanduslukku arvama, saab Saatpalu klassikuks.
Samal ajal uuris Kong Fuzi vanu kombeid, mida ta väga austas. Ta kirjutas Lu riigi kroonikat ,,Chunqiu`d" ja pani vanadest allikatest kokku neli kogumikku, millest hiljem said konfutsianismi kanoonilised teosed. Kolmteist aastat rändas Konfutsius mööda Hiinat, mõnikord üksi, mõnikord ümbritsesid teda õpilased. Teda teati ja oodati, temal küsisid nõu isegi vürstid, ometi ei tunnustanud nad tema õpetust täielikult, mis tekitas temas skepsist ja nukrust. 483. a naasis Konfutsius uue vürsti Ai- gongi kutsel kodumaale Lu riiki ja jäi sinna surmani, jätkates vanade tekstide uurimist ja redigeerimist. Konfutsius ülendati riigi ülemkohtunikuks, seega tähtsuselt teiseks meheks riigis. Ta suutis riigis viia läbi palju muudatusi ning paljud kombed said sellise kuju, nagu nad muiste olid olnud. Konfutsius oli karm, kuid õiglane valitseja. Enne surma oli ta mures selle pärast, kas tema õpetus kandub edasi või hääbub
luuletustes kõnekeelt ja üleva teemaga näilikult kokkusobimatut olmelist kujundlikkust. Ohtrad paradoksid ja üldine juurutlev-arutlev laad loovad erilise mõttetiheda õhkkonna. Suus osa D varajast luulest on aga varjamatult satiiriline. Groteski ja teravmeelsete hüperboolide abil pilkab ta idealiseeruvaid kujutlusi armastusest, vastandab näilikku tegelikuga. Armastustemaatikas tervikuna hakkab järjest rohkem maad võtma satiiriline- ideaalides pettumist ja skepsist väljendav hoiak. D tunnistab maist armastust, vaimset ja meelelist ühtaegu, milles on nii müstilisi nägemusi kui ka üpris avameelseid üksikasju. See armastus jätab kogu maailma vaid kahe inimese võimusesse. Tema luuletus ,, Päikesetõus", ,,Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast". Poeemis ,,Esimene aastapäev: Maailma anatoomia" tunneb D kaasa inimkonna vaimsele allakäigule, mis tekitab terviklikkuse kaotsimineku tunde ja loob kujutluse koost lagunenud maailmast
Skeptik Pyrrhon Elisest (u 362-270 eKr) oli esimene, kes arendas skeptitsismi mõtteviisiks ja nägi selles nii-öelda omaette filosoofiat, mis eitab aktiivselt igasuguse teadmise võimalikkust. Ta rajas terve filosoofide koolkonna, kes said tuntuks skeptikuina, ja neile iseloomulikku süstemaatilist, kõikehõlmavat filosoofiat skeptitsismi nimetatakse tänini mõnikord pürronismiks. Nii Pyrrhon kui ka Phliuse Timon (u 320-230 eKr), kes oli Pyrrhoni üks õpilastest, esindavad nn vanemat skepsist antiikses filosoofias. Pyrrhon oli sellise kahtlusprintsiibi rakendaja, kes asetas kõik kahtluse alla ega tahtnud tunnistada mingit kindlat lähistki inimlikule tunnetusele ning järelemõtlemisele. Tema elust ja isikust on teateid üsna napilt. Naasnud Aleksandri sõjaretkelt, millest osa võttes olevat jõudnud India piirini, asutas ta oma kodulinnas Elises filosoofilise õppeasutuse, mille eesotsas ise seises surmani. Näib, et õppeasutusel ei olnud erilist menu
Meie jaoks uus on mujal maailmas juba aastakümneid tuntud. Kõigis kliimavöötmetes, Alaskast Saudi Araabiani on polümeerkrohv (sks.k. Kunstharzputz) muutunud enimkasutatavaks fassaadikattematerjaliks. Eriti hinnatud on see materjal kerge töödeldavuse, hea ilmastikukindluse ja vastavalt individuaalsele maitsele valitud, pea piiramatute värvi ja struktuuri kujundamisvõimaluste tõttu. Selle "Imekrohvi" arenguteel lõpliku turuküpsuseni leidus mitmeid tagasilööke, skepsist ja kriitikat. Kõik algas sveitsis, Zürichi maalermeister Silvio Pietroboni, kelle hobiks oli leiutamine, töötas 1952 a. välja uut tüüpi hõõrdekrohvstruktuuriga kunstvaiguga kombineeritud tsementkrohvi, mida hakati tootma ja turustama Zürichi Belfa vabrikus. Tolleaegsetes oludes oli tegemist "imekrohviga": ühelt poolt ei tekkinud krohvikihti pragusid, teiselt poolt võis seda kanda praktiliselt igasugusele kandvale aluspinnale. 1954
Ajalookroonikates käsitleb ta mineviku kaudu oma kaasajale iseloomulikke probleeme. Shakespeare'i kroonikad arenesid sündmuste lihtsast illustreerimisest ja C. Marlowe' jäljendamisest sügava ajaloo- ja inimesemõistmise poole: "Richard II", "Kuningas John", "Henry IV" ja "Henry V". Ta kujutas neis Inglismaa teed feodaaltülidest Tudorite absolutismini; ametliku ideoloogia varjus avaldub humanistlike ideid monarhi kohtuse kohta ja puhuti iroonilist skepsist. Komöödias, kus valitseb alati armuintriig, asendusid maneerlik vaimutsemine ja lihtsakoelised lavaefektid poeetilisema maailmapildi, nõtkema värsi ja ilmekamate tegelastega. Nii on maailmakuulsad Shakespeare'i komöödiad "Tõrksa taltsutus", "Suveöö unenägu", "Veneetsia kaupmees".... Sellesse järku kuuluvad ka verine kättemaksudraama "Titus Andronicus" ja Itaalia olustikku kantud armastustragöödia "Romeo ja Julia", milles lastakse
ja teadmised. Ta oli enda eestkõneleja, tema autorikujund. Siinkohal leian paralleele Waltari ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas. Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe'' filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga sarnastab Waltarit Sinuhe kui ,,igavese ränduri'' motiiv, samuti Ristikivi ajaloolistes romaanides kujutatavate sündmuste ja inimsuhete ehedus. ,,Sinuhe'' romaanile viitavaid detaile on Josephines ehk Fine'is, keda minajutustaja kahe aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist,
poliitiline vöitlus demokraatide ja aristokraatide vahel, · "Phaidroses" (242c) ütleb Sokrates - "on ju hingki midagi kuna viimased pidasid Sparta seadusi paremaks. Kuigi prohvetlikku". Sokrates elab siin oma hinges läbi körgemat Sokrates otse poliitikas ei osalenud, seisis ta siiski reaalsust, jumalikku ilmutust, mis aitab tal ületada oma aristokraatliku partei poolel, varustades seda ideeliselt. Ta ajastu skepsist ja relativismi. leidis, et demokraatliku süsteemi kaudu ei saa parimad · Tunne iseennast! inimesed valitsema. · Ühest küljest on Sokrates sügavalt religioosne inimene, · Kui Ateen löpuks alla jäi toimus demokraatliku valitsuse kes kohustusi jumalate vastu peab inimeste köige kukutamine. Siis aga vöitsid taas demokraadid ja tähtsmateks kohustusteks
Igale nähtusele reageerib sisemonoloogiga. Montaigne Hamlet ei olnud tegelikult originaalne, see jäljendas Montaigne olulisemaks teoseks tema esseed. Need esseed ongi tema mõttemõlgutused, 16. sajandil tõlgiti ka inglise keelde. Mõnes mõttes Hamleti arutlused langevad sõna-sõnalt kokku Montaigne'i omadega. Montaigne isiksus kujunes siis, kui reformatsiooni külvatud segadus oli muutunud ususõdadeks (verised vapustused). Montaigne oli ise Pärtliöö tunnistajaks. Palju skepsist inimloomuse suhtes. Oli veendunud, et mitte mingid üldtunnustatud autoriteedid ja ideed ei oma mingit tähendust. Ilusaid ideid palju, aga inimene muutub järjest halvemaks. Individuaalne mõtteviis oluline, peab lähtuma vaid oma kogemustest tegema järeldused ja analüüsi (oma mõtlemise). Montaigne võttis kasutusele sõna essee, see tähendas katset või harjutust (mõtteharjutused tema puhul, inimene harjutab mõtlemist). Halvimaks
hädavajalik teha punkaritega koostööd ning ütles, et ründama punkareid ei hakata.76 Kõige selle äkkitärganud sallivuse tipuks ilmusid Tõnu Trubetsky luuletused ajakirjas „Pedagoogiline Instituut“.77 Kui varasemalt oli punkkontsertide korraldamine äärmiselt riskantne, siis nüüd muutus see oluliselt lihtsamaks; punkbändid said enamasti loa esineda isegi massiüritustel. Samas ilmutasid punkarid perestroika suhtes teatavat skepsist, näiteks ütles Villu Tamme 1988. aastal intervjuus, et JMKE-st on sisuliselt saanud „perestroika suuvooder“ ning et tegu peaks olema protesti-, mitte tantsubändiga.78 Ivo Uukkivi nentis tagantjärgi 1980. aastate teist poolt meenutades, et tema jaoks „...Hääbus punkarlus siis, kui see enam keelatud polnud ja võis välja näha nagu tahtsid ja võis vabalt esineda bändiga, kus iganes tahtsid, kui punkareid tunnustati, kui toredaid poisse
Igaüks teeb oma häält andes teatavaks oma arvamuse selle kohta; ja üldine tahe leitakse häälte kokkulugemisega. Seepärast, kui ülekaalu saavutab arvamus, mis on vastupidine minu enda omale, tõestab see ei rohkem ega vähem, kui et ma eksisin, ja et see, mida ma pidasin üldiseks tahteks, ei olnud seda. (Ühiskondlik leping, IV raamat, 2. ptk., lk 278) Muidugi mõista leidub Rousseau seisukohale mitmesuguseid vastuväiteid. Erilist skepsist võib meis esile kutsuda mõte "rahva kokkukogumise" võimalusest. Aga enne nende raskuste vaatamist naaskem korraks selle juurde, mis meid üldse ajendas Rousseau positsiooni uurima. Condorcet tõestas, et teatud tingimustel on hääletamine äärmiselt hea vahend selleks, et teha kindlaks tõde mingis konkreetses küsimuses. Kui me eeldame, et tõenäosus, et inimesel on õigus, on keskeltläbi suurem kui tõenäosus, et ta eksib, siis annab enamuse otsus
. ;religioossed jõukatsumised.Reis lilliputtide ja hiilglaste maale- neid on vaadeldud justkui pikksilma kahest otsast. Ühest otsast vaadates lähevad asjad suureks ja teisest otsast vaadates lähevad väga pisikeseks. Kõik need õukonnaasjad on naljakad, kui nendega tegelevad väikesed inimesed nagu sipelgad. Edasireisides osutub Gulliver ise lilliputiks. Olles ise tsiviliseeritud inglase rollis, avastab, et tema tarkus on seal suurim rumalus. See väljendab ka Swifti skepsist. Hiilgastemaal veedetud aeg purustab paljd Gulliveri illusioonid. Kui üheltpoolt see lillip maa kirjeldus on suunatud ajastu ja olude vastu, siis teine pool on suunatud pigem isiku vastu (hiiglaste maal) ja peab olema skeptiline ka oma väljakujunenud seisukohtade suhtes. Koguaeg on tegemist kõikuvate arvamustega. Meil on antud kaks osa tõlke näol, teised raamatuosad (III ja IV) on tihti ära jäetud. Need on filosoofilisemad ja ründavad keerukamaid küsimusi
annaabi.ee 
