Konfutsianism (1)

Rapla Ühisgümnaasium
Konfutsianism
Referaat
Rain Rosimannus
10R
Rapla 2012

Konfutsianism

Konfutsiuse elulugu
Konfutsius sündis 551 a. e.Kr väikeses, kuid mõjukas Lu vasallriigis vaesunud , kuid nimekas aadliperekonnas, mille sugupuu ulatus Yini dünastia tekkeaega (16. saj. e.Kr). Tema isa Shu Liang -Ho oli Zou väikelinna haldur ja Konfutsiuse sündides juba üle 70 aasta vana – ta oli võtnud 70selt noore lisanaise, et poega saada. Kong Fuzi ema Ching Qi oli linna tuntud perekonna noorim tütar. Ta oli poja saamiseks palvetanud Niqiu mäe jalamil – mäe järgi sai Konfutsius oma nime. Viimane seik võib siiski olla kroonikute väljamõeldis.
Isa suri, kui poeg oli kahe-kolme aastane. Noormees oli ebatavaliselt kuulekas emale, oma ea kohta vaikne, viisakas ja mõtlik. Tema nooruse meelisajaviide olevat olnud ohverdamistseremoonia. Konfutsius astus peale algkooli lõpetamist kõrgemasse kooli, kus õpetati moraali ja filosoofiat . 17-aastaselt määrati ta õpetaja abiliseks, kuna paistis silma erilise andekusega. Tema perekond oli vaene, seetõttu tuli Konfutsiusel õppimise ajal ka perekonda ülal pidada. Tõenäoliselt oli ta oma aja harituim mees Hiinas, laiade teadmiste kõrval oli tal ka palju praktilisi oskusi.
20ndates eluaastates astus ta riigiteenistusse kaubandusjärelevaatajana, saades peagi ametikõrgendust põldude, metsade ja karja inspektorina. Sellest vabal ajal tegeles ta teadustööga. 19-aastaselt abiellus Kong Fuzi tuntud perekonnast pärit neiu Qikoan Shi`ga; nad said poja ja tütre. Konfutsius pidas Lu riigis mitmeid ameteid, kaasaarvatud ka õpetajakohta. Mõned aastad töötas Konfutsius kõrgetel kohtadel, kus püüdis oma õpetust ellu rakendada. Ta oli edukas põllumajanduses, kuna tema teadmised sellest olid väga laialdased. Lõpuks pani Konfutsius ameti maha ja läks vabatahtlikult pagendusse – arvatavasti ajendas teda võimetus hoida ära kommete langust Lu riigis. Konfutsius otsustas mitte kunagi enam astuda teenistusse, vaid pühendada oma elu teadustööle ja oma vaadete tutvustamisele Hiinas.
Konfutsius rändas ringi koduriigis Lu, riikides Qi ja Zhou ning Chen , Wei ja Song – õppides maailma tundma – tema jaoks ei olnud ükski tegevus liiga tühine, et seda mitte tundma õppida – ja rakendades oma õpetust; kuigi sageli ei soovinud inimesed tema sõnade järgi käia.
Samal ajal uuris Kong Fuzi vanu kombeid, mida ta väga austas. Ta kirjutas Lu riigi kroonikat „Chunqiu`d“ ja pani vanadest allikatest kokku neli kogumikku, millest hiljem said konfutsianismi kanoonilised teosed.
Kolmteist aastat rändas Konfutsius mööda Hiinat, mõnikord üksi, mõnikord ümbritsesid teda õpilased. Teda teati ja oodati , temal küsisid nõu isegi vürstid, ometi ei tunnustanud nad tema õpetust täielikult, mis tekitas temas skepsist ja nukrust. 483. a naasis Konfutsius uue vürsti Ai-gongi kutsel kodumaale Lu riiki ja jäi sinna surmani, jätkates vanade tekstide uurimist ja redigeerimist.
Konfutsius ülendati riigi ülemkohtunikuks, seega tähtsuselt teiseks meheks riigis. Ta suutis riigis viia läbi palju muudatusi ning paljud kombed said sellise kuju, nagu nad muiste olid olnud. Konfutsius oli karm, kuid õiglane valitseja.
Enne surma oli ta mures selle pärast, kas tema õpetus kandub edasi või hääbub. Arvatakse, et tema eluajal oli tal umbes 3000 õpilast, neist 30 jäid tema kõrvale elu lõpuni. Konfutsius andis õpilastele üle oma testamendi, st vannutas neid õpetust edasi kandma – kõlblust, tavasid ja religioosseid vaateid parandama.
Konfutsius suri 72-aastaselt 479. aastal.
Konfutsiuse õpetus
Konfutsianism on Hiina pikaaegseim ja mõjukaim õpetus ning riiklik ideoloogia, mis hakkas kujunema 6.–5. saj e.m.a Konfutsiuse õpetuse mõjul. Konfutsiusele oli Hiinas eelnenud juba ligi tuhandeaastane kirjakultuuri ja kõrgreligiooni traditsioon, kuid selle eripäraks oli asjaolu, et Konfutsius tõlgendas varasemaid seisukohti uutmoodi, inimkeskses ja humanistlikus võtmes.
Termin ’konfutsianism’ on Lääne päritolu ning tuletatud selle rajaja Konfutsiuse (Kong Fuzi) nimest. Konfutsianismi nimetuseks hiina keeles on ruxue või rujiao - ‘õpetlaste õpetus’. Kuigi konfutsianism on põhiliselt Hiina rahvuslik ideoloogia, kandus see Hiina kultuuri levikuga ka naabermaadesse ning avaldas suurt mõju Jaapani, Korea, Vietnami ja Taiwani kultuurile .
Konfutsianismi aluseks on järgmised põhimõisted – ren („humanistlikkus), mis koos li (rituaalsed normid), zhong (oma olemusele truuks jäämine ehk loomulikkus), shu ( vastastikkus ), ja xiao’ga (pojalik austus) moodustavad täiusliku inimese. Ühiselt moodustavad need de (voorus).
Konfutsius elas ja õpetas ajastul, mil Hiinas oli palju omavahel võistlevaid riike ning muistne kombestik, mis põhines taeva ja taevaalust valitseva kuninga ehk taevapoja autoriteedil, sattus vastuollu valitseva poliitilise tegelikkusega. Konfutsius rõhutas küll oma õpetuse tuginemist muistsele pärimusele ja kirjasõnale, kuid tõlgendas seda ometi teisiti, seades kesksele kohale inimese suhted iseenese , ühiskonna, riigi ja taevaga. Inimlikkus saigi Konfutsiuse õpetuse keskseks mõisteks: inimeseks olemise väärtusi ja kohustusi kirjeldas ta ideaalse inimtüübi õilsa kaudu. Tema õpetust iseloomustab eriti optimistlik lähenemine inimloomusele. Selle kohaselt on tavalised inimesed suutelised saama vooruslikeks.
Konfutsius võttis esimesena Hiina mõtteloos kasutusele kulu (hn dao) kui üleüldist korda ning asjade loomulikku käiku tähistava mõiste. Tema õpetuses olid inimese kõrval kesksel kohal ühiskond ja riik. Konfutsiuse nägemuse järgi on ühiskond ideaalselt korraldatud siis, kui kogu taevaalune, s.t Hiina, kuulub ühe valitseja ehk taevapoja alla, kuid see ei sekku ühiskonna kulgu . Inimesed peavad elama kommete ja eetiliste põhimõtete najal. Nad peavad olema kuulekad õilsatele ametnikele, kes juhivad riiki ja rahvast leebelt, rakendades mitte niivõrd karistusi, kuivõrd eeskuju.
Inimliku eetika , riigi ja ühiskonna ülesehitus algab perekonnast, pojalikkuse ja vennalikkuse kasvatamisest.
Konfutsiusele järgnenud sajanditel tekkis Hiinas palju õpetusi, mis otsisid vastuseid samadele küsimustele: mis on inimene, mis on inimese koht ühiskonnas ja riigis ning missugune peaks olema ideaalne riik. Koolkondade ja mõttesuundade rohkuse järgi hakati seda aega hiljem nimetama saja koolkonna ajastuks. Mitmed toonased koolkonnad (taoism, moism, legism jt) suhtusid Konfutsiuse õpetusse kriitiliselt, pidades seda liiga elitaarseks, mis hoolivat ainult õilsatest ja suhtuvat halvustavalt lihtinimestesse. Konfutsiuse järgijadki ei olnud ühel meelel ning jagunesid mitmesse koolkonda .
Lühiajalises Qini keisririigis (221–207 e.m.a) püüti konfutsioanismi julmade repressioonidega täielikult välja juurida, kuna selles nähti totalitaarse riigikorra potentsiaalset õõnestajat, kuid see ei õnnestunud. Hani ajastul (206 e.m.a – 220 m.a.j) taastus konfutsianism, see kanoniseeriti ehk kuulutati pühaks ning sellest sai Hiina riigi põhiline ideoloogia. Koostati konfutsianismi baastekstide kanoonilised redaktsioonid, millest olulisemad on „Vesteid ja vestlusi “, Mengzi, „Pojalikkuse raamat“ ja „Kommete ülestähendused“. Viimane koos nelja muistse, kuid konfutsianismi vaimus toimetatud ja kommenteeritud raamatuga („Muutuste raamat“, „Kirjade raamat“, „Laulude raamat“ ja „Kevaded-sügised“) koondati „Viisraamatusse“, mille laiendatud variandiks on „Kolmteistraamat“. Songi ajastul (960– 1279 ) lisandus omaette kaanonina „Neliraamat“, mis sisaldab „Vesteid ja vestlusi“, Mengzi, ning „Keskmise tavalise“ ja „Suure õpetuse“. Kanooniliste tekstide õppimine sai riiklikult sanktsioneeritud Hiina klassikalise hariduse põhiosaks. Riigiametisse pääsesid ainult need, kes suutsid sooritada eksamid , kus kontrolliti klassikute põhjalikku tundmist. Loodi ka konfutsionistlik kultus oma rituaalidega.
Konfutsianismis kui riigiõpetuses on Konfutsiuse ja Mengzi eetika ühendatud legistliku seadusriigi idee ja administratsiooni põhimõtetega. Riiki käsitletakse patriarhaalse perekonnamudeli alusel, mille peaks on keiser – taevapoeg. Temast kõrgem on ainult taevas. Keiser valitseb taevatahte alusel, kuid ise maapealsete asjade kulgu otseselt ei sekku. Tema nimel valitsevad riiki haritud ametnikud, kellele rahvas peab kuuletuma , olles seeläbi kuulekas ka keisrile ja taevale. Kõige olulisem voorus on pojalikkus: lapsed on pojalikud vanematele, rahvas ametnikele, ametnikud keisrile, keiser taevale. Nõnda kulgeb ideaalis kõik kosmilise korra kohaselt, mida väljendab mõiste suur ühtsus.
Konfutsianism jäi küll läbi erinevate dünastiate Hiina ideoloogiliseks alustalaks, kuid kaotas esimesel aastatuhandel mõnevõrra oma mõjuvõimu budismi jõudsa leviku tõttu. Teise aastatuhande algul võib aga märgata konfutsianismi taassündi ja uuenemist. Eriti Songi ajastul (960–1279) kerkis esile terve plejaad silmapaistvaid õpetlasi, kes reformisid konfutsianismi. Nendest tuntuim oli Zhu Xi. Reformitud konfutsianismi nimetatakse tänapäeval ka neokonfutsianismiks ja selles on tegelikult lõimunud konfutsianism, taoism ja budism. Hiinas sai isegi tavaks hakata rääkima kolmest õpetusest kui ühest tervikust: iga inimene peaks mingil määral järgima neid kõiki. Konfutsianism kehtis Hiina riigi ametliku ideoloogiana kuni 20. saj alguseni . Selle mõju on täheldatav tänapäevani, kuigi Mao Zedongi ajal püüti seda jõhkramalt välja juurida kui teisi õpetusi.

Kasutatud kirjandus:

1995. Kong Fuzi. Tema elu ja filosoofia. Tallinn: KRK 1995

Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi kodulehekülg: http://www.eao.ee/

http://www.religionfacts.com/a-z-religion-index/confucianism.ht m